Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 15

Kooliaasta lõpp oli eriti ebameeldiv. Hoone, kus kool asus, oli tasapisi lagunemas, klassiruumidesse sadas vihma sisse, pärast üht ägedamat tormi vajus sisse meist mõne meetri kaugusel asuv tänav. Tuli aeg, mil me käisime koolis üle päeva, kodutööd said tähtsamaks kui tunnid, õpetajad koormasid meid taluvuse piirini. Ema õiendamistest hoolimata sai mul harjumuseks kohe pärast kooli Lila juurde minna.

Jõudsin kohale kell kaks, viskasin raamatud, kuhu juhtus. Lila tegi mulle saiakese singi, juustu või salaamiga, mida ma vaid soovisin. Minu vanematekodus ei olnud niisugust küllust kunagi nähtud: kui hea oli värske saia lõhn ja katete maitse, eriti valgete servadega tulipunane sink. Ma sõin ahnelt ja Lila tegi mulle samal ajal kohvi. Pärast korralikku lobisemist sulges ta mu väiksesse tuppa ja piilus sisse harva, ainult et tuua midagi head ja koos natuke süüa ja juua. Kuna mul ei olnud mingit tahtmist kohtuda Stefanoga, kes jõudis poest tavaliselt koju kaheksa paiku, läksin ma alati ära täpselt kell seitse.

Õppisin tundma kogu korterit, selle valgust, raudteelt kostvaid hääli. Iga nurk, iga ese oli uus ja puhas, kõige enam aga vannituba, kus oli kraanikauss, bidee ja vann. Ühel pärastlõunal, kui mulle eriline laiskus peale tuli, küsisin Lilalt, kas ma tohin vanni minna, mina, kes ma seniajani olin end pesnud kraani all või vasest toobris. Lila ütles, et ma võin teha, mida tahan, ja tõi rätikud. Keerasin vee jooksma, see tuli kraanist juba kuumalt. Võtsin riided seljast, vajusin kaelani sisse.

Milline soojus, milline ootamatu mõnu. Natukese aja pärast proovisin vanni nurkadesse asetatud arvukaid värvilisi pudelikesi; nagu mu oma kehast kerkis aurune vaht, mis oleks äärepealt üle vanni serva ajanud. Ah, mis imelisi asju Lilal oli. Siin ei olnud enam asi keha puhtuses, vaid mängus, andumises. Leidsin huulepulki, meiki, suure peegli, mis kujutist ei moonutanud, fööni. Lõpuks oli mu nahk siledam kui iial varem, juuksed kohevad, säravad, heledamad. Rikkus, mida me lapsena ihaldasime, oligi võib-olla see, mõtlesin ma: mitte kuldmünte ja kalliskive täis varalaekad, vaid vann, liguneda selles iga päev, süüa leiba, salaamit, sinki, avarus isegi kempsus, telefon, sahver ja külmkapp hea ja paremaga, kummutil hõberaamis foto sinust pulmakleidis, kogu see korter,