Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 6

Ma ei suutnud uskuda, et nii heasoovlik, nii armunud Stefano oli kinkinud Marcello Solarale märgi Lila lapseeast, tõenduse vaevast, mida Lila oli enda välja mõeldud kingade kallal näinud.

Unustasin laua taga istuvad Alfonso ja Marisa, kes silmade särades juttu ajasid. Ma ei pööranud enam tähelepanu ema joobnud naerule. Haihtusid muusika, laulja hääl, tantsivad paarikesed, terrassile läinud Antonio, kes seisis armukadedusest piinatult teisel pool klaasust ning silmitses lillakat linna, merd. Tuhmus isegi kujutlus Ninost, kes oli äsja nagu peaingel ilma kuulutuseta peosaalist lahkunud. Nägin nüüd vaid Lilat, kes erutatult Stefanole midagi kõrva sosistas, surnukahvatu oma pulmakleidis, mees naeratamata kuulamas, õhetaval näol mure kahvatu laik nagu karnevalimask laubalt silmadele vajumas. Mis seal toimus, mis edasi saab? Minu sõbranna sikutas mõlema käega abikaasat käsivarrest. Ta pani kogu jõu mängu ja mina, kes ma teda hästi tundsin, tajusin, et oleks ta vaid saanud, oleks ta käe keha küljest ära rebinud, oleks seda kõrgel pea kohal hoides läbi saali marssinud, veri tilkumas loorile, ja kasutanud seda kaikana või eesli lõualuuna, et täpselt rihitud hoobiga Marcellol nägu üles lüüa. Igatahes, ta oleks seda teinud, ning sellest mõttest hakkas mul süda meeletult pekslema, kurk tõmbus kuivaks. Siis oleks ta mõlemal mehel silmad peast kraapinud, naha nende näolt maha kiskunud, neid hammustanud. Jah, jah, tundsin, et ma tahan, tahan, et see juhtuks. Lõpp armastusele ja lõpp sellele talumatule peole, ei mingeid embusi Amalfi voodis. Peksa segi kõik asjad ja inimesed meie naabruskonnas, löö nad laiali, mina ja Lila põgeneme, läheme kuhugi kaugele elama, astume üheskoos ja muretult alla alanduse kõikidest astmetest, üksi, tundmatutes linnades. See tundus mulle päeva õiglase lõpuna. Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada. Lila raev paisus mu rinnus, vägi, mis oli minu ja ei olnud ka, mis täitis mu enesekaotamise naudinguga. Ihkasin, et see vägi üle ääre voolaks. Siiski tundsin, et samas hirmutas see mind. Taipasin alles hiljem, et ma oskan olla vaikselt õnnetu, sest ma ei ole suuteline ägedalt reageerima, kardan seda, olen parema meelega liikumatult, kasvatan vimma. Lila mitte. Kohalt lahkudes tõusis ta püsti niisuguse hooga, et laud värises, nagu ka hõbedast noad-kahvlid määrdunud nõudel, klaas paiskus ümber. Kui Stefano kiirustas masinlikult peatama sinjoora Solara kleidi poole voolavat veinijuga, lipsas Lila kiirel sammul kõrvaluksest välja, sikutades oma kleiti, kui see kuhugi kinni jäi.

Mõtlesin talle järele joosta, tal käest haarata, sosistada, et läheme, kaome siit. Kuid ma ei liikunud paigast. Pärast üürikest kõhklust liikus paigast hoopis Stefano, kes tantsivate paaride vahelt Lilale järele läks.

Heitsin pilgu enda ümber. Kõik olid aru saanud, et miski oli pruudi endast välja viinud. Marcello aga jätkas Rinoga vandeseltslaslikku juttu, nagu oleks täiesti normaalne, et ta neid kingi kannab. Jätkusid metalliärimehe üha nilbemad toostid. Need, kes tundsid end laudade ja kutsutute hierarhias kõige madalamal olevat, püüdsid endiselt halva mängu juures head nägu teha. Mitte keegi peale minu ei näinud taipavat, et äsja pühitsetud abielu – mis ilmselt kestab kuni poolte surmani, läbi paljude laste, arvukate lastelaste, murede ja rõõmude, läbi hõbe- ja kuldpulmade – oli Lila jaoks, ükskõik mida abikaasa andestust soovides ka ette ei võtaks, juba lõppenud.