Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 12

Nelja päeva pärast pöördusid nad meie naabruskonda tagasi. Samal õhtul kutsus Stefano ämma-äia ja naisevenna uude koju. Tavapärasest alandlikumal moel palus ta, et Fernando räägiks Lilale, kuidas oli sündinud see kokkulepe Silvio Solaraga. Katkendlike, pahameelest tulvil lausetega kinnitas Fernando Stefano juttu. Kohe pärast seda lasi Carracci Rinol selgitada, miks nad olid lõpuks langetanud ühise, ehkki väga ebameeldiva otsuse anda Marcellole kingad, mida too nõudis. Inimese ilmel, kes teab, kuidas asjad käivad, kuulutas Rino tähtsalt: on olukordi, kus valikud on möödapääsmatud, ning asus siis pajatama ebameeldivustest, mida tekitasid Pasquale, Antonio ja Enzo, kui nad vendadele Solaradele naha peale andsid ja nende auto puruks peksid.

„Tead ka, kes siin kõige suuremas ohus olid?” jätkas Rino õe poole pöördudes ja häält tõstes: „Sinu sõbrakesed, rüütlid valgel hobusel. Marcello tundis nad ära ja oli kindel, et sina olid nad saatnud. Mida meie Stefanoga pidime tegema? Kas sa oleksid tahtnud, et need kolm tainapead saaksid palju hullema keretäie, kui nad ise andsid? Tahtsid nad hävitada? Ja mille pärast? Ühe number 43 kingapaari pärast, mida sinu mees ei saa kanda, sest need on talle liiga kitsad, ja mis lähevad vihmaga seest märjaks? Tegime rahu, ja kuna Marcellole läksid need kingad nii hirmsasti korda, andsime need lõpuks talle.”

Sõnad: nendega saab teha mida tahes. Lila oli sõnades alati osav olnud, kuid tol korral ei teinud ta vastupidiselt ootustele suud lahti. Kergendusega tuletas Rino talle sapisel toonil meelde, et juba väikesest peale oli Lila olnud see, kes vennale närvidele käis oma jutuga, et nad peavad rikkaks saama. Ja nüüd, lisas Rino naerdes, tee sina meid rikkaks, et meie niigi keeruline elu veel keerulisemaks ei läheks.

Sel hetkel – majaperenaise, ehkki kindlasti mitte kellegi teise üllatuseks – helises uksekell ja sisse astusid Pinuccia, Alfonso ja nende ema Maria, peenel kandikul kaasas terve laadung Solarade kondiitri Spagnuolo isiklikult küpsetatud hõrgutisi.

Esialgu tundus, et tuldi tähistama noorpaari tagasijõudmist pulmareisilt, seda enam, et Stefano jagas laiali äsja fotograafi käest saadud pulmapilte (filmiga, seletas ta, läheb veel aega). Tasapisi sai aga selgeks, et Stefano ja Lila pulmad olid juba eilne uudis, küpsetised olid mõeldud tähistama uut rõõmsat sündmust: Rino ja Pinuccia kihlust. Pinged lükati kõrvale. Äsjaste teravate toonide asemel tõi Rino nüüd kuuldavale õrnu sõnu dialektis, ülepingutatud armuavaldusi, käis välja mõtte pidada õe imeilusas kodus otsekohe maha kihlusepidu. Seejärel tõmbas ta teatraalsete liigutustega taskust väikese paki; paberist lahti harutatud pakikesest tuli lagedale tume ümmargune karp, ja tumedast ümmargusest karbist ilmus välja briljantsõrmus. Lila pani tähele, et see ei erinenud eriti sõrmusest, mida ta ise abielusõrmuse kõrval kandis, ning imestas, kust tema vend selleks raha oli saanud. Järgnesid kallistused ja suudlused. Räägiti palju tulevikust. Arutleti, kes hakkab juhatama Cerullode kingapoodi Piazza dei Martiril, kui Solarad selle sügisel avavad. Rino arvas, et poodi võiks juhatada Pinuccia, võib-olla üksinda, võib-olla koos Gigliola Spagnuologa, kes oli Michelega ametlikult kihlatud ja esitas nõudmisi. Perekondlik kokkutulek võttis tuure ja täitus lootustega.

Lila seisis peaaegu terve õhtu, sest istumine tegi haiget. Mitte keegi, ka mitte ema, kes ei lausunud kogu aja jooksul ühtegi sõna, ei pannud tähele, et tema parem silmaalune oli must ja paistes, alumine huul lõhki ja käsivartel sinakad.