Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 15

1. september 1963, Anu Tallinnast emale Käärikule:

Kallis empsu! Üks hea laps kirjutab ikka oma vanematele kirja, kui ilma postikuluta läbi saab. Täna oli esimene koolipäev. Õppejõud toredad. Joonistamist – Muuga33, maalimist – Bormeister34, kompossi – Adamson35. 15. septembrist hakkame uue maja ehitusplatsi ette valmistama, tunnid on kella 8–12, lammutustööd k 12–16. Nii et praegu maaletuleku plaani just pole. Täna jumalat, et su laps uudismaale ei saanud. Ma ise tänan ka. Seal oli seitseteist surmajuhtumit (õnnetused). Vahepeal olid peaaegu näljas. Alla kümne tunni tööd mitte üks päev. Põdesid hirmsaid palavikuhaigusi. Vahepeal oli toiduks olnud ainult suhkur ja leib. Jumal tänatud, meie insta rahvas tuli ikka tervelt ja terves koosseisus tagasi. Mõned on ebanormaalselt paksuks läinud ja tursunud nägudega, mõned jube kõhnad. Surmajuhtumid olnud kõik Leningradi oblasti omade seast. Kõik ütlevad, et oli ka toredat. Aga üldiselt paistavad nad kaunis masendatud olevat sellest, mida nad oma silmaga nägid. Nüüd lõpetan. Olge rõõmsad. Korjake seeni ja püüdke kala, tehke tööd. Kas kurke on? Küll tahaks ube. Kui viitsid, kirjuta mulle väike kirjake, kodus üksinda olles mul päris rõõm seda saada. Musi. Anu

Anu tudengipõlves.

September 1963. Kiri emalt Anule:

Kallis Antsik! Pai laps ikka, kes lapsevanematele vahel ka kirjutab. Õppejõudude puhul võin sind nähtavasti õnnitleda, küll on hea, et sellest igavaks luitunud ringist ometi välja pääseb. Niimoodi õpib ometi ka midagi uut. Uudismaa uudised on muidugi üsna masendavad. Peame tõesti taevast tänama, et sina oma üleväsimuse ja südamehäirega sinna ei sattunud. Ma siiski väga tahaksin, et sa korraks siia supsad, kui sa aga ei saa tulla, siis kirjuta, sõidan ise korraks Tallinna. Sina, muide, jätsid mulle selle kõige tähtsama asja saatmata, mul oleks tarvis Sillitoe raamatut “Key to the Door”36, see asub arvatavasti sinu toas voodipäitsi poolses raamatukapis. Kui leiad, too ka venekeelne, mis vist on Mamma toas akna peal. Kui ei leia, too ainult ingliskeelne. Nüüd siis sellest, kuidas oleme elanud. Pole laita ega ka eriliselt kiita. Nii nagu alati, on mul isaga olles palju tööd, olen katsunud teda hästi sööta ja ka kalal käime tal Kaaroga vastas, vahel ka teda alla jõele saatmas. Tervis on tal keskmine, mõnikord ägedad astmahood, siis jälle tükk aega üsna head tuju ja enesetunnet. Viimaks ometi leidsin lahenduse isa vesti kudumiseks, seesama muster, ühekordsest lõngast, aga jämedate varrastega. Mul on seljatükk juba peaaegu valmis. Kui sa ära sõitsid, küll siis Kaaro oli melanhoolne, ohkis ja puhkis, nii et rinnad ragisesid. Aga nüüd on ta jälle ära harjunud. Sööb ta hästi, iga päev käime temaga piimal ja jõe ääres, aga korda pean kõvasti, tuppa ma teda suurt ei lase. Ela hästi, ole pai laps ja õpi ilusti. Bye-bye! Emme

Anu Kunstiinstituudi peol. Taga Regina Guli. 1960. aastad.

Väike Rein vanaisa Mardi süles.

1964, 22. aprill, Valdalt Tallinnast Mart Rauale Jaltasse:

Kallis lõunamaa Heinaritsikas või ikka Laulurästas! Juba jälle on minu kirjakord, eks ole! Käisin Shakespeare’i õhtul Kirjanike Majas. Aga selle päratu kuulsa klassiku pärast jäin ühe natuke vähem kuulsa klassiku loomingu esitusest jällegi ilma – televisioonis loeti kell 21.15 ette sinu “Silmatera”, väikeste kärbetega minu loal (!) ja ma oleksin tahtnud hirmsasti kuulata, aga kõige parema tahtmise juures ei jõudnud kusagile vaatama. Ma ei tea isegi, kes luges. Täna on sünnipäev veel Eno Ainol37, ma arvasin, et see oli eile, läksime eile õhtul Anuga sinna, oli armas ja kena olemine. Väike Rein-poiss38 on tõepoolest kombude kombu, ilmatu armas, väikese maheda vallatamisega, ja paistab olevat õige laheda nutiga. Pühapäeval sain Londonist jälle ühe raamatupaki nelja raamatuga, saadab see ajakirjanik Stewart, kes kirjutada ei viitsi. Nende hulgas on üks raamat, mida ma hirmsasti ihaldasin – Virginia Woolfi “Tuletorni juurde”. Ma olen unine ja tahan magada ja ega ma sulle kõike ilma ka kokku kirjutada ei jõua. Sellepärast – ela hästi, ma emban sind ja surun õrnalt oma rinnale 23. abieluaasta kaheteistkümnendal kuul. Sinu naine Valda

P. S. Magasin juba ära, on uus päev, Shakespeare’i sünnipäev ja Irdi Kaarel vist peab juba Stratfordis kõnet.

Linda kõlistas ja rääkis, et “Silmatera” olnud väga meeldiv. Lugesid Aksel Orav, Evi Rauer ja veel keegi kolmas, keda ta ei mäleta. Lähen pruukosti võtma. Seesama sinu naine ikka.

Juuni 1964. Kiri kooliõde Heljale39 USA-sse:

Kallis Helja! Sellest on nüüd juba neli-viis aastat, kui sain Sinu aadressi, aga ikka ei ole minust kirjutajat olnud. Alles möödunud sügisest alates, kui käisin Inglismaal, on mul siginenud kirjavahetus paari inglasega ja peale selle vahetan mõtteid ühe mulle võhivõõra Kentucky Lõviga, Salingeri uurijaga, kes kirjutas mulle kui “Catcher in the Rye”40 tõlkijale ja see korrepondents ongi pidama jäänud. Sinust ma ei ole enam suuremat kuulnud, kontakt kooliõdedegagi on loiuks jäänud. Möödunud nädalal lõpetas mittestatsionaarselt Tartu Ülikooli Ursula Põks41. Ta töötab ühe meie noorteajakirja (“Noorus”) toimetuses ja ta on ütlemata tore, ma ei oleks võinud arvatagi, et me nii sõbraks saame – kõigist meie kooliõdedest on tema mulle kõige lähem ja huvitavam. Temalt ma kuulsingi möödunud aastal, et oled mehele läinud. Olen Sulle tihti mõelnud, vist ei ole kellegagi peale sinu sidunud mind nii lähedane sõprus. Minu elukäik on suurtes joontes olnud järgmine: sõja-aastad olin evakuatsioonis, enamasti Moskvas ja Leningradis. Ülikool jäi sõja tõttu pooleli, lõpetasin alles 1951. aastal. Olen töötanud kogu aja tõlkijana lepingute alusel. Tööd on rohkesti ja oleks veel rohkem, kui teha jõuaks. Ameerika autoritest olen tõlkinud Dreiserit, Hemingwayd, Salingeri, Mark Twaini ja alles üsna hiljuti andsin kirjastusele ära Harper Lee “To Kill a Mockingbird”.42 See raamat meeldib mulle väga ja eestikeelne tõlge ilmub juba sel aastal. Mart oli vahepeal üsna haige ja ei ole terve nüüdki – tal on krooniline bronhiit ja tulevaks talveks ei taha tohtrid tal enam hästi lubada Tallinnasse jääda. Sõidab vist novembrist alates Jaltasse. Ka kevadet vastu võtmas oli ta Krimmis ja mina käisin tal seal järel. See oli ütlemata ilus reis – Jalta säras noores roheluses ja kirendas märatsevas õitemöllus. Suved me veedame Viljandimaal Mardi kodukohas, vanas talus. Kuna mul Tartumaaga on sidemed katkenud, olen seda Viljandimaa paika hakanud armastama nagu oma kodu. Ootan päris põnevusega homset maalesõitu. Meil on kaks last, mõlemad juba täiskasvanud – tütar Anu, 21 aastat vana ja poeg Annus43, 18 aastat vana. Anu on vaikne, tagasihoidlik, andekas ja hea huumoriga neiu, õpib Kunstiinstituudis tekstiili, kolmandal kursusel. Lõpetas just oma esimese rüiuvaiba kudumise ja sõitis Tartusse Etnograafiamuuseumi vanu kangaid ja mustreid joonistama. Poeg on meil omamoodi Holden44 – pikk, ilus, tundlik, aga vahel laisavõitu, lõpetas möödunud aastal keskkooli. Nii et ma ei või oma elu üle nuriseda. Sõjajärgseil aastail oli raskem, nüüd on parem, majanduslikult lahedam. Ja naljast ja naerust ei ole meil puudus, Mart on muidugi võrratu lõuapuu, aga ega noorsugu ka palju maha ei jää. Eks kulla sõber, kui see kiri peaks Sind leidma, lase endast kuulda. Lennuposti kirjad tulevad teie maalt meie maale üsnagi kähku. Valda

7. august 1964. Valda Käärikult Mardile Tallinna:

Tere, kallis Mardike-Pardike! Tööd on palju, iga päev üks rohimine. Aga kui mõelda, kuivõrd on siiski iga Kääriku nurgake, iga jalatäis maad siin seotud sinu teostega, siis oleks siiski patt siin seda asja laokile lasta.

24. november 1964. Valda Mardile Jaltasse:

Kullakallis Mart! Süda natuke kripeldab: mis see Mart ometi vahib, et juba ei saada teadet õnneliku päralejõudmise kohta Krimmi, soojale maale? Aga ehk võttis Moskva lörtsisadu ja reisiväsimus-vapustus mehe maha. Öösel tulevad sihukesed mõtted. Loodan siiski, et oled terve või enamvähem nii, või kui ongi halvem, eks siis käepärased targad tohtrid kohe aita. See nädalakene pärast sinu ärasõitu kadus nagu silmapilk. Paar päeva tegin tööd, lõpetasin ära esimese jutu tõlkimise. Pühapäeva hommikupoolikul käisime fotosnikkudega Kadriorus pildistamas ja aparaati proovimas, oli külm ja päikesepaisteline, küllalt käre. Pühapäeva õhtul oli meil siis see Annuse sõjaväkke saatmise pidu. Neiud-noorikud ise korraldasid, nii et väga palju vaeva meil sellega ei olnud. Alles hommikul kell pool viis läksid viimased külalised ära. Peale Milla oli veel paar õige huvitavat tüdrukut. Eriti meeldis mulle üks priske Tsirgulinna piiga. Annus läks ära täna hommikul õige vara. Eile oli väga külm ilm, aga täna ladiseb lörtsi ja lobjakat nii mis hirmus. Loodan, et seal lõunamaal on ilm sinu vastu ikka sõbralik. Anu ei ole oma pidutsemist veel jätnud, neil on täna kateedri õhtu, Mari Adamsoni kulu ja kirjadega, aga studendid ise korraldavad, teevad võileivad ja muu. Annus saatis sulle tuhat tervist, ta oli tubli poiss, et su asjad maalt ära tõi. Natuke tühi ja imelik on muidugi, aga mina igatahes ei mõtle mingitele sentimentaalsetele tundmustele alistuda, vaid teen usinasti tööd, ja küll see siis end hiljem ära tasub ja siis on jälle tore koos olla. Rohkem uudist ei ole. Kallistan sind, suudlen kirglikult ja katsun nõiduda siit kaugelt maalt, et sa hästi terve oleksid. Kui arstid omaltpoolt ka natuke nõiuvad, ehk siis aitab. Kirjuta ruttu! PEAD! Sinu oma Valda.

Kell 18. 40 Tuligi telegramm, et jõudsid pärale. Horošoo! Ole sa terve saatmast ja olemast.

3. detsember 1964. Mart Valdale Jaltast:

Parem on mul iga päev, aga täna on tunduvalt kergem. Niisugust ravi ei saa iga päev. Püüan seda vääriliselt vastu võtta. Hakkasin siin tasapisi teada saama, et oskan ja suudan küll veel laule teha, kui tervist on. Vabanda, olen sunnitud praegu lõpetama, sest mulle toodi tuppa lõhnav kohvikann. Suudlen sind oma hääletult ja sügavalt hingavale rinnale surudes. Tervita meie tütart ja ütle talle, et isa ikka veel usub tema kuulumist kirjaoskajate suurde, eesrindlikku armeesse. Martin, mees ja isa, ütleb seda.

Leningrad.

15. detsember 1964. Valda Mardile Jaltas:

Kallis Mart! Anna andeks, et ma sulle kohe ei vastanud – olen vahepeal sinu käest saanud juba kolm kirja. Nüüd panen kõik verstapikkuselt paberile, sest mul on palju, millest pajatada. Esmalt sellest, kuidas ma kaks päeva Leningradis olin ja kuidas me siin Anuga kaks päeva oma kauget külalist vastu võtsime. Forman45 tuli 3. detsembril Moskvasse, kus tal oli nädal aega tööalaseid nõupidamisi. Moskvast ta helistas ja tuletas meelde minu lubadust temaga Ermitaažis pilte vaadata. Ju ma muidugi lubasin, kui sellest juttu oli. Ja mul ei olnudki midagi selle mineku vastu. Tuba õnnestus kinni panna Astoria hotellis. Sõit läks mul natuke kehvasti – olime kahekesi kupees ühe “admiraliga”, kes oli ütlemata purjus. Ta pakkus mulle vahetpidamata suitsu ja kordas kolme küsimust: kuhu ma sõidan, milleks ma lähen, kui kauaks jään. Ja lisas, et Astoria hotell pole suurem asi. Siis katsusime veidi puhata ja ta küsis ka, kas ta tohiks minu juurde magama tulla, aga kui ma kaunis ägedalt protesteerisin, läks ta kenasti oma koikusse tagasi. Siples ja oigas hirmsasti ja suitsetas vahetpidmata, nii et ma ei saanud selle kära-müra ja ärevuse pärast sõba kah silmale. Muide, ma ei kahtle, et see oli kaunis kena inimene, ülikooli haridusega ja puha, ja hommikul ei jätnud ta käitumine vähematki soovida, oli teine ainult veidi häbelik. Tal oli olnud mingi isiklik vapustus, oli käinud Tallinnas kohtumas kellegagi, keda ta pidavat kangesti armastama ja ju ta seal Pirita restoranis oma suure õnne ja õnnetusega veidi ülearu võttis. Hommikul ootasid mind Astorias juba Forman ja teda saatev armeenlane Grigori Joanisjan, mingi kultuurisidemete komitee kõrgem asjamees. Sõime restoranis hommikust, siis sain toa, pesin ja sätitasin ennast ja sõitsime autoga, mis armeenlasel kogu aeg käsutada ja kasutada oli, Lenfilmi stuudiosse Grigori Kozintseviga kokku saama. Sa tead ju, Kozintsev on “Hamleti” filmi tegija. Forman ja armeenlane olid mõlemad temaga enne tuttavad ja Kozintsev rõõmustas neid nähes tõsiselt. Ta ise oli nii ütlemata armas ja sümpaatne inimene, mille taolist haruharva ette tuleb. Mina olin kaunis vakka, kui nad seal neid asju arutasid, ei tea filmiasjandusest suurt midagi, aga huvitav oli siiski kuulata. Siis sõime lõunat, puhkasime veidi, käisin DLT kaubamajas endale sukki ostmas ja õhtul läksime Kirovi teatrisse “Giselle’i” vaatama. Oli haruldane etendus. Ainult ma olin hirmus väsinud, see võttis mõnevõrra sära vähemaks. Ilm oli kogu aeg paksult sompus ja udune.

Järgmisel hommikul, kui olin vannis käinud ja kohvi joonud, tundsin end märksa paremini. Forman, kes on näinud peaaegu kõiki suuremaid Euroopa kunstigaleriisid, ei varjanud Ermitaažis oma imetlust. Mina tundsin end nagu kala vees, olen vahepeal palju kunstiajalooga tegemist teinud ja suur osa pilte on reproduktsioonidelt tuttavad. Armeenlasest sõber nautis asja muus osas küll, ainult leidis, et me pühendasime liiga palju aega Gauguinile ja Matisse’ile (kaks saalitäit Matisse’i, ja mina olin Anuga just parajasti lugenud üht venekeelset raamatut tema kohta). Picasso aga ajas vaese mehe lausa tujust ära. Forman ainult naeris. Hiljem läks armeenlane jälle lahkeks ja muhedaks ja kaebas, et tema tahtnuks ka Tallinna tulla, aga Forman kutsunud teda kaasa nii moka otsast. Mina katsusin küll mitte moka otsast kutsuda, aga ta jäi kindlaks ja nii me sõitsimegi Tallinnasse Formaniga kahekesi. Üldse Leningrad meeldis mulle väga ja ma imestan, et me ei ole sinuga mahti saanud sinna vahest käima minna. “Admiralil” ei olnud õigus või on tal halb maitse, mulle jättis Astoria hotell ütlemata armsa mulje. Head, rahulikud, siirad inimesed, seesama südamlik vene sort, keda sai sõja ajal tundma õpitud. Ilmad on pahad, pahad, pahad. Leningradis paks udu, Tallinnas oli täna öösel suur torm tugevate vihmahoogudega. Kõik on hall ja lögane. Mõtlen kergendustundega, et Must meri siiski loksutab sulle sõbralikumat tuuleõhku. Edasi. Laupäeva varahommikul jõudsime vihmasajusesse Tallinna. Jälle magamata öö, sest Formanil õlg hirmsasti valutas, närvipõletik. Anu oli meil jaamas vastas, sõitsime kohe meie poole, kuna hotelli sai ta alles laupäeva õhtupoolikul. Pärast kohvijoomist viisin Formani haiglasse, kus sinu Helle-tohter46 talle süsti teha laskis. Võttis valu vähemaks küll. Anu ja meie külalise vahel tekkis juba esimesest hetkest väga hea klapp ja Anu ei olnud oma inglise keelega nii häbelik ühtegi, nagu ma kartsin. Haiglas kohtusime Villem Reimanniga47, kes lubas meid õhtupoolikul autoga ringi sõidutada. Reimann läks koju oma dieetlõunat sööma, meie külalisega kõigepealt Kirjanike Liitu, natuke aega istusime Samma48 juures. Siis läksime Gloriasse lõunat sööma. Reimann tuli meile sinna järele, viis meid juba hämarduvas valguses vanalinna vaatama ja sealt edasi laululava ja Pirita kloostri juurde. Siis läksime Reimannite poole kohvile. Reimann ise näis Formanile hästi meeldivat, kuid madaami suhtes oli ta kaunis reserveeritud, kui see üritas alustada väikest seltskondlikku klatšikeerutust.

Järgmisel päeval kutsusime takso ja sõitsime tükk aega ringi. Käisime Vabaõhumuuseumis, Mustamäe uusehitustel, tiirutasime Nõmmel ringi, sõitsime Kose kaudu Piritale ja lõpetasime oma sõidu Kadrioru muuseumi ees. Ilm oli veidi parem, sadas lund ja Nõmme oma pihlakamarja kobaratega, mis praeguseni puude otsas, oli isegi ilus. Samuti Kose. Muuseum valmistas pettumuse – seal oli üleval mingi Aserbaidžaani kunstinäitus – väga halb. Meie oma Johaneid-Triike oli kaunis vähe. Kui Forman nägi üht [Valerian] Loigu49 tohutu suurt pannood (“Protestilaul”), mille muuseum oli hiljuti omandanud, siis ta ütles, et see on vist kõige halvem kunstiteose nimetusele pretendeeriv teos, mida ta on oma elus näinud. Aga Sirbis kiideti seda nii, et kõmises. Forman hõõrus meile seda Loiku veel kogu õhtu nina alla. Siis tulime meie poole. Ostsin klubist kolmveerandliitrise prantsuse konjaki (mitte kallim kui meie oma). Külla tulid Uno Laht50, kes selleks erilist soovi avaldas, siis Ursula ja Irene Tiivel.51 Pidid tulema veel Jaan Kross ja Ellen Niit, aga neil tuli viimasel hetkel midagi ette. Istusid need külalised meil õige kaua. Kui ära läksid, arutasime Formaniga taksot oodates veel natuke probleeme, mis mul olid tekkinud Faulkneri tõlkimisel. Sain magama alles kell kaks. Eile hommikul vara saatsin ta jaama (sõita tuli Leningradi kaudu, välismaalastel ei ole ette nähtud sõita Tallinnast Moskvasse otserongiga). Eile ma olin ütlemata lömmis, halvasti maganud, kuigi ma jõin konjakit ainult imenatuke, kohvi ehk aga liiga palju. Õhtul vedasin end siiski Linda [Viidingu] poole televiisorit vaatama: Linda Rummo helistas, et “Armsa luiskajaga”52 on asjad sealmaal. Lavastus ja üldse kõik, kuidas see oli tehtud, oli haruldane, selline, nagu ta minu arvates olema peab. Ei midagi ülearust ega õõnsat ega ülespuhutut, vaid range ja tundesügav. Tekst kõlas niivõrd hästi ja sujuvalt, et mu süda lausa rõõmustas meie ühise töö pärast. Nüüd siis pean jälle väga usinasti töö sisse minema, et oma Faulkneriga53 aastavahetuseks valmis jõuda. Saadan sulle natuke raha – esialgu kolmkümmend rubla, postkontorisse, nõudmiseni. Ma ei teadnud, kas sa tahad, et ma sanatooriumi saadan. Annuse käest oleme saanud sõjaväest mitu kirja, näib oma eluga lausa rahul olevat. Nad vist õpivad seal mingisuguses koolis. Kirjutab, et ainult kesk- ja rohkema haridusega rahvas. Hea, et oled Jaltas ja veel parem, kui ka mina seal edaspidi sinuga olla saan. Ela hästi, kallis sõber, kosu ja parane, küll siis laulud sulle esialgu vargsi, pärast juba julgemalt ligi hiilivad. Suudlen sind ja kallistan kõvasti. Sinu naine Valda

19. detsembril. Valda kiri Mardile Jaltas:

Minu armas väike pardikene, kelle nimi on mul Mardikene! Olen üksinda (koeraga kahekesi) kodus. Anu läks Krista54 sünnipäevale. On laupäeva õhtu. Tuba (sinu oma) on hästi soe. Tegin veidi tööd, käisin Kaaroga väljas jalutamas ja nüüd üritan kirjutada sulle kirja, näis, missugune tuleb – kas hea või tobe või asjalik. Kõigepealt olgu asjalik. Sinu näitemängude köite trükkitoimetamise tähtpäevaks on ette nähtud märts 1965. Katsu ennast läbi, kui arvad, et uue näidendi kirjutamisest võiks asja saada, siis oleks muidugi raamatu kaal mitmekordne. See on muidugi minu väga tagagsihoidlik arvamus ja otsustamine sinu asi. Sa siiski katsu seekord asju ka praktilisest küljest mõelda, sest rahadest ikkagi oleneb kaunis palju, kas saame koos olla või ei. Tahaksin küll kangesti märtsis või kunagi kevadepoole ka Jaltasse tulla. Maadlen oma Faulkneriga ja ei saa ega saa õhtule. Olen sellega nii palju vaeva näinud ja aega raisanud. Siiski peab ütlema, et jutt “Au”, mille ma sulle nüüd esimesena lugeda saadan, on omamoodi stiilne ja tundepinev. Olen väga huvitatud teada saama, kas sulle meeldib või ei meeldi. Forman näiteks ütles kohe, et Faulkner talle ei meeldi. Mind ka Faulkner ei vaimusta, ometi see looke võlus mind omamoodi. Muide, kui Hans Luigega55 lennuasjanduse sõnavara osas konsulteerisin, ujus üles üks väike naljakas lugu minu plikapõlvest. Need meie lennutiirutused Tallinna kohal said tehtud just sellistel väikestel lennukikökatsitel nagu on juttu Faulkneri novellis, kõik ikka hirmsa saladuskatte all papade-mammade eest. Luik rääkis, et ilmunud ma siis ükskord kokkulepitud ajal lennuväljale, hõberebasest boa ümber kaela (kardan, et see on tõsi küll). Mind topiti esimesse istmesse, seoti rihmadega kinni, aga hõberebane jäi ilusti kaela. Istmed olid pealt lahtised. Eks siis selle kuulsusrikka boa saba hakanud üleval õhus hirmsasti lipendama. Mu piloot mõelnud, et pagana päralt, kui see nüüd kaelast minema pääseb, siis saab Tallinna rahvas küll nalja! Eks ole liigutav lugu, Mart? Sellepärast just on ilus olla seitsmeteistkümneaastane, et ükski muu iga ei luba sul astuda lennukisse, hõberebaseboa ümber kaela. Kuule, Mart, kell on juba seitse minutit homse peal ja minul tarvis minna kotikese peale. Sain Lahe käest ühe huvitava Hemingway raamatu, vaja see ruttu läbi lugeda. Saad aru, ma pean juba magama minema. Ja tead mis, nalja mulle keegi suurt ei tee. Anu ainult õige natukene. Naerda ei ole ammu saanud nagu kord ja kohus ja üldse leian, et peale sinu ei oska keegi mind suurt naerutada ja sellepärast on elu mage. Aga teeme nii, et kui tulen Jaltasse, siis katsume kahekesi veel mõne väikese (või suurepoolse keskmise) nalja valmis teha. Oih, kell on veerand üks – võin niimoodi ruineerida oma jume ja näonaha! Ela hästi, keerutan sinu ümber paar tantsusammu. Muidu on mul hea elada, aga igav. Vot. Väike Valda

1965.

William Faulkner. Ja kui tore see siis on.

Tõlge inglise keelest – Valda Raud.

“Kobi sängü,” käsutas Rosie. “Seitsmeaastane poiss, ja kae mis kõneles.”

“Kui sa lubad, et sa emale ära ei räägi, siis ma ütlen sulle, mis on su pakis, ja sa võid jõuluhommikul mulle viis senti anda,” ütlesin ma.

“Kobi nüüd sängü!” käsutas Rosie. “Sa ja su viiesendiline! Tõepoolest kui ma usussi, et keski ti seast tege vanaisale kümnesendisegi kingituse, annassi ma umaltpuult õkva viis senti.”

“Vanaisal pole kingitusi vaja,” ütlesin ma. “Ta on liiga vana.”

“Hah,” ütles Rosie. “Vai liiga vana! Äkki mõni löüd, et sa oled naide viiesendiste jaoss liiga nuur? Mis sa siss ütlet?”

William Faulkner. Ümberpöörd. Loomingu Raamatukogu 1965, nr. 14. 91

Tõlkija Urve Lehtsalu:

Hemingway varasemasse loomingusse kuuluv “Ja päike tõuseb” ilmus V[alda] Raua tõlkes 1961. aastal. [–]

Eelkõige tuleks peatuda V. Raua märkimisväärsel saavutusel – dialoogide tõlkeil. Kuidas säilitada tõlkes Hemingway kahekõnede siirust ja tõepärasust ning ühtlasi kohandada seda eesti keeles võimaliku väljendusviisiga? Raskus peitub siin suuresti ka asjaolus, et erinevalt inglise keelest iseloomustab eesti kõnekeelt arvukate partiklite, moraal-ja muude määrsõnade (aga, ju, küll, ometi, siiski jne.), samuti ki-liite tarvitamine. Autori stiili reetmata luua mulje elavast kõnest, mis on eesti keele seisukohalt idiomaatiline, – see nõuab tõlkijalt head keelevaistu. Paratamatult tuleb inglise kõnekeelele omane lakooniline, pealtnäha kiretu väljendusviis sageli asendada isikupärasemaga. Näiteid õnnestunud lahendustest:

“This is country,” Bill said. – “Näe, kus alles maastik,” ütles Bill.

“Aren’t you interested?” Bill asked. – “Noh, kas ei huvita või?” küsis Bill.

Urve Lehtsalu. Hemingway stiil eesti keeles. Keel ja Kirjandus 1965, nr. 6, lk. 333‒334.

Literaat Enn Soosaar:

“Nende arusaamade tasemelt, mis meil tänapäevaks on kujunenud ilukirjanduse eestindamise ideaalmallidest, saaks mõistagi ka Twaini “Valitud jutustustele” ühtteist ette heita. Ent oluline on hoopis muu: tõlkija trots, protest (selgesti tajutav veel praegugi) originaali orjaliku, puise vahendamise vastu, tema soov kirjaniku sõnakasutust, lauseiseärasusi, kujundeid eesti keele enda väljendusvahendite abil edasi anda. Tõlkinud ja järelsõnaga varustanud oli need Twaini lood Valda Raud.”

Enn Soosaar. Valda Raud 60. Keel ja Kirjandus 1980, nr. 1, lk 59–60.

20. detsember 1964. Annuselt ajateenistusest:

Tere, Vaarmarjalised! Suur aitäh ilusate kirjade eest! Teisipäeval on meil automaadi põmmutamine ja neljapäeval anname prisjaaga56. Täna on pühapäev, päev, mida kodus alati ikka oodatud sai, siin aga kipub olema igavamaid nädalas. Ei ole osanud selle vaba ajaga nii piiramatul hulgal (hommikust hilisõhtuni, välja arvatud kino, mõni loeng hommikul ja söögiajad). Päeval tõin raamatukogust Lermontovi, lugesin pool “Deemonit” vene keeles läbi, õhtul jätkan. Küll on tore, et teie inglis-mann meie pisukese “Kalevite kantsiga” rahule jäi ja teil tore rääkida-olla oli. Kangesti oleks seda Formanit ka ise näha tahtnud, sa oled temast nii palju toredat ja huvitavat rääkinud. Vist on aeg oma “kirjutuslaualt” see seapesa ära likvideerida ja kiri lõpetada. Minu tavaline koht kirjutamiseks on voodi otsa peal istudes aknalaua taga (kui see sõna siia sobib). Sõduritel on söögi kohta käibel “lobi”. Peab iseloomustama lahjat lurri, kus hernes hernest taga otsib. Kui teil on mulle veel pakk saatmata, siis natuke õunu – suurim soov peale “kölni vee pudeli”. Musisid mõlemale, Teie poig ja vennake.

22. detsember. Mardile Jaltas:

Kallis Mart! Vahepeal ma kuulsin sinu häält ja sain täna ka kirja. Kell 18.30 tuleb Simferoopoli lennuk ja sõidan Luise Vaherile57 vastu, nii nagu kokku lepitud. Muide, täna helistas Tiia Mölder58 Eesti Raadiost. Ütles, et neil uue aasta esimestel päevadel kange värsilugemise tahtmine ja ka raha natuke lahedamalt. Ütlesin, et täna hakkab üks värsilugu Simferoopolist siiapoole lendama, lubasin talle anda. Miks mitte! Ja kui veel rehkendada, et mul selle asjaga alati suured kasud mängus! Hah! Aga mis see siis tähendab, et sa oma unepuuduse minu kirja hilinemise arvele paned? Ma ei ole mingi kirjakirjutamise masin, niikuinii pean selle ameti varsti maha panema, töötegemise aega enam ei jäägi.

Ajateenijana Nõukogude armees. Keskel Annus Raud.

No pagan, sina siis oled see õige mõõduteadja, kui pikk üks kiri peab olema – lehekülg hõredat kriipseldust ja kõik! Mis ma nüüd siis pean tegema oma pika lohega, tüki otsast ära võtma või? Või mitmeks tükiks lõikama ja siis tükkhaaval posti panema? Tohoh tonti, sa ajad mind päris vihaseks.

Kell 21.15. Tuligi Simferoopoli lennuk ja väga ilus oli aerodroomil vaadata, kui suur tulesilm sujuvalt lennurajale laskus. Ja oh sa poiss, milline tränn! Aga et sa kirjaneitsisid niisuguste maiste ülesannetega koormad, see sinust küll põrmugi kena ei ole. Meie külaline norskab nüüd vaikselt diivanil. Nassvärk nassvärgiks, kõige parem meel oli mul ikkagi “Rivilaulust”. Nii väga sinulik ja nii päratu tore! Molodets, Mart! Lase aga edasi laulu teha! Ela hästi, Mart ja olgu sul ikka rõõmsad mõtted. Soovin sulle head tervist ja enesetunnet ja ära unusta, et praegu oled just olukorras, mis on sulle hea ja mida oled taga igatsenud – heas tööõhkkonnas. Paremat on raske kusagil saavutada. Püüame veidi tööd virutada ja väga tahaksin umbes märtsis-aprillis Jaltat vaatama minna. Suudlen, Ikka Seesama

Jalta. Mardi kirjast Valdale:

RIVILAUL Annusele

Mitu-setu poistesatsi rühib mööda märga platsi, sada jälge iga samm – sum-summ.

Sammusummas, summasammus kõigil sama värvi vammus. Tuhat talda – trahh ja trahh! Sina kah.

Üliandekad ja – targad, tainapead ja päevavargad.

27. detsembril 1964. Valda kiri Mardile Jaltas:

Kullakallis Mart! Sinu “Rivilaul” meeldis kõigile. Esimese jaanuari päeval loetakse see raadios ette, Vaarandile59 viisin ka ära, lubas susata veebruarikuu “Loomingusse”. Annusele saatsin eile “ahvi” teele, igasugust pühadetränni, õunu, natuke pähkleid ja sinu saadetud kastaneid ka kirjalõngaks, moosi, pastilaad, sidrunit ja kölni vee pudelis tilgake külmarohtu ka, nagu palutud. Sinu pärast mul süda veidi valutab, et ei saanud sulle sokke panderolli panna. Sokkidega oli lugu nimelt nii, et ma ei leidnud kodust sobivaid, aga kui hakkasin mööda kauplusi ringi jooksma, siis tuli välja, et Tallinna linnas ei olegi villaseid meeste sokke müügil. Nii et täna võtsin kodust ühe paari nõelumata ja ühe nõelutud sokke ja saadan nad teele. Ole veelkord tänatud kohvritäie pühadetränni eest! Luise on muidugi omaette number. Jutt jookseb sorinal. See, mida ta rääkis ühe draamaseminaril olnud naisisiku kohta, tegi mulle päratult nalja. No olevat draamamehed seal ükspäev pargis pingi peal hirmsat villast visanud, pikantsetel teemadel. Et millest ikka mehed mõnu tunnevad jne. Luise siis öelnud, et noh, eks naised võib-olla saa oma osa mõnust ka jne. Samal hetkel astunud tuntud naisdramaturg ligi ja löönud ka jutu sekka – et temale on viimase kuueteistkümne aasta jooksul ikka kõige suuremat mõnu ja naudingut ja rahuldust pakkunud tema töö linna täitevkomitee saadikuna. Luise ütles, et selle peale tõusnud niisugune naerumärul, mille taolist ta pole varem kuulnud-näinud. Vaata missugust hirmsat lora ma selles kirjas kokku kirjutan, vist on kõik Luise süü. Aga sa ise saatsid ta mulle majja, nii et kannata nüüd ära. Kirjastus oli helde, maksis mulle hea pataka raha. Sain kätte 850 rublikut, natuke oli võlga ka ja kingitusteks ja muuks kulus ka omajagu, aga 500 panin hoiukassasse ja elamise rahakest on veel kodus, nii et esialgu suuremat muret ei ole. Sul on ka taskuraha poolest vist juba näpud põhjas, palun kirjuta, kui palju saata ja kuidas sa soovid. Eile kohtasin tänaval Smuuli. Oli teine “Laulurästa”60 läbi lugenud ja kiitis tõlget nii mis hirmus. Kui see oli siiras, siis on mul hea meel küll. Aga illustratsioonid ja kaas on hirmsad. Järgmine kord nõukogu koosolekul kavatsen selle kohta mõne sõna öelda. 30. detsembril on Sirge61 juubel. Kuulsin Kirjanike Liidust, et Sirge oli meid juba taga ajanud, kas pidule – banketile tuleme. Hiljem kõlistas koju ja kutsus isiklikult. Mina, muide, tahangi minna. Kodus on tühjavõitu olek, Anu läheb sel õhtu Kunstiinstituudi peole. Vana-aasta õhtuks kutsus Anu Rank62 meid oma koju ja lähemegi. Imelik on olla esimest korda sel õhtul kodus pooliku perega. Sul, kallis Mart, on seal kindlasti rahvast ümber ja lõbus küllalt, nii et ärgem mingem nukraks. Anule ostsin kingituseks ühed kallid ja ilusad soome sukad peolkäimiseks, peenrahakoti (sinu kingitus näpati tal ära, kui ta Viru tänaval linna maalis) ja ühe kunstiraamatu. Anu kingib mulle uued maalitud kardinad minu tuppa, ma ise aitasin ka maalida. Sulle tahan kangesti uut kampsunit kinkida, aga anna mulle veel veidi otsimise aega, alles üleeile õhtupoolikul sain ju raha. Soovin sulle uueks aastaks, Mart, et see oleks sulle töö poolest vähemalt niisama hea kui eelmine, tervise ja tuju poolest aga olgu see aasta sulle eelmisest parem! Suudlen sind palavalt, Valda

Jalta, 28. detsember 1964.

Kallis Valda! Teatan sinu kirja kättesaamisest. Oli hea, mitmetahulise tujuga kiri. Mina praegu suur kirjamees ei ole. Täna oli jälle ilus, +14–15, vaikne. Päike. Suvemantel. Aga kopikad said päris otsa. Head uut aastat soovib oma hinge seest Raud.

Armas Anu! Mina vaene ei ole oma lihaselt lapselt kogu selle aasta jooksul saanud mitte sõnapoegagi. Aga mul on sõnu vaja, mina teen sõnadest laule. Head, õnnelikku aastat soovin sulle ikkagi, sest isa arm on ju otsata asi. Ole tänatud Annuse pildi eest. Sõdurpoiss on nüüd silma all. Tee emale nalja, kui tal igav on. Ja anna musi, kui talle natuke nukrust põsenurka tuleb. Ih-voh! Issel.

5. jaanuaril 1965. Valda Mardile Jaltas:

Esimest korda tulen sind kummardama, astunult üle uue aasta läve. Ja veelkord soovin sulle kõige paremat tervist, sest küll siis laulud ise tulevad ja õnn end ka muus osas teha annab. Pühade-eelne sabades seismine oli üsna ränk ja toitu turul vähem kui ennemuiste. Võtsime Anuga siiski kätte ja tegime valmis ühe laari verivorste. 30. detsembril käisime Anuga mõlemad “ulamas”. Anul oli instituudis nääripidu, mina läksin Sirge juubeliõhtule ja hiljem banketile. Kirjandusõhtu oli väga “proosaline”, katkeid lugesid Ines Parker63 ja Mikk Mikiver64. Kõik kiitsid Sirget kõrgesti, mina kuulasin ja kuulasin ja järsku tuli peale hirmus kohviisu. Imestasin enda üle, aga siis sain aru, et ega see ei olnudki kohviisu, vaid janu hea, ilusa poeetilise värsi või halvemal juhul isegi proosa järele. Võib-olla, et suures tükis on tema romaanid isegi head, aga mul nagu romantilisem maitse. Bankett oli Tallinna kohvikus, üleval. Peab ütlema, et lõbutsesin päris mehemoodi. Algul istusin kirjastuse Toomla65 kõrval, kuulasin ära ta jutud Luua kandist, ta on pärit Lutsu mailt. Oli omajagu huvitavgi ja vahepeal tantsisime valtserit. Hiljem libistasin end teise lauda, kus istusid Lahed ja Issakud66, sealt peale algas mul üks tõeliselt lõbus olemine. Ainult siis häbistasin enda küll väikselt ära, kui Laht kutsus tšarlestoni tantsima, arvasin, et oskan, aga see nõks oli mul siiski jalgadest kaduma läinud. Järgmiseks juubeliks, olgu see kelle tahes, õpin selle kuradima tšar-lestoni uuesti selgeks. Kiusu pärast! Suure osa ajast rääkisime juttu Mikiveriga, kes kui sinu kirglik austaja tuli ka mulle austust avaldama. Ja mida rohkem ta konjakit jõi, seda enam ta seda avaldas. Uut aastat võtsime seekord vastu mitte kodus, vaid külas. Olime kutsutud Anu Ranga perekonda. Tõesti armas rahvas, tore kodu kolme kauni tütrega. Seal olid veel Krista ja Regina67 oma mehega ja kolm noormeest, üks neist keegi Leningradi noor arst-teadlane. Koju saime jälle kell viis, nagu eelmiselgi õhtul (hommikul ikka). Uue aasta päeval oli meil majatäis noori külas, suuremalt jaolt seesama rahvas, kes eelmisel õhtul koos oli. Kõik läks kenasti, kolm kuusetäit küünlaid sai ära põletatud. 2. jaanuaril kraamisin ja magasin une täis, Anu hakkas anatoomiat õppima, 3. jaanuaril oli tal anatoomia eksam. Lugesin Lilli Prometi värskelt ilmunud juturaamatut “Lamav tiiger”, mille ta annetas isiklikult minule ja sinule kõige paremate pühadesoovidega. Osa lugusid olid varasemast tuttavad, aga mind liigutas ja ülendas ning pani hinge igatsust täis ütlemata poeetiline Krimmi laastukeste tsükkel. See on nii kirgas, nii särav-sinine, nii kevadiselt helde ja õisi-pillav. Tuletas mulle elavalt-elavalt meelde mu elu kauneimat reisi mullu kevadel ja kutsus mind uuesti sinna maile. Hakkan lõpetama. Banketil saatsid sulle sooje ja südamlikke tervitusi nii paljud inimesed, et ma täpselt ei mäletagi, ei jõuaks ka üles lugeda, aga eriti Lahed, Mikiver, Issakud, Remmelgad, Jaanid-Krossid ja Villemid-Grossid ja mitu korda käskis seda teha Berta Kuusberg68.

Kirjuta ruttu, kuidas talitada sinu järgmise tuusikuga. Kas saadan raha? Ela hästi, ole terve, suudlen kirglikult. Valda

P. S. Tänaseks, s. o. 6. jaanuariks on plaanid veidi selgemaks saanud koolivaheaja suhtes. Sõidame 15.-nda paiku Käärikule. Suusatama, Mart! Valts

Talv Kääriku talus.

23. jaanuaril 1965:

Kallis Mart! Anu sõitis esmaspäeval maale, võttis koera ja suusad ja läks. Oli teine nagu lõoke mätta peal, hirmus uhke, sest sai filosoofias viie ja kudus endale sinise tutiga mütsi. Sõidan ka homme viieks päevaks maale. Anul olid seal seni semud-sõbrannad, aga homsest alates on ta üksi, lähen seltsiks. Sina ära lase end midagi lonti, Mart, hoia ikka sel va eluhärjal sarvist kinni! Minnalaskmised tasuvad end pärast kurjalt kätte. Mõtle asjad läbi ja korralda jõudumööda. See on päris ränk asi, et peame nii palju lahus olema, aga selleks, et koos olla, on tarvis raha teenida ja ka organiseerida. Faulkner, Sillitoe, Salinger – nendega tegelen mina praegu. Kui sa mu kirja saad, siis on sul sünnipäevaluuletus muidugi juba üles hakatatud. Parim kingitus ongi, kui mulle sünnipäevaks laulu saadad – nii sobilik p o e e d i p r o u a l e. Mart, ma ei luba sul longu jääda! Suudlen sind siit põhjamaalt! Valda

Mart Raua Valdale pühendatud luuletus “Kaal”:

Valdalt vastus:

Kallis Mart! Sinu kaunist laulu “Kaal”, mille jaoks ka minu silmad ja tunne on midagi korjanud ja kogunud, hakkan ma järjest rohkem armastama. Loen teist iga päev. V.

4. veebruaril 1965:

Kullakallis pardikene, kelle nimi on mul Mardikene! Meil käivad siin nüüd suured Vilde pidustused. Kirjanike Liit saatis mulle ilusti suure ümbriku sees kõik kutsed, nii et võin minna, kuhu iganes süda lustib. Eile käisin Kirjanike Majas kolmapäevasel kirjandusõhtul. Mulle väga meeldis. Alttoa69 tegi ettekande, ja tegi seda nii vabalt ja haaravalt, et lausa lust. Paberilehte ka ei olnud laua peal, ainult käekell aja parajaksmõõtmiseks. Lauter rääkis “Tabamata ime” esimesest etendusest Eestis ja muust – kuidas Vilde teatrit armastas ja sellega seotud oli. Palju inimesi, kes seal olid, saatsid sulle tervisi – Green70, Semper71, Hiir, Aurora (Semper), Minni (Nurme), Linda Viiding jt. Ahah, ükspäev haiglas käies nägin seal Gustav Ernesaksa, tema ka saatis tervisi ja tema ka, nagu kõik teised, rääkis sinu “Rivilaulust”. “Kilde mitmest servast” viisin eile ära “Loomingu” toimetusele. Anton Vaarandit ei olnud seal. Andsin Einar Maasiku72 kätte. Jätsin välja “Igaviku”. Äkki hakkasin tundma – kui olin kõik juba ümber kirjutanud, et igaviku võrdlemine tuletikuga on mõnes mõttes õige küll, aga ometi oled liiga teinud minevikule. Mustaks põlenud süsi! Mardikas, – aga Bach, aga Mona Lisa, aga Colas Breugnon!? Eks see ole ju ikkagi minevik, mis need asjad meile kätte ulatab. Seevastu näiteks meeldis see killuke üksindusest mulle üliväga – seal on just vastupidine mõte, et kui sa ka üksi oled, on ometi kõik maailma headus ja halbus ja rikkus sinuga. Tööd ja tegemist on mul hästi palju. Teen praegu Sammale seda väikest Salingeri raamatut73. Tõlkimine on märksa raskem, kui seda oli “Kuristik rukkis”, aga Salinger mulle ikkagi väga meeldib, otse võlub. Ilm on talvine, oli kolm selgelt säravat külma päeva, täna on hall, tuuline, kergelt lumesajune. Istun voodis, kohvi loksub mõnusalt kõhus, tuba on õige soe, aeg hommikune, kirjutan sulle kirja. Hiljuti kudusin Anule soojad-soojad kindad, tumehallid ja valged täpid nagu linnusilmad sees, seespoolt on kinnas kõik üleni narmaline. Anu pani soojad kindad kätte ja läks Kadriorgu. Vaatas seal üle Greenbergi74 näituse, siis läks parki kõndima. Ostis kooreküpsiseid, pudistas peeneks, pani kirju kinda peopesale ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui puhta kollase kõhuga tihased ja väikesed puukoristajad nagu õigusemehed kunagi ta peopesale laskusid ja sealt küpsisekübemeid nokkima hakkasid. Kas ei ole ilusad kinnaste ristsed? Täna panen sulle paberit panderolliga posti. Suudlen, armastan su ilusaid luuletusi. Valda

P. S. Muide, umbes kolme nädala eest oli “Daily Workeris” üsnagi rasvase pealkirja all sõnum sellest, mida Tvardovski ütleb “Novõi Miri” jaanuarinumbris – et nõukogude lugejad tahavad teada elust tõtt ja ainult täit tõtt ja et nende ajakiri kavatseb ka edaspidi avaldada selliseid lugusid nagu Solženitsõni omad jne. Peale selle ütleb Tvardovski, et kui meie turistid välismaal käivad, siis olgu neil õigus ja võimalus kirjutada oma muljetest ja tähelepanekutest nii, nagu need on, aga mitte mingi ettenähtud mustri variatsioonidena. Selles numbris pidavat olema lugusid ja laule Pasternakilt, Ahmatovalt, Jevtušenkolt, Ehrenburgilt. See on ju nii liigutavalt ilus. Veidi kurvem on see asjaolu, et mainitud ajakirja jaanuarinumber pole selsinatsel märtsi kuupäeval veel mitte ei raamatukogudes ega ka mujal lugeja lauale jõudnud. Aga sellegipoolest paistab, et asi kultuurielus käärib ja susiseb.

P. P. S Just praegu – vurrdi!-lendasid leevikesed meie paradiisika otsa! Ikka seesamane niinimetatud V.

Veebruar 1965. Mart Raud Jaltast:

HEAD SÕNAD. Deborale

Kullakallis Mart! Katsusin siin jõudumööda neid raha-asju ajada, aga ega ma just kaugele ei jõudnud küll. Antoloogia on ilmumas, aga ei jõua selleks ajaks, et veebruari rahapäeval kassasabasse seista. Toomla ütles, et sa tehku avaldus avansi saamiseks. Ja palun vasta kirjastusele, kuidas sa mõtled talitada näidendite köitega. Mardikas, kuidas ma pean sind küll paluma, et sa neis asjus korrektsem oleksid, neile vähemalt vastaksid. Nii ju ei saa, seal on praegu lepingute suhtes ikka range kord. Sa lased asjadel lihtsalt minna ja siis pärast ise kannatad. Pension on sulle vormistatud alates 1. veebruarist, aga paluti üht päevapilti raamatukese jaoks. Summa on 120 rubla kuus. Ma otsin, ehk leian kusagilt nõutud suuruses pildi ja viin ära. Märtsi alguses ehk saab juba seda raha, see pidi koju kätte toodama. “Rivilaulu” eest saadeti raadiost 28 rubla, kulus marjaks ära. Olen mures, et sul on ka vist kangesti näpud põhjas ja praegusel hetkel mul ei olegi, millest sulle saata. Aitäh laulu eest! Laul meeldis mulle väga. Ja ka Deborale tehtud laul. Kuidas sa mind ometi kahtlustad, et võiksin Debora peale laulu pärast kade olla! Ma imetlen ja armastan teda väga – ja kui ilus see on, kui poeet poeedile laulu luuletab! Muide, seoses Faulkneri jutuga “Ümberpöörd” käisin ühe vana laevakapteni, Hermann Tõnissoni75 jutul. Küll oli võimas mees, nüüd juba 70 ringis ja pensionil. Viis mu ühte väikesse töötuppa, kus klaaskapis oli imeilus purjeka mudel ja üks sein kõik tööriistu täis. Pani mu istuma pehme punase plüüšiga taburetile ja seletas mulle kõik asjad ilusti ära, ise üht tibatillukest nikkelankrut lihvides. Ma nägin, et talle hakkas too inglise poiss sealt jutust meeldima, ja mina võib-olla ka natuke. Pärast ta jutustas mulle veel igasuguseid asju ja jutu sees tuli ka välja, et tema oligi “Suure Tõllu” kapteniks, kui te Tallinnast ära Kroonlinna sõitsite ja kui ka sina selle laeva pardal olid. Gripilaine Tallinnas hakkab vaibuma ja ka mul on parem, kuigi mitte veel päris hea. Oh kuidas ma õnne tänan, et sa sellel koledal tujukal talvel ja sellise marupöörase gripiepideemia ajal siit eemal oled! Tänane ilm on hall, aga mõni päev on juba kevadelõhnaline, tihased lausa kilkavad Lilleküla kaskede ladvus: “Sitsikleit! Sitsikleit!” Anu kirjaoskuse kohta ma ei tea, kahtlen ise ka, aga muidu on ta terve ja rõõmus, käib suusatamas ja õhtuti Hipodroomi “liukal” uisutamas. Kallistan ja suudlen kõvasti! Valda

11. märtsil 1965.

Kallis Mart! Õhtune post tõi sinu kirja, milles minuga polemiseerid “Igaviku” teemal. Ma teinekord enam ei tee! Ei pruugi mingit omavoli! Kirjutan masinal ümber ja viin trükikotta kõik, mis mu isanda ja käskija sulest tuleb. Ja kui anno domini 2003 kunagi septembrikuus sinu suure portree all kirjandusõhtut peetakse ja Mikk Miku poeg Mikiver seal “Igavikku” ette loeb, siis kommenteerib ta veidi häbeliku häälega, et see paroodia jäi omal ajal “Loomingus” ilmumata autori naise nõmeduse ja juhmuse tõttu (ehkki naist tema kaasaegsete poolt mingil arusaamatul põhjusel kaunis arukaks peeti). Kurb, aga liigutav. Tõlkisin täna Salingeri, puhastasin seelikut, söögituba haiseb bensiinist nii mis hirmus – ja tahan minna kontserdile. Vova76 mängib Elleri viiulikontserti esiettekandes. Möödunud reedel istusime Alukaga koos kontserdisaali taganurgas, Lilian Semper77 mängis Prokofjevi klaverikontserti. Küll oli armas sõbralik tunne.

Silvia ja Vladimir Alumäe Vaarika tänaval külas.

Paljud tervitavad sind, üks viimaseid, kes tervisi saatis, oli kindla peale Linda Rummo78. Põikasin eile korraks kaubamajja sisse, parajasti Linda ja Musikopp79 tulid trepist alla. Sa tead, et Panso lavastas Draamateatris “Tabamata ime” ja lahendus on lausa teistmoodi. Linda ütleb (ta mängib Eva Marlandit), et isegi ei tea, kuidas tükk minema hakkab, paar esimest etendust olid head, aga siis paar halba. See kõik olevat niivõrd pineva mõttejõu peale lavastatud ja kalkuleeritud, et seab näitlejate ette väga rasked ülesanded. Linda lubas mind mõni päev vaatama tulla, et veidi “oma hinge loputada”, nagu ta ise ütles. Lubasin talle jutustada Albee näitemängust “Kes kardab Virginia Woolfi”.80