Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 9

Valda Raud:

Minu isa Woldemars Otto Avots4 sündis 3. jaanuaril 1893 Lätis, Jelgava lähistel. Noore mehena õppis ta Tiflisi Sõjakoolis, seal muudeti perekonnanimi Avotiniks. Esimeses maailmasõjas sõdis isa Vene tsaariarmee koosseisus Galiitsias, Eesti Vabadussõjas oli soomusrongi nr. 2 ülem. 1939. aastal sai ta kolonelleitnandi auastme, töötas õppejõuna Tartu Ülikooli sõjalise õpetuse kateedris. 1940. aastal kateeder likvideeriti, isa sai tööd raamatupidajana Tallinnas, ühes väikeses puidutöökojas Ristiku tänavas. Ta arreteeriti 14. juunil 1941, küüditati ja hukati 1941. aasta lõpul ühes Kirovi oblasti vangilaagris. Minu ema Elisabeth oli eluaeg kodune, teda ei represseeritud. Ema elas pärast sõda meie juures Tallinnas, aitas lapsi kasvatada, oli kaua haige. 1930. aastatel oli isa meie perekonnanime eestistanud – selleks sai Aaviste. Isa ja ema lugu algas 1914. aastal – noor ohvitser armus Tartus neiu Elisabeth Kambergi (sünd. 29. juulil 1899). Isa ja mu tollal 18-aastane ema laulatati 29. oktoobril 1917. aastal Tartu Maarja kirikus.

Käsitsi kirjutatud dokument (vene keeles):

Mina, allakirjutanu, tõendan, et olen nõus, et minu tütar Elizaveta Augustovna Kamberg abiellub ametlikult Läti tagavara-laskurpolgu praporštšik Voldemar Jurjevitš Avotiniga. Kamberg [Allkiri]

Tõendan Alviine Karlovna Kambergi omakäelise allkirja oma allkirja ja Jurjevi linna ametliku pitsatiga. 17. mail 1917, Tartu linna rahvamiilitsa III jaoskonna komissar [Allkiri]

Woldemari kiri oma naisele Elisabethile:

8. september 1919, kell 5 pärast lõunat

Mu ainus, armas kallim! Eile kirjutasin sulle Valgast kaks kirja, nr. 53 ja 55 ja ühe kaardi numbriga 54. Kirja nr. 53 lasin postkasti raudteejaamas ja ei teagi, kas see sinuni jõuab. Teise kirja andsin leitnant Friedlichi kätte, tema sõidab Revali ja teeb vahepeatuse Dorpatis. Aga kuna ta oli väga purjus, ei tea ma, kas sa sellegi kirja kätte saad, sellepärast kirjutan veel kolmanda. Sinu pika kirja ja saadetise sain 6-nda õhtul härra F. käest. Olime siis alles Isborskis. Suudlen sind palavalt kõige, eriti aga selle kirja eest. Mu hiireke, miks sa pole mulle küll kunagi varem sellist kirja kirjutanud? Kui suurest südamevalust oleksid sa mind küll säästnud! Sa ei teagi, et sinu varasemad kirjad on mind lausa haigeks teinud, ma ei leidnud kusagil rahu, ei saanud magada. Mina kirjutan sulle ju nii sageli, mu südameke, mõnikord isegi öösiti, kui päeval aega pole. Sinule kirjutamiseks pole ma iialgi liiga väsinud. Ja sina vastad mulle sellega, et tervelt pool nädalat ei saa ma sinult ühtki sõna. Ootasin nii väga su kirja ja lootsin, et tuled mind pühade ajal vaatama. Aga sain ainult kaardi, kus sa kirjutad, kui lõbus elu sul on – tuttavad ohvitserid, kontserdid, pühadeks sõidad Elva. Minust ei sõnagi. Mu kallis! Olin üsna endast väljas, kui sulle oma kirjas nr. 51 etteheiteid tegin. Kirjutad nüüd, et võib-olla ma ei tahagi sind enam. Sa tead ometi, kui meeletult ma sind armastan. Sa tead ju, sa oled mu elu, mu üks ja ainuke! Oo Lullachen, kirjuta, kirjuta mulle ometi, et sa mind alati armastad, mulle alati truuks jääd, muidu lähen tõesti hulluks! Ma ei suuda ilma sinuta elada, tahan ainult sind! Sellepärast ma olengi nii hirmus armukade. Ma armastan sind väga ja elan sulle. Ainult sinu Waldis.

Woldemars Otto Avots (Avotin).

Valda Raud:

29. jaanuaril 1920 sündisin mina, Elisabeth ja Woldemar Avotini tütar. [Avotinite esimene laps Olga Marie Avotin sündis 4. septembril 1918 ja suri 14. mail 1919.]

Sündisin Tartus, ühes õuemajas Kolme Koopa Kohviku vastas. Mind ristiti Tartu Maarja kirikus.

Perepilt pisikese Valdaga. 23. VI 1920.

Valda. 1922.

Valda vanaemaga Tartus Inglisillal.

Major Voldemar Avotini pere elutuba 5-toalises üürikorteris Valgas, Pargi t. 5. Tütar Valda klaveri taga. 1933–1934.

Koolikaaslased Valga Linna 1. Algkoolis. Valda esireas paremal. 1933.

Valda Raud Raudna5 kooli kodu-uurijatele:

Inimese moonakott ehk reisipaun pakitakse tema lapsepõlves. Õppisin mitmes koolis –

Valga Linna I Algkoolis (1927–1933),

Valga Ühisgümnaasiumis (1933–1935),

Tapa Ühisgümnaasiumis (1935–1937).

1938. aastal lõpetasin Tallinnas tolleaegse kuulsa tütarlastekooli, Elfriede Lenderi Gümnaasiumi.

2. juuni 2002, Enebyberg. Klassiõe Maia Mathieseni6 kiri Rootsist:

Mõtlen koolile – ja seda juhtub tihti, sest meie lähimaks sõpruskonnaks on senini jäänud grupp kooliõdesid. Minu mees Mihkel on selle kah täielikult omaks võtnud. Aino Tamjärv7 isegi nimetas Mihkli ükskord ammu “Lenderi plikaks”. Mihkli sõbrad kadusid ju sõja ja okupatsioonide keerises. Küllap sellest on varemini juttu olnud, et Mihkel korra ütles: “Kõik teised jätavad kooli seljataha, aga lenderlased käivad oma koolis surmatunnini.” Ja ju see nii on. Muidugi selle kooli ja tema iseäraliku vaimu pärast, aga ka seetõttu, et paljud meist käisid seal maast madalast küpsustunnistuse saavutamiseni. Kui küpsed me sel ajal olime, on iseküsimus. Abiellusime sõpradega. Meie noored mehed saatsid meid salajase Soome paadiga 19. septembril 1944 ida poolt Tallinna merele – tundmatusele vastu. Et Sina meie kooli vaimu nii kiiresti suutsid omaks võtta, näitab ju Sinu kohanemisvõimet, teiste sõnadega intelligentsi ja on ka koolile kiituseks. Selles on Sul muidugi õigus, et Läände läinud / pääsenud kooliõdedel kujunes elu pikapeale lahedamaks, aga mitte tingimata võimalusterohkemaks. Paguluse raskustest ülesaamine võttis oma osa energiast. Kas me arvestame ka nendega, kes üle ei saanud ja läksid vabasurma? Neid on rohkem, kui võiks arvata. Järgmine oli aktsepteeritaval määral uue asukohamaa elustiili omaksvõtmise vajadus. Rootslane mõtleb ikka rootsi moodi ja eestlane eesti moodi, kuigi ostab omale rootsi mööblid tuppa, aga ometi sööb juuretisega kergitatud rukkileiba. Meie Lenderi kooli kõikide aegade suurimast klassist sattusid umbes pooled Läände. Neist, keda Sina oma kirjas nimetad, ei õppinud keegi välismaal edasi. Mina pääsesin uuesti kooli alles hilises keskeas. Päriselt edasi jõudis alles järgmine generatsioon. Et Sa minu kirju kah alles hoiad, teeb mind uhkeks! Ma olen ise ka kõik kirjavahetused alles hoidnud, aga mis sellest kasu. Kastid sai paigutatud maja ülakorra kitsastesse katusealustesse, kuhu me nüüd enam kumbki sortima ei pääse. Näen, et ma tänagi Su kirjale vastamisega lõpule ei jõua. Aga peatun siin ja saadan kirjapandu teele. Jällekuulmiseni ja olge terved! Maia

“Lenderi plikad”. Valda ülemises reas vasakult esimene. 1938. EFA.10.6.133

1930. aastad.

Üliõpilasena.

Valda Raud:

Mul oli õnne – mu vanemad märkasid mu humanitaarseid huvisid ja võimeid. Minust ei oleks iialgi saanud koolitada ei ärimeest, ei füüsikut ega matemaatikut, ei tehnikaspetsialisti, aga ka mitte kunstnikku, kuigi oleksin väga tahtnud selleks saada. Mina tahtsin saada kooliõpetajaks. Keeleõpetajaks. Tahtsin seda kaljukindlalt. Läks veidi teisiti. Ometi sain töö, mida eluaeg mõnuga tegin. 1938. aastal astusin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, valisin õppeaineteks inglise ja saksa keele, üldise kirjanduse ja rahvaluule.

***

Sügis, 2001. Kirjast Debora Vaarandile:

Tartu Ülikooli astusin ma kaks aastat Sinust hiljem, 1938. Kuna mu isa oli kõrgem sõjaväelane, oli mu astumine korporatsiooni Filiae Patriae liikmeks üsna mõistetav. Aga peagi tekkis mul austajaid, kes kõik kuulusid Eesti Üliõpilasseltsi (EÜS). Nende iidoliks oli Jaan Tõnisson. Üldse oli tollal Tartus tugevalt tunda sotsialismiideede liikumist, huvi nende vastu oli suur. “Loomingus” hakkas oma luuletusi avaldama Kersti, Aira Kaalu8 nimi sai tuntuks, räägiti doktor Hioni9 marksistlikest ringidest, minu õppejõuks sai töölisklassi tagapõhjaga inglane Arthur Hone10, Aira abikaasa. Oma õnneks või õnnetuseks armusin noormehesse, kes kuulus Veljestosse. Ja kõigele lisaks oli mu haldjas-ristiema kinkinud mulle sündimisel demokraatliku hoiaku ja kamraadliku oleku. Liitusin korporatsiooniga Filiae Patriae 1938. aastal. Kõige rohkem meeldis see, et tekkis mingi õeks olemise, omainimese tunne.

Tudengiballi laudkonnas. 1939.

Mina – minul oli pea laiali, alati mõni kange austaja ja romantilised lood! Aga suur huvi oli õppimise vastu. Me kangesti õppisime! Kui tulid eksamid, siis jätsime kõik muud asjad enam-vähem kõrvale ja püüdsime ette valmistada nii hästi kui suutsime. Minu kaks konvendiaastat olid mulle kõige õnnelikumad minu elus, osalt tänu sellele, mida mulle pakkus meie organisatsioon, osalt tänu sellele, et enamasti armunud olles hõljusin pilvedel ega tajunud julmade aegade ähvardust.

…Aga 1. mai öö, kui kevad oli looduses ja endas, ei lähe iialgi meelest. Imeilus oli öine rongkäik tõrvikutega. Kõigi üliõpilasorganisatsioonide uksed olid öö läbi valla, noormehed käisid, kus meelepärane, naisorganisatsioonide liikmed olid oma ruumides ja võtsid külalisi vastu. Tantsitud sai suure valgeni, ja mäletan sedagi, kuidas kõmpisin hommikul sukkade väel Gustav Adolfi mäest üles kodu poole, kingad näpus ja jalad tulivalusad.

Oktoobripöörde 23. aastapäeva puhul dekoreeritud Tartu ülikooli peahoone. 1940. Foto Eduard Selleke. EAA.2073.1.283.516 (AIS)