Читать книгу Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante - Страница 14

Kaotatud pinda oli aga raske tasa teha, eriti reaalainetes, ja ma püüdsin kohtumisi Antonioga vähendada, et keskenduda raamatutele. Kui ma õppimise pärast kokkusaamise vahele jätsin, läks Antonio tujust ära, oli paanikas:

„Kas midagi on valesti?”

„Mul on tohutult kodutööd.”

„Kuidas kodutöid äkki nii palju on?”

„Neid on alati palju.”

„Enne ei olnud sul neid üldse.”

„See oli puhas juhus.”

„Mida sa minu eest varjad, Lenù?”

„Midagi.”

„Sa ikka armastad mind?”

Rahustasin teda, aeg aga kulus kiirelt ja ma läksin koju iseenda peale raevunult, sest mul oli veel vaja õppida.

Antonio kinnisidee oli alati üks ja sama: Sarratore poeg. Ta kartis, et ma temaga räägin, et ma temaga koguni kokku saan. Et teda mitte kurvastada, varjasin ma tõsiasja, et ma põrkasin Ninoga kokku uksel, kooli minnes ja sealt tulles, koridorides. Mitte midagi erilist ei juhtunud, noogutasime tervituseks ja läksime oma teed: oleksin võinud oma peigmehele sellest vabalt rääkida, kui too oleks olnud mõistlik inimene. Antonio aga ei olnud mõistlik ja tegelikult ei olnud seda ka ma ise. Ehkki Nino ei andnud mulle mingit lootust, ajas paljas tema nägemine mul tunnis pea segi. Tema viibimine klassiruumis paar ust edasi, päriselt, elus, targem kui õpetajad, julge ja allumatu, pühkis tähenduse õpetajate loengutest, raamatu lehekülgedelt, meheleminemise plaanidest, peatänava bensiinipumbast.

Mul ei läinud korda ka kodus korralikult õppida. Segastele mõtetele Antoniost, Ninost, tulevikust lisandus kergesti ärrituv ema, kes karjus mu peale, käskis teha seda ja toda, lisaks minu õde ja vennad, kes ilmusid riburada minu juurde, et ma nende kodutööd üle vaataksin. Niisugune pidev möll ei olnud midagi uut, ma olin alati õppinud keset suurt sagimist. Endine otsustavus ka sellistes tingimustes oma parim anda näis aga olevat ammendunud, ma ei suutnud või ei tahtnud enam kooli ja kõikide teiste vajadusi omavahel lepitada. Veetsin pärastlõuna ema aidates, tegelesin õe ja vendade kodutöödega, ise õppisin vähe või üldse mitte. Ja kui ma olin varem ohverdanud raamatutele uneaega, siis nüüd, kus ma olin pidevalt väsinud ja uni tundus vajalik hingetõmme, jätsin õhtul koolitöö sinnapaika ja kobisin voodisse.

Nõnda ilmusin järjepanu tundidesse mitte ainult hajali, vaid ka ette valmistamata, elasin hirmus, et õpetajad võivad mind vastama kutsuda. Mis ka peagi juhtus. Kord sain ühe ja sama päeva jooksul keemias kahe, kunstiajaloos nelja, filosoofias kolme, ning olin lõpuks nii närvis, et pärast viimase viletsa hinde saamist puhkesin kõigi silme all nutma. See oli kohutav hetk, tundsin õudu ja naudingut oma kokkuvarisemisest, hirmu ja uhkust saabunud meeltesegadusest.

Kooli uksel teatas Alfonso, et tema vennanaine oli palunud mulle edasi öelda, et ma läheksin teda vaatama. Mine, käis ta murelikult peale, seal saad ju paremini õppida kui oma kodus. Samal pärastlõunal tegin otsuse ja suundusin uude elamurajooni. Kuid ma ei läinud Lila juurde selleks, et oma koolihädadele lahendust leida, sest niikuinii lobiseme kogu aeg ja minu kui endise priimuse olukord läheb veelgi hullemaks. Ütlesin endale, et parem segaseks minna Lilaga juttu ajades kui ema kisa, õe ja vendade pirtsakate nõudmiste, Sarratore poja järele õhkamiste, Antonio etteheidete seas; vähemalt saan midagi teada abielus olemisest, mis peagi – nii ma igatahes oletasin – puudutab ka mind.

Lila võttis mind vastu ilmse heameelega. Silmaalune ei olnud enam paistes, huul oli paranemas. Ta oli ilusasti riides, juuksed seatud, huuled värvitud, nagu oleks see koht talle võõras ja ta ise siin külaline. Ukse juures olid ikka veel hunnikus pulmakingid, toad lõhnasid krohvi ja värske värvi järele, millega segunes kerge alkoholisarnane hõng, mida õhkas söögitoa uus mööbel, laud, tumedast puust kapp, mille peeglit kaunistas lehtornament, puhvetkapp täis hõbedat, taldrikuid, klaase ja värviliste likööride pudeleid.

Lila tegi kohvi, oli mõnus koos temaga avaras köögis istuda ja peenikesi prouasid mängida, nagu olime seda teinud lapsepõlves keldri õhuava ees. See on väga lõõgastav, mõtlesin ma, oli rumal minust, et ma varem ei tulnud. Mul oli omaealaine sõbranna, kellel oli oma kodu, ilusasti korras, täis kalleid asju. Sõbranna, kellel ei olnud päev otsa vaja midagi teha, näis minu seltskonna üle rõõmustavat. Ehkki me olime muutunud ja muutusi tuli edaspidigi, oli soojus meie vahel tervenisti säilinud. Miks mitte seda nautida? Esimest korda Lila pulmapäevast saadik tundsin end täiesti vabalt.

„Kuidas Stefanoga läheb?”

„Hästi.”

„Olete kõik joonde ajanud?”

Ta naeratas lõbustatult.

„Jah, kõik on joones.”

„Ja nüüd?”

„Vastik.”

„Nagu Amalfis?”

„Jah.”

„Kas ta on sind veel löönud?”

Lila puudutas oma nägu.

„Ei, see on vana asi.”

„Mis siis on?”

„Alandus.”

„Ja sina?”

„Teen, nagu ta tahab.”

Mõtlesin viivu ja küsisin siis paljutähendavalt:

„Aga kui te koos magate, siis see on ju ikka tore?”

Lila tõmbas kulmu kipra, muutus tõsiseks. Ta hakkas oma abikaasast rääkima isemoodi leplikkusega. See ei olnud vaenulikkus, see ei olnud soov kätte maksta, see ei olnud isegi mitte vastikus, vaid vaikne halvakspanu, mis hõlmas kogu Stefano isikut, nagu roiskvesi nõrgub maapinda.

Ma kuulasin, sain aru ja ei saanud ka. Kaua aega tagasi oli ta Marcellot kingsepanoaga ähvardanud ainult seepärast, et too oli mul randmest kinni haaranud ja käevõru katki teinud. Sellest vahejuhtumist alates olin kindel, et kui Marcello Lilat kas või riivab, tapab ta poisi ära. Stefano vastu ei näidanud ta nüüd aga üles vähimatki sõjakust. Seletus oli muidugi imelihtne: lapseeast peale olime näinud, kuidas meie isad emadele kolki annavad. Olime kasvanud teadmises, et võõras ei tohi meid riivatagi, samas kui meie isa, peigmees või abikaasa võivad meid lüüa millal tahavad, armastusest, et meid õpetada, et meid ümber õpetada. Tulemus oli see, et kuna Stefano ei olnud vihatud Marcello, vaid noor mees, kellele Lila oli armastust avaldanud, kellega ta oli abiellunud ja kellega oli otsustanud veeta kogu ülejäänud elu, võttis ta vastutuse oma valiku eest täielikult enda peale. Kuid miski siin ikkagi ei klappinud. Minu silmis oli Lila Lila, ja mitte suvaline naine meie naabruskonnas. Kui meie emad olid mehe käest kõrvakiilu saanud, ei ilmunud nende näole vaikne põlgus. Nad ahastasid, nutsid, astusid mehele trotslikult vastu, arvustasid teda selja taga, kuid sellegipoolest austasid meest enam-vähem edasi (näiteks imetles minu ema jäägitult isa kahtlasi tehinguid). Lila aga ilmutas leplikkust ilma austuseta. Ütlesin talle:

„Mul on Antonio seltsis hea olla, ehkki ma teda ei armasta.”

Ma lootsin, et meie vana harjumuse kohaselt suudab ta selles lauses tabada hulga varjatud küsimusi. Ehkki ma armastan Ninot – ütlesin ma ilma ütlemata –, tunnen meeldivat erutust lihtsalt mõeldes Antonio peale, suudluste, embuste ja puudutuste peale tiigi ääres. Minu puhul ei ole armastus naudinguks hädavajalik, ega ka austus. On siis võimalik, et tülgastus, alandus tulevad pärast, kui mees su alistab ja vägivallaga võtab oma lõbuks, lihtsalt sellepärast, et nüüd kuulud sa talle, olgu armastus või mitte, austus või mitte? Mis juhtub, kui oled voodis, mehe raskuse alla vajutatud? Lila oli seda juba kogenud ning ma oleksin tatnud, et ta sellest räägiks. Tema aga piirdus iroonilise märkusega: parem sulle, kui end hästi tunned, ning juhatas mu raudtee poole avaneva aknaga väikesesse tuppa. Tuba oli peaaegu tühi, ainult kirjutuslaud, tool, väike voodi, seinad lagedad.

„Kas see sobib?”

„Muidugi.”

„Siis õpi.”

Tuba lõhnas niiske krohvi järele rohkem kui ülejäänud korter. Vaatasin aknast välja. Oleksin tahtnud veel lobiseda. Mulle sai kohe selgeks, et Alfonso oli talle rääkinud minu popitegemisest, võib-olla ka halbadest hinnetest, ja Lila tahtis minus taastada tarkuse, mida ta mulle alati oli omistanud, kas või pealesurumise hinnaga. Parem ongi. Kuulsin teda tubades liikumas, kellelegi helistamas. Olin rabatud, et ta ei öelnud halloo, siin Lina või näiteks siin Lina Cerullo, vaid selle asemel halloo, siin sinjoora Carracci. Istusin laua taha, avasin ajalooraamatu ja sundisin end õppima.