Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 7

Tallinnas, 18. detsembril 2001. Debora Vaarandi1 Valda Rauale:

Armas Valda! Olen ikka oodanud head päeva, et sulle öelda, kuidas mind rõõmustas su südamlik kiri, su kurvad ja tõesed mõtted, nakatav eluusk ja ilumeel. Pärast eilset tormi paistab jälle päike. Hommikul selgus, et pool minu vägevast õuevahtrast aianurgas oli murdunud ja maha prantsatanud. Kurb lugu, millel ikka oma hea külg ka – õu on tükk maad valgem ja vähem koristamist. Nagu elus ikka. Varsti jõulud, uus aastanumber ja kevadeootus… Õuevahtraga läks nii, et ka teine pool tuli murdumiskartusel maha võtta, suur, ilmatu kõrge. Meenutad oma kirjas Kerstit2. See on muidugi tõsi, et käes on vaeva-aastad. Kersti surm oli mulle väga ränk ja tundsin isegi nagu mingit totrat raevu: “Kuidas sa võisid? Sa ju lubasid…” Kogu aeg oli ta rääkinud (hirmuga), et tal on määratud elada vanaks ja üksinduses. Mina olen üksindusega enam-vähem harjunud, ei tunne ennast hüljatuna ja ka hädad ja vaevused on talutavad. Kui eluring aheneb, saavad märgatavaks ja valmistavad rõõmu ka mõned üsna pisikesed asjad, nagu harv päikesekiir või oravasaba sähvatus vastu ruutu. Eks ju? Soovin sulle ja Anule toredat talve! Debora

Käärikul, sügisel 2006. Valda Raud Debora Vaarandile:

Kallis Debora! Pikkamööda, nagu pean lugema Sinu vastset raamatut3, pean ka kirja kirjutama, püüdes mõnd päikeselaiku või oodates hilisõhtust-öist eredamat lambivalgust. Ainult et pikkamisi lugemine annab rohkem – kaunid kujundid, tabavad iseloomustused, hingeminevad mälupildid jõuavad paremini pärale. Minule ütleb see raamat eriti palju. Oleme mitmel puhul hinganud ühe ja sama linna õhku, käinud ligilähedaselt samu radu.