Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 11

Nad jõudsid Amalfisse õhtul. Kumbki ei olnud varem hotellis viibinud, mõlemad olid ebakindlad ja kohmetud. Stefano oli eriti ehmunud administraatori kergelt iroonilisest toonist ning võttis tahtmatult allaheitliku hoiaku. Kui ta seda märkas, varjas ta piinlikkustunnet järsu käitumise taha. Isegi lihtne palve, et ta dokumente näitaks, pani tal kõrvad tulitama. Vahepeal oli välja ilmunud pakikandja, imepeente vuntsidega umbes viiekümne tuuris mees, Stefano aga lükkas tema abi tagasi, justkui oleks mees varas, siis mõtles ringi ning andis talle üleolevalt kopsaka jootraha, ehkki ta pakikandja teenuseid ei kasutanud. Lila järgnes kohvreid tassivale mehele trepist üles ja teda valdas esimest korda tunne – nagu ta mulle jutustas –, et ta oleks justkui mingil ajal ära kaotanud noormehe, kellega ta hommikul oli abiellunud, ning viibiks nüüd võõra inimese seltsis. Kas oli Stefano tõesti nii kogukas, jalad lühikesed ja töntsakad, käsivarred pikad, sõrmenukid valged? Kellega oli ta end igaveseks sidunud? Teekonna jooksul möllanud raev asendus nüüd kibeda ängiga.

Toas üritas Stefano uuesti südamlikult käituda, kuid ta oli väsinud ja ikka veel rabatud kõrvakiilust, mille ta oli pidanud Lilale andma. Ta võttis tehtult asjaliku tooni. Kiitis tuba, väga avar, avas akna, astus rõdule, ütles, tule ka, kui hästi väljas lõhnab, kuidas meri sätendab. Lila aga püüdis leida lõksust väljapääsu ning tegi ebamäärase keelduva liigutuse, nagu oleks tal külm. Stefano pani akna kohe kinni ja märkis, et kui nad tahavad natuke jalutada ja väljas õhtust süüa, tuleks neil midagi paksemat selga panna, ütles: otsi mulle igaks juhuks vest välja, nagu oleksid nad juba aastaid koos elanud ja naine oskaks osavalt kohvritesse kaevuda, leida mehele vesti just täpselt nii, nagu ta leiaks sviitri endale. Lila näis asjaga nõustuvat, kuid ei avanud siiski kohvreid, ei võtnud sealt ei vesti ega sviitrit. Ta ruttas koridori, ta ei tahtnud enam hetkegi toas viibida. Talle järgnedes pomises Stefano: minul pole häda midagi, aga muretsen sinu pärast, sul hakkab külm.

Nad jalutasid Amalfis ringi, läksid katedraali juurde, treppidest üles ja uuesti alla, purskkaevu juurde. Stefano püüdis teist lõbustada, kuid meelelahutamine ei olnud kunagi tema tugev külg olnud, hingestatud toonid sobisid talle paremini, või siis täiskasvanud, oma tahtmistes kindla mehe kamandavad laused. Lila ei vastanud peaaegu midagi, kuni lõpuks piirdus mees sellega, et osutas sellele ja tollele ja hüüatas: vaata. Aga Lila, kes muul ajal oleks tundnud huvi iga viimase kui kivi vastu, ei hoolinud nüüd ei kitsukeste tänavate ilust, ei aedade sulnitest lõhnadest, ei Amalfi kunstist ja ajaloost, ja eriti mitte abikaasa häälest, mis muudkui tüütult kordas: on alles ilus, eks?

Mõne aja pärast hakkas Lila värisema, mitte küll külma pärast, pigem närvidest. Stefano pani seda tähele ja tegi ettepaneku hotelli tagasi minna, söandas koguni öelda: kallistame teineteist ja saame sooja. Lila aga tahtis edasi jalutada, üha edasi, kuni väsimusest võidetuna keeras Stefanoga nõu pidamata sisse ühte restorani, kuigi mingit nälga tal ei olnud. Mees läks talle leplikult järele.

Nad tellisid kõike, ei söönud peaaegu midagi, jõid palju veini. Ühel hetkel ei suutnud Stefano end enam talitseda ja küsis, kas Lila on ikka veel vihane. Lila raputas pead, ja see oli tõsi. Küsimuse peale avastas ta ise imestusega, et temas ei ole raasugi tigedust Solarade, oma isa ja venna, Stefano vastu. Tema peas oli kõik kiiresti muutunud. Korraga ei omanud kingade lugu enam mingit tähtsust, ta ei suutnud mõista, miks ta neid Marcello jalas nähes nii endast välja oli läinud. Nüüd ehmatas ja kohutas teda hoopis tema sõrmes sätendav abielusõrmus. Ta mõtles hämmeldusega möödunud päevale: kirikule, talitusele, peole. Mida ma olen teinud, mõtles ta veinist uimasena, ja mis on see kullast rõngas, see kiiskav võru, mille sisse ma oma sõrme pistsin. Stefanol oli samasugune, sätendas tema tumedate karvade vahel, karvased sõrmed, nagu raamatutes öeldakse. Talle kangastus Stefano mere ääres ujumispükstes. Lai rind, suured põlvekedrad nagu kummulikeeratud kausid. Lilale ei meenunud korraga ühtegi osakest mehest, mida ta võinuks meeldivaks pidada. Ta oli nüüd olend, kellega Lilal ei olnud mitte midagi ühist, kuid ometi oli ta siin, pintsaku ja lipsuga, liigutas täidlasi huuli, kratsis lihavat kõrvanibu ja torkas aegajalt kahvli Lila taldrikusse, et sealt midagi maitsta. Tal oli vähe või üldse mitte midagi ühist liha- ja vorstikaupmehega, kes Lilat köitnud oli, heade kommete ning enesekindla ettevõtliku noormehega, peigmehega hommikuses kirikus. Ta näitas lumivalgeid hambaridu, punast keelt mustas suuaugus, midagi temas ja tema ümber oli purunenud. Selle laua taga istudes, kelnerite sagina sees, tundus kõigel sellel, mis ta siia Amalfisse oli toonud, puuduvat igasugune loogiline seos, kuid ometi oli see talumatult reaalne. Kui tolle äratundmatu olendi pilk lõi särama mõttest, et torm on möödas, et tema põhjendustest on aru saadud ja need on vastu võetud, et ta saab viimaks oma suurtest plaanidest rääkida, tuli Lilale mõte laualt nuga sisse vehkida, et see hiljem hotellitoas mehele kõrri torgata, kui too üritab tema neitsilikkuse kallale tulla.

Seda ta siiski ei teinud. Kuna siinsamas restoranis, selle laua taga jõudis tema veiniaurusesse pähe teadmine, et tema abielul, pulmakleidist sõrmuseni, pole tegelikult mingit tähtsust, tundus talle ühtlasi, et ka Stefano võimalikel seksuaalsetel nõudmistel ei ole mingit tähtsust, eriti veel mehele endale. Nii et kui ta algul üritas välja mõelda, kuidas nuga võtta (kattis noa põlvedel olnud salvrätikuga, sokutas mõlemad endale sülle, valmistus nuga kotti libistama ja salvrätti lauale tagasi panema), siis otsustas ta plaanist loobuda. Kruvid, mis hoidsid koos tema uut abielunaise seisundit, restorani, Amalfit, tundusid nii lõdvad ja logisevad, et õhtusöögi lõpul ei jõudnud Stefano hääl enam temani, kõrvus kajas vaid asjade, elusolendite ja mõtete ebamäärane lärm.

Tänaval hakkas Stefano uuesti rääkima Solarade headest külgedest. Nad tunnevad, teatas ta Lilale, tähtsaid inimesi linnavalitsuses, neil on sidemeid monarhistlike, paremäärmuslike parteidega. Talle meeldis rääkida, nagu saaks ta Solarade sahkerdamistest tõepoolest aru, omandas teadja hääletooni, ütles rõhutatult: poliitika on vastik, aga rahategemiseks oluline. Lilale meenusid varasemad arutelud Pasqualega, samuti Stefanoga nende kihluse ajal, plaan end täielikult lahku lüüa vanematest, mineviku võimuvõitlustest ja silmakirjatsemisest ja jõhkrusest. Ta vastas jaatavalt, mõtles Lila, oli nõus, aga ta ei kuulanudki mind. Kellega ma rääkisin? Ma ei tunne seda inimest, ma ei tea, kes ta on.

Kui mees tema käe võttis ja talle kõrva sosistas, et armastab teda, ei tõmbunud Lila siiski eemale. Võib-olla kavatses ta teeselda, et kõik on korras, et nad on tõepoolest noorpaar pulmareisil, et teda siis veel rängemalt haavata, kui ta ütleb, sisikond tülgastusest sõlmes: minna voodisse hotelli pakikandja või sinuga – teil mõlemal on sõrmed suitsust kollased – on mulle ühtemoodi vastik. Aga võib-olla – ja see on minu arvates tõenäolisem – oli Lila liiga hirmul ning püüdis nüüd iga reaktsiooni edasi lükata.

Vaevalt tuppa jõudnud, üritas mees teda suudelda, Lila tõmbus tagasi. Tõsisel moel avas ta kohvrid, võttis välja öösärgi, ulatas pidžaama mehele, kes sellise tähelepanelikkuse peale rahulolevalt naeratas ning püüdis Lilast uuesti kinni haarata. Too aga pani end vannituppa kinni.

Üksi olles loputas ta tükk aega nägu, et saada lahti veiniuimast, muljest, et maailm on kaotanud piirjooned. See ei õnnestunud ning tunne, nagu puuduks tema liigutustes koordinatsioon, hoopis tugevnes. Mida teha, mõtles ta. Öö siin veeta. Aga pärast?

Ta kahetses, et ei olnud nuga kaasa võtnud: hetkeks jäi ta uskuma, et on seda ikkagi teinud, kohe pidi ta aga endale tunnistama, et siiski mitte. Lila istus vanni serval, võrdles seda uue vanniga kodus ja mõtles, et tema oma on ilusam. Ka tema käterätikud olid paremad. Tema? Kellele tegelikult kuulusid käterätid, vann, kõik? Lilat häiris mõte, et kõigi nende uute ilusate asjade omamine oli seotud tolle tüübi perekonnanimega, kes teda toas ootas. Carracci omandus, ka tema oli Carracci omandus. Stefano koputas uksele.

„Mis sa seal teed? Kõik kombes?”

Lila ei vastanud.

Mees ootas hetke ning koputas siis uuesti. Kuna midagi ei juhtunud, logistas ta närviliselt ukselinki, küsis teeseldud lõbususega:

„Kas ma pean ukse maha lööma?”

Lila ei kahelnud, et ta on selleks täiesti võimeline, teda teisel pool ust ootav võõras oli võimeline kõigeks. Ka mina, mõtles ta, olen kõigeks võimeline. Ta võttis riidest lahti, pesi, pani öösärgi selga, põlates end, et oli riidetükki mitu kuud tagasi suure hoolega valinud. Stefano – paljas nimi, mis ei läinud enam kokku mõne tunni taguste harjumuste ja lembete tunnetega – istus voodiserval, pidžaama seljas, ning kargas kohe püsti, kui Lila välja ilmus.

„Sul läks ikka aega.”

„Oli vaja.”

„Kui ilus sa oled.”

„Olen kohutavalt väsinud, tahan magada.”

„Küll me pärast magame.”

„Praegu. Sina oma ja mina oma poole peal.”

„Olgu, olgu, tule nüüd siia.”

„Ma räägin tõsiselt.”

„Mina ka.”

Stefano naeris põgusalt, püüdis teisel käest kinni võtta. Lila taganes, mees läks pilve.

„Mis sul hakkas?”

Lila kõhkles. Otsis õiget näoilmet, ütles vaikselt:

„Ma ei taha sind.”

Stefano vangutas ebalevalt pead, nagu oleksid need sõnad öeldud võõras keeles. Ta pomises, et oli seda hetke kaua oodanud, ööl ja päeval. Palun, ütles ta anuval toonil, osutas peaaegu ahastaval ilmel oma veinikarva pidžaamapükstele ja lausus kõvera naeratusega: näed, mis minuga juhtub, kui ma sind ainult vaatan. Lila vaataski tahtmatult ning keeras pilgu vastikusest võpatades kiirelt kõrvale.

Sel hetkel taipas Stefano, et Lila kavatseb end jälle vannituppa lukustada, kargas välkkiirelt nagu loom ligi, haaras tal ümbert kinni, tõstis ta õhku ja paiskas voodile. Mis nüüd lahti. Oli selge, et ta ei tahtnudki aru saada. Tema meelest olid nad restoranis ära leppinud, ta küsis endalt: miks Lina nüüd niimoodi teeb, ta on liiga noor. Ta lausa naeris, Lila kohal kummargil, ja püüdis teda maha rahustada.

„See on tegelikult ilus,” rääkis mees, „sa ära karda. Ma armastan sind rohkem kui oma ema ja õde.”

Kasu ei olnud sest midagi, Lila ajas end juba püsti, et mehe eest põgeneda. Küll on raske selle tüdrukuga sammu pidada: ta ütleb jah, aga mõtleb ei, ütleb ei, aga mõtleb jah. Stefano pomises: aitab tujutsemistest, haaras Lilast uuesti kinni, istus talle kaksiratsi peale, surus ta randmed vastu voodikatet.

„Sa ütlesid, et me peame ootama, ja me ootasimegi,” ütles mees, „ehkki sinu lähedal olla ja sind mitte puudutada oli raske ja ma kannatasin. Nüüd aga oleme abielus, ole nüüd ometi, ära pabista.”

Ta kummardus, et teist suule suudelda, Lila aga keeras pead ägedalt paremale ja vasakule, rabeles ja väänles, aina korrates:

„Jäta mind rahule, ma ei taha sind, ma ei taha sind, ma ei taha sind.”

Stefano hääl tõusis peaaegu tahtmatult:

„Nüüd sa ajad mu riista lõhki, Lina.”

Ta kordas lauset paar-kolm korda, üha valjemini, nagu tahaks korralikult kuuletuda käsule, mis jõudis temani väga kauge aja tagant, võib-olla koguni ajast enne tema sündi. Käsk oli: pead olema mees, Ste; kas allutad ta nüüd või mitte kunagi; sinu abikaasa peab kohe aru saama, et tema on naine ja sina oled mees ja ta peab sinu tahtmist tegema. Kuuldes meest korrutamas – sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki – nähes teda, suurt ja rasket, oma kitsukeste puusade kohal, riist pidžaamariide all püsti nagu telki üleval hoidev vai, meenus Lilale, kuidas paljude aastate eest oli Stefano tahtnud tal sõrmedega keele suust välja tõmmata ja nööpnõelaga läbi torgata, sest Lila oli söandanud koolivõistlustel tema venda Antoniot häbistada. Ta ei olnud kunagi olnud Stefano, näis ta korraga avastavat, vaid ikka ja alati don Achille vanim poeg. Selle mõtte peale ilmusid tema noore abikaasa näkku otsekohe, justkui ilmutusena, jooned, mis olid seni vaikselt end tema veres peitnud, mis aga olid alati olemas olnud, oma aega ootamas. Oo jaa, et meeldida naabruskonnale, et meeldida Lilale, oli Stefano end sundinud olema keegi teine: pehmendas näojooni viisakusega, kohendas pilgu leebeks, sättis hääletooni lepitavaks, sõrmed, käed, kogu keha olid õppinud oma jõudu talitsema. Nüüd aga hakkasid piirjooned, mida mees nii kaua paigas oli hoidnud, vaikselt koost lagunema, ning Lilat haaras lapselik hirm, suurem kui siis, kui me käisime keldris oma nukke otsimas. Don Achille oli kerkimas naabruskonna kõntsast, toitudes poja elavast ainest. Isa oli rebestamas poja nahka, muutmas tema pilku, paiskumas välja tema kehast. Ja siin ta nüüd oli, rebis öösärgi Lila kehalt, paljastas tema rinnad, pigistas neid ägedalt, kummardus, et rinnanibusid näksata. Ja kui Lila, surunud maha hirmu, nagu ta oli alati suutnud teha, püüdis meest eemale lükata, rebis teda juustest, otsis suuga kohta, kust teda hammustada, nii et veri väljas, tõmbus Stefano tagasi, haaras tal kätest, surus need oma suurte kõverdatud jalgade alla, ja ütles põlastavalt: mis sa jamad, ole tasa, sa oled oksaraag, kui ma tahan su murda, siis ma murran. Lila aga ei rahunenud maha, hammustas õhku, käänles ja väänles, et raskust enda pealt ära saada. Tühi töö. Mehe käed olid nüüd vabad, ta kummardus ettepoole, lõi Lilat sõrmedega kergelt näkku ja korrutas: tahad näha, kui suur see on, ah, ütle jah, ütle jah, ütle jah, kuni lõpuks tõmbas pidžaamapükstest oma töntsaka riista, mis Lila keha kohale sirutudes näis kui ilma käte ja jalgadeta nukk, pakatamas hääletuist võbinaist, püüdes meeleheitlikult vabaneda tollest teisest nukujurakast, kes kähiseval häälel rääkis: nüüd saad seda tunda, Lina, vaata kui ilus see on, sellist ei ole kellelgi. Kuna Lila endiselt rabeles, lajatas mees talle kaks korda vastu nägu, algul peopesa ja siis käeseljaga, niisuguse jõuga, et Lilale oli selge, et kui ta veel vastu punnib, lööb mees ta lihtsalt maha – või vähemalt oleks seda teinud don Achille, keda terve naabruskond kartis just seetõttu, et ta võis oma määratu jõuga su vastu puud või seina virutada – ning Lila pühkis endast minema viimsegi vastuhaku, alistudes hääletule õudusele sel ajal, kui mees tõmbus tagasi, kiskus ta öösärgi üles, sosistas kõrva: sa ei kujuta ette, kuidas ma sind armastan, aga kohe saad teada, ja juba homme palud sa ise, et ma sind armastaksin nagu praegu ja rohkemgi, sa vajud põlvili maha ja anud mind, mina ütlen, olgu peale, aga ainult siis, kui sa oled sõnakuulelik, ja seda saad sa olema.

Kui ta pärast paari kohmakat katsetust lõpuks innuka jõhkrusega Lila ihu rebestas, ei olnud Lilat enam kohal. Öö, tuba, voodi, mehe suudlused, käed kehal, kõik aistingud olid allutatud vaid ühele tundele: ta vihkas Stefano Carraccit, vihkas tema jõudu, vihkas oma kehal rusuvat raskust, vihkas tema nime ja perekonnanime.