Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 5

Elasin emaga koos just nii kaua, kui elas ema. Ta oli 93-aastane, kui siitilmast lahkus. Üks mu esimesi mudilasemäestusi on see, kui istusime ahjupaistel ja küünlavalgel Tallinna kodus. Elektrit ei olnud. Vaatasin küünlatuld ja küünlajalale libisevaid küünlarasva tilku. Ju ma seal siis unehõlma vajusin. Hommikul ärgates olid minu voodi kõrval öökapi peal väikesed valged pardikesed. Küll nad olid ilusad ja küll ma rõõmustasin nende üle. Need olid küünlarasvast miniskulptuurid. Ema tegi. Ema rääkis palju oma lapsepõlvest. Tema isa oli sõjaväelane ja nii oli lapsepõlvekodusid rohkem kui üks. Ta elas pikemat aega Valgas, käis seal lasteaias, algkoolis ning muusikakoolis. Erilise soojusega meenutas ta lihtsamat ja vaesemat agulirahvast. Mitmel korral oli juhtunud, et ta kukkus tiiki läbi hapra jää. Mõni klassiõde viis ta siis oma koju. Sellistes peredes pandi riided pliidi kohale kuivama, anti maitsvat sousti-kartulit ja vahel tuli soemüüri ääres isegi tukk peale. Varasemast lapsepõlvest meenutas ema oma muinasmaad Paldiskit, ohtlikku turnimist pankranniku veere peal ja Pakri saari. Ta rääkis ka Pakri naiste riietest. Need tundusid talle omapärased ja ilusad olevat. Elukohtade nimekirja kuulus ka Tapa, aga sellest ei meenu midagi erilist. Suure soojusega meenutas ema Kase talu Varal, kus ta lapsepõlves palju aastaid suvitas.

Ema isa oli soomusrongi ohvitser, Vabadusristi kavaler, talle kingiti talu Tartumaal, Varal. Vanaisast ja vanaemast talupidajaid ei olnud. Talu müüdi ära, aga ostjad osutusid kenadeks inimesteks, kellega säilis sõprus ja suhtlemine. Väike Valda oli seal palju suvesid. Ehk see panigi aluse tema sügavale loodusearmastusele. Tartu Ülikoolis õppis ema inglise keelt. Ta lõpetas ülikooli peaaegu et kaks korda, sest pärast sõda ennesõjaaegne haridus enam ei kehtinud. Me elasime Tallinnas. Aeg-ajalt oli ema nädalaid Tartus eksameid tegemas. Need olid pikad ja valusad ootamised. Kord saadeti mind selleks ajaks pioneerilaagrisse. Olin alles seitsmene, esimeses klassis. Viimaks saabus kauaoodatud kojusõidupäev. Oli varasuvi. Leidsin metsast ühe punase maasika. Tahtsin seda emale viia ja hoidsin terve sõidu Karepalt Tallinnasse maasikat oma higises peos. See oli tõeline igatsus, tõeline armastus.

Lapsepõlve videvikujutud, mida ema mulle rääkis, olid põhiliselt Tartu ülikoolist, professorite Karlingu ja Tuulse loengutest, akadeemilise ema Paula Palmeose kostitustest Werneri kohvikus – imemaitsvat kohvi ja kooki kirjeldas ta nii, et tundsin maitset ja lõhna. Ema üks lemmikaineid oli kunstiajalugu. Ta näitas mulle ühest soome kunstiraamatust Gallén-Kallela pilti Lemminkäineni emast ja elutust pojast. Vaatasin seda pilti tihti ja aina lootsin, et mesilane pojale “hinge sisse tooks”. Ema rääkis mulle veel kevadisest lõhnavast Toomemäest, noormeestega kohtumistest peahoone suure kella all, üliõpilasorganisatsioonist Filiae Patriae, kuhu ta kuulus, üliõpilasballidest. Üldiselt arvas ema, et kõige targema tarkuse saab ikka Tartu Ülikooli valgete sammaste vahelt sisse ja välja kõndides. Ülikool oli tema elus väga oluline.

Pärast sõda oli ema väikeste lastega, minu ja vend Annusega kodus ja tõlketöö osutus talle sobilikuks. Mäletan juba pisikesest lapsest peale kirjutusmasina “Continental” klõbinat. See turvalis-rahustav tähetoksimine ja uue kirjareaga kaasnev masinakõrin saatis mind kogu elu. Ema oli tõeline väärtkirjanduse maiasmokk, ta on hulganisti inglise ja ameerika kirjandust eesti keelde tõlkinud. Tõlkimise puhkepauside ajal jutustas ta lugusid käsilolevast raamatust. Nii said meil kodus paljud teosed tuttavaks juba enne nende kaante vahele saamist. Mäletan jupikaupa jutustamisi küll Mark Twainist, Bernard Shaw’st, John Fowlesist, Jerome D. Salingerist jne. Nii saatis see täht-tähelt tõlketoksimine mind palju aastaid. Kui ema oli juba päris eakas, pakuti talle ikka pikki ja tõsiseid tõlketöid. Siis ei võtnud ta neid enam vastu, ütles – ma olen juba nii vana, kui suren ära, siis jääb see töö pooleli. Ja ei võtnudki. Aga juhtus nii, et väikesed võluvad tõlketööd leidsid ta ise üles. Need olid poeetilised keldi palved, mis Jaan Tammsalu vahendusel meie majja jõudsid. Sel ajal enam kirjutusmasin ei klõbisenud. Oma napi nägemise ja konarliku käekirjaga pani ta read paberile. Tõlkimise aegu hõljus majas harras kestev palvemeel, lisades kõigile ja kõigele vaimulikku vaimsust. Oli ka kanga ülesseadmise ja kangakudumise palveid. Siin olin minagi jõudumööda abiks. Sellest väikesest keldi palveraamatust sain oma elu jaoks võtmepalve, mida ma ainiti kordan. See kõlab nii:

Just nimelt tahtmist p i d a d a – pidada oma talukohta, ametit, oma vana-vanaema kootud kindapaari. Soovin tahtmist pidada elu kogu oma jõu ja armastusega ja tahtmist pidada mälestusi kogu oma mõtteväega.

Üks peatükk veel, millest ema ikka ja jälle rääkis. See oli Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium, kus ema õppis. Arvan, et minugi kasvatus põhineb paljus selle kooli tõekspidamistele. Austav suhtumine vanematesse inimestesse, loomadesse ja lindudesse. Sügava mulje jättis jutt, kuidas austatud koolijuhataja sõja puhkedes maale läks, leiba küpsetas ning läkitas seda laiali oma hättasattunud õpilastele. Vast aitas emal püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Ka oma armastatud tõlketööd sai ta maal jätkata. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.

Minu mälusilmas on ema nirk-erk, elav, kohati terav, ilus ja enamasti heatujuline. Ta huvitundmine maailma asjade vastu oli avara haardega. Ta nautis häid vestlusseltsilisi, eriti kirjandus- ja keelehuvilisi. Minu vaibamaailm huvitas teda väga ja tal oli hea meel, et tema lapsest kunstnik sai. Olen sügavalt tänulik mulle kingitud elu eest, pikaaegse suhtluse ja seltsi eest emaga. On ju olnud ka raskemaid aegu – isa astmahaigus, närvilisus ning sellest põhjustatud stressirohke elu. Siis püüdsin emale toeks ja abiks olla. Kuid arvan, et mälestusteks on alati õigem helgemad ja ilusamad hetked välja noppida, neid meeles kanda ja tänulik olla. Neid on ju küll, küll ja veel.

Anu Raud