Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 13

18. märtsil 1959, Mardi postkaart Moskvast:

Kallid koduloomakesed, Kuna minu rong Moskvast edasi on ülepäevane ja lippas tund aega enne ära, kui mina siia sain, siis tuleb mul kaks ööd Moskvas magada. Oma sanatooriumi jõuan täpselt esmaspäeva hommiku, s. o. nii nagu tuusik tahab. Siin elan Ukraina hotellis, mille pildi teile saadan, söön pirukaid ja võileibu, käisin Maneežis kunstinäitusel. M.

1959, kiri teelt Jaltasse, sanatooriumi:

Ma ostsin endale uue sulepea. Merereis oli väga kaunis. Saatsin selle ümbriku peamiselt sellepärast, et markidele tuleks “Admiral Nahhimovi” tempel. Jaltas vist hakkan luuletama. Mis viga hakata, kui sulepea on! Mitmed musud. Martin

1959, Jaltast:

Minu lõpmata kallis Valda! Täpselt nädal on mul ennast veel leotada. Saan kaks vanni päevas. Siinsete kuurortide käsutuses on 7 allik-basseini. Mina käin nr. 1-s, see laseb 3000 inimest päevas läbi, kella 7 hommikul kuni kella 10-ni õhtul. Igaks supluseks on eri piletid. “Sõpruse oja” metsikud tõbised pakuvad neid viludama ilmaga 25 rbl tükist müüa, soojemaga on hind 10 rbl. Mul ei ole veel tarvis olnud neid müüa… Mis puutub sinu armsasse nõuandesse, et ma Jaltasse kauemaks jääksin, siis seda veel näeme… Kui sina aga tõesti nii kallis oled, et mulle Moskvasse vastu sõidad, siis see kõik kokku oleks kõige ilusam ajajärk minu elu sees. Elame ju. Mis meil häda on?

Mart Jaltas. 1961.

MÄLESTUSEKS VALDALE

Ei ole mitte imelik, et minu kiri pole pikk. Ei ole mul ju masinat, seepärast sõnad kasinad. Ei ole hiina sulepead, seepärast nõnda napid read. Kuid tead ju, mis on asja juur – mu armastus on nõnda suur. Sa ära unusta ka mind ja tuliselt ma suudlen sind. (ja lapsi ka)

Martin

9. aprill 1959. Tallinnast Jaltasse:

Luuletus “Mälestuseks Valdale” meeldis mulle väga. Sellest ei ole midagi, et oli lühike – ega head ei saa ju kunagi väga palju. Ainult et see ilus laulusalm mõjus minu hingeelule sellepoolest halvasti, et nii kui hakkan kirja kirjutama, ikka vaatan, et kole kiri, pole riimis ega kedagi. Nüüd tegin südame kõvaks ja otsustasin, et kirjutan proosas, pealegi hästi proosalises proosas. Õieti polegi millestki kirjutada, elu läheb rahulikult ja sündmustevaeselt, ei ole ainet. Kui mitte arvestada seda, et paar ööd tagasi nägin unes, et sõitsin sinu juurde lõunamaale ja sain teada, et sa olid vahepeal suitsu tõmmanud. Küll ma siis olin õnnetu ja pettunud, mõtlesin, et vaata, ise tark mees, aga ravi ajal ei või ka patustamata olla. Hommikul oli kole hea meel, kui üles ärkasin ja aru sain, et see kõik oli ainult minu haiglase aju sünnitus. Esimesed krookused juba õitsevad, eile ostsin porgandi-kurgi-kaali jne seemneid ja hakkan varsti Kääriku vahet käima. Dreiseri29 tõlge nihkub mul vähehaaval edasi, on veel ainult mõned peatükid. Ja natuke redigeerimist ja korraldamise tööd. Loen praegu Stefan Zweigi novelle. On väga põnevad. Natuke mängin ajude puhkamiseks klaverit ja kuulan üht uut imeilusat plaati, mille Annus ostis – Zara Doluhhanova30 laulab seitse itaalia laulu itaalia keeles Baršai31 kammerorkestri saatel. Siis ma olen iga kord liigutatud. Lapsed on terved ja rõõmsad, teevad parasjagu tööd ja muidu ei ole nad ka mingite koerus-karutükkidega hakkama saanud. Ühesõnaga, head lapsed. Eile käisime kooliõdedega kohvikus mokalaata pidamas – see oligi mul teine kord pärast sinu ärasõitu kohvikus käia. Mõtle milline kodune ja vooruslik naisterahvas! Kirjuta, kas Jaltas päike paistab. Kui ei paista, siis päike on loll. (Kui ma maale sõitsin, oli seal ahju peal läbikriipsutatud eelteade kuuvarjutuse kohta. Kuna kuuvarjutuse ajal oli taevas pilves, kriipsutas Annus kuulutuse risti-rästi läbi ja kirjutas ääre peale “Kuu on loll.”) Paber täis, kiri otsas. Suudlen kirglikult. Valda P. S. Sinu saadetud valmide tõlked, mis olid imetoredad, kirjutasin ümber ja andsin, nagu kästud, Sirbile. Nad ütlesid, et praegu kohe ei saa avaldada, aga teevad seda 1. mai paiku. Muide – üks väike diskreetne küsimus: kas need valmid on ikka kõik päris tõesti Krõlovi enda tehtud?

Mardi kiri Jaltast.

Jaltas. 1961.

Valda Raud:

“Tõlkija sai minust küll juhuslikult. Olulise tõuke andis asjaolu, et abiellusin tudengipõlves, 1941. aasta mais kirjanik Mart Rauaga ja sattusin seetõttu kirjanduslikesse ringkondadesse. Päev-paar enne abiellumist palus keegi tuttav mind ja teisi kaasüliõpilasi aidata tal saksa keelest tõlkida üht Engelsi teost. Mart Raud nägi minu vaevanägemist teise abistamisel ja lausus:

“Aga miks sa ise ei võiks midagi tõlkida?”

Mõte hakkas mulle üha rohkem meeldima ja mõne aja pärast läksin [ülikooli] peahoones asuvasse seminari raamatukokku, et vaadata, kas seal ei leidu midagi sobivat, mis ahvatleks tõlkima. Valisin, valisin… ja jäin peatuma ameerika kirjaniku Theodore Dreiseri raamatute juures. Neid oli seminaris kolm – esikromaan “Õde Carrie” ja novellikogud “Kaksteist meest” ning “Naiste galerii”.”

Tõlkejuttu Valda Rauaga. Intervjueerinud Eerik Teder. Kodumaa 1980, 30. jaanuar.

Valda Raud:

“Lääne uuemates teostes on nagu kadunud mingi varem kehtinud väärikus (või võltsväärikus). Asjadest räägitakse nii nagu nad on, pahelised isikud on tihti peategelasteks, sõnad ei jagune viisakateks ja rumalateks – kui vaja, kasutatakse kõiki. Ometi ma ei leia, et see oleks viinud mingisse naturalismi. Muidugi on huvi uue vastu suur ja ka mina kibelen just uut meie lugeja ette tooma, sest leian, et mida rutem hea välismaine teos meie kätte jõuab, seda parem ja värskem.”

Valda Raud, käsikirjalisi märkmeid tõlkija tööst32