Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 8

Me suudlesime pidevalt, puu all, maja kangialuses, pimedatel tänavatel. Siis läksime bussi peale, veel teisegi peale ning jõudsime jaama. Kõndisime tiikide poole, suudlesime piki raudteerööpaid kulgeval peaaegu inimtühjal tänaval ikka edasi.

Olin üleni kuum, ehkki olin kergelt riides ja õhtune jahedus tungis põgusate värinatega läbi naha soojuse. Iga natukese aja tagant kleepus Antonio hämaruses mu külge, embas mind niisuguse kirega, et tegi haiget. Tema huuled hõõgusid, tema suu kuumus ergutas mu mõtteid ja kujutlusvõimet. Võib-olla on Lila ja Stefano, ütlesin endale, juba hotelli jõudnud. Võib-olla söövad õhtust. Võib-olla seavad end ööks valmis. Ah, magada mehe kõrval, mitte enam külma tunda. Tundsin Antonio keelt oma suus liikumas ja kui ta mul läbi riiete rindu muljus, silitasin samal ajal läbi püksitasku tema riista.

Must taevas oli heledatest tähepilvedest laiguline. Tiikide sambla ja roiskuva mulla lõhn taandus kevade magusate aroomide ees. Rohi oli märg, vesi luksatas ootamatult, nagu oleks sinna kukkunud tammetõru, kivi, konn. Läksime mööda tuttavat rada, mis viis meid kuivanud, peenikeste tüvede ja murdunud okstega puude juurde. Mõne meetri kaugusele jäi sissevarisenud katusega vana konservivabrik, ainult raudlatid ja metallplaadid. Tundsin ägedat iha, midagi, mis kiskus mind seestpoolt nagu pingul sametpael. Tahtsin, et mu iha leiaks raevuka rahulduse, mis suudaks kogu tänase päeva pihuks ja põrmuks teha. Tundsin, kuidas see mind alakõhust meeldivalt kaabib, silitab ja torgib, tugevamini kui eelmistel kordadel. Antonio laulus dialektis armusõnu, ütles neid mu suu, kaela vastas, tungivalt. Ma vaikisin, olin niisuguste kohtumiste ajal alati vaikinud, ainult ohkasin.

„Ütle, et sa armastad mind,” anus ta mingi hetkel.

„Jah.”

„Ütle mulle.”

„Jah.”

Muud ma ei lisanud. Embasin teda, surusin ta kogu jõuga enda vastu. Oleksin tahtnud, et ta silitaks ja suudleks iga mu ihulapikest, tahtsin, et ta mind muljuks, hammustaks, tahtsin, et mul hing kinni jääks. Antonio lükkas mu pisut eemale, et suudlemist katkestamata käsi mu rinnahoidja sisse libistada. Sellest aga mulle ei aidanud, sel õhtul jäi seda väheks. Kõik seni meie vahel olnud puuted, mida ta oli ettevaatlikult algatanud ja millel mina olin sama ettevaatlikult sündida lasknud, tundusid nüüd mulle ebapiisavad, ebamugavad, liiga kiired. Ma ei osanud talle siiski öelda, et tahan nüüd enamat, ei leidnud sõnu. Igal meie salajasel kohtumisel viisime läbi sõnatut riitust, liikudes ühelt astmelt teisele. Antonio silitas mu rindu, tõstis seeliku üles, puudutas mind jalgevahest, ja nagu märguande peale surus ta mind vastu tukslevat õrna liha ja kõhresid ja veene ja verd, mis tema pükstes tõmbles. Sel korral aga ei kiirustanud ma tema riista välja võtma, sest teadsin, et niipea kui ma seda teen, unustab ta mu kohe ära, ei puuduta mind enam. Rinnad, puusad, tagumik, häbe ei huvita teda enam, ta keskendub vaid mu käele, koguni haarab sellest oma käega, et ma ikka õiges rütmis liigutaksin. Seejärel võtab ta välja taskuräti ja hoiab seda valmis hetkeks, kui tema kõrist pääseb valla kähisev häälitsus ja tema riistast ohtlik vedelik. Viimaks tõmbub ta pisut oimetuna tagasi, võib-olla tunneb piinlikkust, ja me läheme koju tagasi. Harjumuspärane tulemus, mida ma nüüd soovisin mingil segasel ajel muuta: ma ei hoolinud sellest, et võin abielus olemata rasedaks jääda, ma ei hoolinud patust, meie kohal kosmoses pesitsevatest jumalikest järelevaatajatest, Pühast Vaimust või kes iganes tema kohust täitis, ning Antonio tajus seda ja sattus segadusse. Mind üha suurema erutusega suudeldes püüdis ta mu kätt korduvalt allapoole tõmmata, kuid ma tõmbasin käe ära, surusin häbeme tema sõrmede vastu, tugevalt ja järelejätmatult, ise sügavalt ohates. Nüüd tõmbas Antonio käe ära, üritas püksinööpe lahti teha.

„Oota,” ütlesin ma.

Tirisin teda vana konservivabriku sõrestiku poole. Seal oli pimedam, varjatum, ehkki kubises hiirtest, kuulsin nende ettevaatlikku krabinat, jooksmist. Mu süda hakkas meeletult taguma, ma kartsin seda kohta, iseennast, mind haaranud hullust, mis pühkis mu käitumisest ja häälest võõrastustunde, mille olin alles paar tundi tagasi endas avastanud. Tahtsin tagasi meie naabruskonda, sinna sisse vajuda, olla niisugune, nagu ma olin enne. Tahtsin visata minema oma õpingud, harjutusi täis vihikud. Milleks õieti harjutada. Ei omanud mingit tähtsust, kelleks ma võisin Lila varjust välja astudes saada. Mis olin mina võrreldes Lilaga pulmakleidis, peenes autos, sinises kübaras ja pastelses kostüümis? Mis olin mina siin Antonio seltsis, salamahti, roostetanud metallirisu, hiirte krabistamise sees, seelik üles puusadele tiritud, püksid maas, ihalev ja ärevil ja süüdlaslik, sellal kui Lila lamab rauge kiretusega alasti linasel voodipesul merevaatega hotellitoas ja laseb Stefanol end võtta, temasse täielikult sisse tungida, talle oma seemet anda, end seaduslikult ja ilma hirmuta rasedaks teha? Mis olin mina, sellal kui Antonio rahmeldas oma pükstega ja toppis oma pundunud meheriista mulle jalge vahele, minu palja ihu vastu, haaras mul tagumikust ja hõõrus end minu vastu, edasi ja tagasi, hingeldades? Seda ma ei teadnud. Teadsin vaid, et ma tahan tol hetkel midagi muud. Mulle ei piisanud niisama nühkimisest. Tahtsin, et ta minusse tungiks, et ma saaksin Lilale teatada, kui ta tagasi tuleb: ka mina ei ole enam neitsi, mida teed sina, teen ka mina, sul ei õnnestu minust ette jõuda. Seega heitsin käed Antonio kaela ümber ja suudlesin teda, ajasin end kikivarvastele, otsisin tema riista, sõnatult ja kobamisi. Ta pani seda tähele ja aitas käega takka, tundsin, kuidas ta juba natuke sisse tungis, värisesin uudishimust ja hirmust. Samas tajusin ka Antonio pingutust pidama saada, hoiduda suskamast täie ägedusega, mis temas terve pärastlõuna oli kohunud ja mis temas kindlasti veelgi kohus. Taipasin, et ta kavatseb järele jätta, ning ma surusin end tugevamini tema vastu, et ta jätkaks. Raske ohkega lükkas Antonio mu aga eemale ja ütles dialektis:

„Ei, Lenù, seda tahan ma teha oma naisega, mitte nii.”

Ta krabas mu paremast käest, asetas selle nagu lämbuva nuuksatusega oma riistale ning ma asusin seda allaheitlikult hõõruma.

Kui me tiikide juurest lahkusime, ütles ta kohmetult, et peab minust lugu ega taha, et ma teeksin midagi, mida ma hiljem võiksin kahetseda, mitte sellises paigas, mitte nii räpasel moel ja hoolimatult. Ta rääkis seda nii, nagu oleks see olnud tema, kes liiga kaugele läks, ja võib-olla uskus ta seda tõepoolest. Kogu teekonna jooksul ei lausunud ma ainsatki sõna ja lahkusin temast kergendusega. Kui uksele koputasin, avas selle ema ning hoolimata mu vendade ja õe püüetest teda takistada hakkas ilma karjumiseta, ilma ühegi etteheiteta mind peksma. Prillid lendasid põrandale ja ma karjusin otsekohe mõru rõõmuga, ilma dialekti varjutagi:

„Näed, mis sa tegid? Lõhkusid mu prillid ära ja sinu pärast ei saa ma enam õppida, ja kooli ma enam ei lähe.”

Ema kangestus, mind löönud käsi tardus õhku nagu kirvetera. Minu väike õde Elisa korjas prillid üles ja ütles vaikselt:

„Võta, Lenù, need ei ole katki.”