Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 10

Teen seda nüüd uuesti, kujutluses, kui asun rääkima Lila pulmareisist, mitte ainult nii, nagu ta mulle tol korral trepimademel jutustas, vaid ka nii, nagu ma hiljem tema märkmeraamatutest lugesin. Olin tema vastu ebaõiglane olnud, olin tahtnud uskuda kerget allaandmist, et saaksin teda alandada, nagu tundsin end alandatuna mina, kui Nino peosaalist ära läks, olin tahtnud teda pisendada, et ma tema kaotust ei tunneks. Siin ta nüüd on, pidusöök läbi, autos istumas, sinine kübar, pastelne kostüüm. Lila silmad hõõgusid raevust ja vaevalt oli auto paigast võtnud, kui ta valas Stefano üle kõige rõvedamate sõnade ja lausetega, mida oli meie naabruskonnas võimalik ühele meesterahvale öelda.

Stefano neelas solvangud talle omasel moel alla, leebe naeratusega, sõnagi lausumata, ning lõpuks jäi Lila vait. Vaikus ei kestnud aga kaua. Lila alustas uuesti, rahulikumalt, kergelt hingeldades. Ta teatas, et ei taha autos olla enam ainsatki minutit, et sama õhu hingamine, mida hingab mees, ajab teda iiveldama, ta tahab välja, otsekohe. Stefano nägi tema näos tõepoolest tülgastust, kuid sõitis midagi lausumata edasi, nii et Lila tõstis häält ja nõudis, et mees peaks auto kinni. Nüüd tõmbas too auto tee äärde, aga kui Lila hakkas ust lahti kiskuma, haaras Stefano tal kõvasti käsivarrest kinni.

„Kuula nüüd mind,” ütles ta vaikselt, „sellel, mis juhtus, on tõsised põhjused.”

Ta selgitas rahulikul toonil, kuidas asjad olid läinud. Et kingaäri ei tuleks kinni panna veel enne, kui seda on õieti jõutud avada, oli vaja astuda mesti Silvio Solara ja tema poegadega, kes ainsana suudavad tagada mitte ainult seda, et jalanõud linna parimatesse kingapoodidesse jõuaksid, vaid ka seda, et sügisel avataks Piazza dei Martiril ainult Cerullo kingi müüv kauplus.

„Mis sinu vajadused mulle korda lähevad,” segas Lila vahele, püüdes end haardest lahti kiskuda.

„Minu vajadused on ka sinu vajadused, sa oled minu naine.”

„Mina? Ma ei tähenda sinu jaoks midagi, ja sina minu jaoks. Lase mu käsi lahti.”

Stefano tegi, nagu kästud.

„Sinu isa ja vend ei tähenda ka midagi?”

„Kui sa nendest räägid, loputa suu puhtaks, sa pole väärt nende nimesidki nimetama.”

Stefano aga nimetas. Ütles, et see oli olnud Fernando ise, kes tahtis Solaradega kokkulepet sõlmida. Ütles, et suurim takistus oli Marcello Solara, kes oli tige Lila, kogu Cerullo perekonna ja iseäranis Pasquale, Antonio, Enzo peale, kes olid tema auto sodiks peksnud ja talle endale kolki andnud. Ütles, et Rino oli ta maha rahustanud, see olevat nõudnud palju kannatlikku meelt ja kui Marcello oli öelnud, et olgu, aga ma tahan neid kingi, mille Lila tegi, oli Rino öelnud, hea küll, võta need kingad.

See oli õudne hetk, Lilal oli tunne, nagu oleks talle nuga rindu löödud. Sellegipoolest karjus ta mehele:

„Ja mida sina tegid?”

Stefanol oli piinlik.

„Mida ma pidin tegema? Sinu vennaga tülli minema, su perekonna laostama, sinu sõprade vastu sõda alustama, kaotama kogu investeeritud raha?”

Iga sõna tundus Lilale nii toonilt kui sisult silmakirjalik süü tunnistamine. Ta ei lasknud mehel isegi lõpetada, hakkas teise õlga rusikatega taguma, ise kisendades:

„Ja sina ütlesid, et olgu, tõid kingad välja ja andsid talle üle.”

Stefano lasi ta lahti ning alles siis, kui Lila üritas uuesti autost välja saada ja minema joosta, lausus ta külmalt: rahune maha. Lila keeras end välgukiirusel ringi: maha rahuneda, kui mees oli just kogu süü isa ja venna peale ajanud, rahuneda, kui kõik kolm olid kohelnud teda nagu kaltsu, millega põrandat pestakse? Ma ei taha maha rahuneda, karjus ta, vana mölakas, vii mind kohe koju tagasi, sa pead kordama, mida sa just ütlesid nende kahe teise sitapea ees. Alles siis, kui ta oli kuuldavale toonud dialektis väljendi, uommen’e mmerd, tajus ta, et oli purustanud abikaasa tasakaaluka tooni tõkke. Hetk hiljem lajatas Stefano raske käega talle näkku, andis talle raevuka kõrvakiilu, mis näis Lilale kui plahvatav tõde. Ta võpatas üllatusest ja tulivalusast põsest. Ta silmitses meest jahmunult, too aga pani auto uuesti käima ja ütles häälel, mis esimest korda sellest ajast peale, kui ta Lila ümber tiirutama hakkas, ei olnud rahulik, koguni värises:

„Näed, mida sa panid mu tegema? Kas sa saad aru, et sa lähed liiale?”

„Me oleme kõik untsu keeranud,” sosistas Lila.

Stefano eitas seda kindlalt, nagu ei tahaks ta niisugust võimalust üldse arvesse võtta, ja ta pidas maha pika kõne, pisut ähvardava, pisut õpetliku, pisut pateetilise. Ta rääkis laias laastus järgmist:

„Me pole midagi untsu keeranud, Lina, peame ainult mõned asjad selgeks tegema. Sa ei ole enam Cerullo. Nüüd oled sa sinjoora Carracci ja pead tegema, mida mina sulle ütlen. Tean küll, et sul pole praktilist taipu, sa ei tea äritegemisest midagi, sinu arvates vedeleb raha maas. Nii see ei ole. Raha pean ma teenima iga päev, panema sinna, kus see saaks kasvada. Sina kujundasid kingad, sinu isa ja vend on tublid töömehed, aga teie kolmekesi ei oska raha kasvatada. Solarad aga oskavad, ja seepärast – sa kuula nüüd hoolega – ei lähe mulle kuraditki korda, kui sulle need inimesed ei meeldi. Marcello ajab mul ka südame pahaks, ja kui ta sind kas või silmanurgast vahib, kui ma mõtlen asjadele, mis ta sinu kohta rääkis, tuleb mul isu talle nuga kõhtu torgata. Aga kui ta aitab mul raha kasvatada, saab temast minu parim sõber. Ja tead miks? Sest kui raha ei kasva, siis seda autot meil enam pole, ma ei saa sulle seda kleiti osta, me kaotame maja ja kõik, mis seal sees on, sa ei saa enam peent prouat mängida ja meie lapsed kasvavad kui kerjuse lapsed. Nii et kui sa mulle veel ühe korra ütled, mida sa täna ütlesid, löön sinu ilusa näolapi niimoodi segi, et sa ei saa enam kodust välja minna. Oleme rääkinud? Vasta mulle.”

Lila tõmbas silmad vidukile. Põsk oli tõmbunud lillakaspunaseks, ehkki muidu oli ta lubivalge. Ta ei vastanud.