Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 11

Toimumiskoht: parkimisplats New York City lähistel.

Epp: “Oot, miks sa siia sisse sõitsid?”

Justin: “Mul tuli järsku selline TUNNE, et äkki ma ajasin ajad segamini, las ma helistan üle... Äkki oli meie arstiaeg hoopis pool üksteist, mitte pool kaksteist? Kas üldse on mõtet edasi sõita?”

Epp tatsab lapsega parkimisplatsil ringi, kuni Justin oma telefonikõnet teeb. Vaatab läbi autoakna, kuidas mehel lähevad kõrvad aina punasemaks.

Tuleb teine siis autost välja ja alustab ebalevalt: “Kuule... Tundub, et me sõitsime siia kanti täna ainult pontšikuid sööma. Mul tuli järsku see TUNNE! Ja õigusega. Nad ütlesid, et meil ei olegi täna aega, vaid hoopis järgmisel reedel.”

Vaikus. “Nojah. Pärast seda, kui me minu hajameelsuse pärast täpselt 24 tundi lennukile hiljaks jäime ja uued piletid pidime ostma, ei saa ma sulle vist elu lõpuni hajameelsust ette heita.”

Justin: “Aga tead, mis imelik, ma olin kellaaja ka valesti meelde jätnud. Oli hoopis kell 11!”

“No miks sa midagi kunagi üles ei kirjuta!”

“Ähh, sina kirjutad kõik üles ja siis vedelevad need paberitükikesed ei tea kus ja sa ei mäleta ise mitte midagi. Kas sa oma mobiilinumbri oled lõpuks pähe õppinud!”

“Eeei... Aga ma tean, kuhu see mul kirjutatud on. Ja ma tean sinu mobiili peast, see on hädaolukorras palju olulisem.”

“Kas sa meie uut kodunumbrit tead peast?”

“Me oleme seal ju ainult kuu aega elanud!”

“Kas see polnud mitte sina, kes Marta beebiraamatule suurelt vildikaga vale sünniaasta maalis?”

“Ahaa, aga sina tahtsid kitarri komandeeringusse kaasa võtta ja unustasid selle taksosse!”

“Aga sina ostad koju külmkappi söögid ja unustad need siis ära!”

“Aga sina lähed poodi viit asja ostma ja tuled tagasi kahega, ja mobiili unustad ka maha, kui poodi lähed!”

“Mitu korda sa võtme korterisse unustasid, nii et ma pidin poole tööpäeva pealt koju tulema?”

“Kindlasti sama palju kordi kui sa ise, kui sa oleks koduperenaine!”

“Mäletad, kui sa jalgratta ära kaotasid?”

“Ise kaotad peaaegu alati auto ära! Otsid seda parkimisplatsil taga nagu, nagu...”

“Aga mina vähemasti mäletan, et ma autoga poodi tulin! Sina jalutasid koju tagasi ja lihtsalt unustasid jalgratta poodi!”

“Aga kes see oli, kes toidukotid koos lapsekäruga maja ette unustas mitmeks tunniks?”

“No see polnud vähemasti eluohtlik. Kes see lapse koos jooksva veega vanni unustas?”

“Aga kes aknal lapseluku lahti unustas?”

Ja nii edasi... On üks tõehetk, kui tuleb elule näkku vaadata. Meile kahele oleks vaja lisaks kolmandat täiskasvanud perekonnaliiget: assistenti-erasekretäri-koduabilist. Ma ei tee nalja, ma tõesti loodan, et kunagi kusagilt tekib meile (palju raha ja) selline abiline.

Tõsi, tundub, et umbes pooled pered vajaksid sellist assistenti, vähemasti lääne ühiskonnas, kus inimeste ümber on liiga suur võimaluste ja kohustuste rägastik. Kui näiteks poleks ei kitarri ega komandeeringut, siis ei saaks ka unustada kitarri komandeeringusse kaasa võtta. Meenutan sõprade lugusid: kes unustas jalutusrihmas koera õue ukse taha, kes unustas lapse duši alla, kes kaotas võtmed ja pangakaardid, kes unustas lapse lasteaeda, kes makaronid tulele, kui ise telefoniga lobises... Ja kõigi nende lugude peale jään mõtlema oma Loodusnaise peale, selle Aafrika ema peale, kes last seljas kaasas veab ja ojas peseb ja koldel süüa teeb ja arsti juurde heal juhul korra elus viib ja koduvõtmeid tal polegi – huvitav, kas ja mismoodi väljendub hajameelsus Loodusnaise elus?