Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 13

Samas seisus oli ta veel ka siis, kui ma tema ämma juurde viival trepil võtsin tal eest päikeseprillid, harutasin lahti salli. Nahk silma ümber oli kollakas ja alumine huul oli üksainus tulipunaste vermetega lillakas plekk.

Sugulastele ja sõpradele ütles ta, et oli kukkunud Amalfis kivide otsa ilusal päikesepaistelisel hommikul, kui nad abikaasaga olid sõitnud paadiga otse kollase kaljuseina jalamil asuvasse randa. Venna ja Pinuccia kihluspeol oli ta seda valet lausudes kasutanud iroonilist tooni ning kõik olid teda irooniliselt uskunud, eriti naised, kes teadsid alati, mida öelda, kui mehed, kes neid armastasid ja keda nemad armastasid, neile peksa andsid. Pealegi ei olnud kogu naabruskonnas ühtegi inimest, eriti ühtegi naist, kes ei oleks arvanud, et üks tubli keretäis kulubki neile marjaks ära. Nii et peksmise jäljed ei tekitanud mingit skandaali, otse vastupidi – sümpaatia ja austus Stefano vastu kasvas veelgi, sest ta oskas käituda nagu tõeline mees.

Kui mina aga Lilat nii armetus seisus nägin, tõusis mul süda kurku ja ma embasin teda. Ja kui ta lausus, et ei otsinud mind üles, sest ei tahtnud, et ma teda sellisena näen, tulid mul pisarad silma. Lugu tema mesinädalatest, nagu seda fotoromaanides nimetatakse, ehkki Lila seda lühendas ja üsna külmalt esitas, ajas mind raevu, ängistas. Ja ometi pean tunnistama, et tundsin siiski pisukest rahulolu. Mul oli hea meel tõdeda, et Lila vajas nüüd abi, võib-olla koguni kaitset, ja mind liigutas, et ta ei tunnistanud oma nõrkust mitte naabruskonna, vaid minu ees. Tundsin, et vahemaad olid taas kord lühenenud, ning tahtsin talle kohemaid teada anda, et olen otsustanud õpingud pooleli jätta, õppimine on mõttetu, mul ei ole selleks andi. Uudis pidi minu arvates talle heameelt valmistama.

Siis aga vaatas viimaselt korruselt üle käsipuu ääre alla Lila ämm ja hõikas teda. Lila lõpetas oma jutu paari kiirustava lausega, ütles, et Stefano oli teda ninapidi vedanud, et ta on täpselt samasugune nagu tema isa.

„Mäletad, et nukkude asemel andis don Achille meile raha?” küsis ta.

„Mäletan.”

„Me ei oleks tohtinud seda vastu võtta.”

„Ostsime „Väikesed naised”.”

„Me tegime valesti: sellest hetkest peale on mul kõik untsu läinud.”

Ta ei olnud vihane, vaid kurb. Pani prillid uuesti ette, sidus räti kinni. Meie rõõmustas mind (me ei oleks tohtinud seda vastu võtta, me tegime valesti), kuid mind häiris äkiline pöördumine mina juurde: mul on kõik untsu läinud. Meil, oleksin tahtnud parandada, alati meie, aga ma ei öelnud midagi. Mulle näis, et ta püüab oma uues olukorras selgust leida ja võimalikult kiiresti aru saada, mille külge ta saaks klammerduda, et oma olukorrale vastu seista. Enne kui ta hakkas trepist üles minema, küsis ta:

„Kas tahad minu juurde õppima tulla?”

„Millal?”

„Täna pärast lõunat, homme, iga päev.”

„Stefanole see ei meeldiks.”

„Kui tema on peremees, olen mina peremehe naine.”

„Ma ei tea, Lila.”

„Annan sulle toa, panen sind sinna kinni.”

„Mis mõte sel oleks?”

Lila kehitas õlgu.

„Ma teaksin, et sa oled seal.”

Ma ei öelnud jah ega ei. Läksin ära, tiirutasin linna peal nagu tavaliselt. Lila oli veendunud, et kooli ei jätaks ma kunagi pooleli. Ta oli omistanud mulle alailma raamatute kohal koogutava, prillide ja vistrikega sõbranna rolli, ja talle ei oleks pähegi tulnud, et ma võin muutuda. Mina aga tahtsin sellest osast välja murda. Avaldamata jäänud artikli alandava loo kaudu olin lõpuks aru saanud, kui küündimatu ma tegelikult olen. Olgugi et Nino oli, nagu Lila ja mina, sündinud ja kasvanud meie viletsas provintslikus naabruskonnas, oskas ta kooliharidust targalt ära kasutada, mina aga mitte. Aitab niisiis enda petmisest, aitab rügamisest. Tuleb leppida saatusega, nii nagu juba mõnda aega tagasi tegid Carmela, Ada, Gigliola ja omal moel ka Lila ise. Ma ei läinud tema juurde ei sel ega järgnevatel pärastlõunatel, tegin edasi koolist poppi, piineldes ja vaeveldes.

Ühel hommikul tiirutasin ringi kooli lähedal, Via Veterinarial, botaanikaaia taga. Mõtlesin hiljutistele vestlustele Antonioga: ta lootis leskema pojana ja perekonna ainsa toitjana pääseda sõjaväest; ta kavatses töö juures palgalisa küsida, raha kõrvale panna ja peatänava bensiinipumba üle võtta; me abiellume, mina abistan teda pumba juures. Valik lihtsa elu kasuks, ema oleks rahul. „Ma ei taha kogu aeg Lila tahtmist teha,” ütlesin endale. Kui raske oli aga heita peast püüdlused, mida õppimine minus oli äratanud. Tundide lõppemise ajal läksin ma peaaegu vastu tahtmist kooli juurde, kõndisin seal ringi. Kartsin, et õpetajad võivad mind näha, samas tajusin, et ma tegelikult tahan, et nad mind näeksid. Tahtsin saada jäädavalt märgistatud kui endine eeskujulik õpilane, või siis pääseda tagasi kooliellu, alluda õpingute kohustusele.

Nähtavale ilmusid esimesed õpilased. Keegi hõikas mind, see oli Alfonso. Ta ootas Marisat, kes jäi hiljaks.

„Kas te olete nüüd paar?” küsisin nöökavalt.

„Ei, ta on minust lihtsalt sisse võetud.”

„Valevorst.”

„Ise oled valevorst, ütlesid, et oled haige, aga sul pole häda midagi. Galiani muudkui küsib su järele, rääkisin, et sul on hirmus palavik.”

„Mul ongi.”

„Näha jah.”

Alfonso hoidis kaenla all kummiga kokku tõmmatud raamatupakki, nägu koolitundide pingest kurnatud. Kas varjas ka tema haprale väljanägemisele vaatamata oma rinnus isa don Achillet? Kas on võimalik, et vanemad ei sure kunagi, et igal lapsel istuvad nad paratamatult sees? Kas tõesti ilmub minu seest välja minu ema oma lombakal kõnnakul, nagu saatus? Küsisin:

„Nägid, mis su vend Linaga on teinud?”

Alfonso kohmetus.

„Nägin.”

„Ja sa ei öelnud talle midagi?”

„Tuleb vaadata, mida Lina talle on teinud.”

„Kas sa suudaksid sama teha Marisale?”

Ta naeris vaikselt.

„Ei.”

„Kindel?”

„Jah.”

„Miks?”

„Sest ma tunnen sind, sest me ajame juttu, sest me käime koos koolis.”

Ma ei taibanud sel hetkel, mida tähendab, ma tunnen sind, mida tähendab, me ajame juttu ja käime koos koolis. Märkasin tänava otsas Marisat, kes jooksis, sest oli hiljaks jäänud.

„Sinu pruut tuleb,” ütlesin ma.

Alfonso ei keeranud ringi, kehitas õlgu, pomises:

„Tule palun kooli tagasi.”

„Ma olen haige,” vastasin ja kõndisin minema.

Ma ei tahtnud Nino õele isegi mitte tere öelda, iga märk, mis Ninot meelde tuletas, tekitas minus ängistust. Alfonso segased sõnad aga tegid mulle head, keerutasin neid tänaval astudes peas ringi. Ta oli öelnud, et ei suru ennast vägivallaga oma tulevasele naisele peale, sest ta tunneb mind, me ajame juttu ja istume ühes pingis. Ta oli end väljendanud lihtsa siirusega, ta ei kartnud omistada mulle võimet, isegi kui ta tegi seda üsna hämaral moel, panna teda, meesterahvast, oma käitumist muutma. Olin talle selle segasevõitu sõnumi eest tänulik, see lohutas mind ning andis tõuke otsida lepitust minu ja minu vahel. Juba hapraks läinud veendumusel ei ole palju vaja, et veelgi nõrgenedes hoopis järele anda. Järgmisel päeval võltsisin ema allkirja ja läksin kooli tagasi. Samal õhtul tiikide juures liibusin külmast pääsemiseks Antonio vastu ja lubasin: lõpetan selle kooliaasta ja siis me abiellume.