Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 7

Üks minu õpetajatest pandi hiljuti häbiposti. Tal oli jäänud pensionipõlveni paar aastat, aga õpilaste streigi ja märgukirja tõttu pidi kooli juhtkond ta vallandama.

Mäletan, kuidas seesama õpetaja andis kümme aastat tagasi minu klassile tunde. Tihti oli tal kaasas lisamaterjale. Ta üritas jutustada lugusid ja tuua näiteid oma aine kohta. Aga tal oli kime hääl ja närviline olek. Poisid loopisid ta pihta tatikuule ja matkisid ta häält, kuni ta hakkas kätega vehkides karjuma ja saatis kellegi neist ukse taha. Kui poiss ei läinud, rebis õpetaja teda juustest või kutsus õppealajuhataja.

See oli puberteetikute sadistlik rõõm: panna teist inimest proovile. Me teadsime, et tema närvisüsteem on nõrgavõitu ja kuigi ta tuleb tundi rahuliku näoga, suudavad poisid ta vähemalt poole tunni jooksul karjuma saada.

Kujutan ette, et samasugune mäng jätkus pärast meid kümme aastat, lapsed haarasid õpetaja rabedat olekut õhust ja ehk anti seda infot ka kui teatepulka edasi vanematelt klassidelt noorematele. Kaua see mäng enne meid kestnud oli? See õpetaja oli nii-öelda vaimselt sandistatud.

Maailm on julm ja reeglid ütlevad: inimene, kes ei sobi oma tööle, peab lahkuma. Parem siis juba eluga, mitte jalad ees.

Üks teine meie kooli õpetaja suri infarkti – jagades tunnis maid ühe murdeealise poisiga. Koolitäis lapsi tundis ennast sel päeval süüdi. Sel infarktipäeval räägiti koolisööklas ainult sosinal.

Ühel sügisel tuli meile otse pedagoogikakoolist õpetajaks pikk ilus naine. Ta võis olla umbes kakskümmend kaks. Meie olime neliteist. Mäletan, kuidas ta esimest korda klassi ees seistes ütles, tundus, et varem valmis mõeldud sõnu, otsides meiega silmsidet: “Me oleme ju peaaegu ühevanused! Ma arvan, et meist saavad sõbrad!” Ta pilk hüppas ühelt näolt teisele ja eksles klassis ringi. Me vist ei vaadanud talle vastu nii avalalt, nagu ta lootnud oli.

Tema hirmu oli õhust tunda. Ta kartis meid – lapsed haistavad sellised asjad hoobilt ära. Alles nüüd võin lisada: ta kartis meid, sest ta lootis meilt nii palju. Ta oli elevil ja üritas kasutada alates esimestest tundidest põnevaid meetodeid: “Nii, nüüd teeme selle jutu tegelaste üle kohtuprotsessi! Olete nõus?” Me vaatasime teda kalapilkudega vastu ja noogutasime loiult. Vahel küsis ta: “Kas te tahaksite teha ühe suure või kaks väikest sõnade tööd?” Ta tahtis teha meiega koostööd, mitte meie üle valitseda. Aga meie olime saanud juba esimestest klassidest peale selgeks, et kool on võimuvõitlus: kui õpetaja ei valitse meie üle, siis valitseme meie õpetaja üle. Me ei võtnud teda tõsiselt!

Kui mõtlema hakata: ka üle kooli tunnustatud ja armastatud lemmikõpetajad olid end kehtestanud just oma jõu ja enesekindluse abil.

Ja mõne pahatahtlikuma võimuka õpetaja käest oli nii mõnigi meist saanud joonlauaga vastu näppe või klassi ees mõnitada, nii et me kartsime ja kuuletusime. Sellegipoolest, või just selle tõttu, ei osanud me hinnata selle noore naise pakutud demokraatiat. Liiga head ja pehmed inimesed pole kunagi sobinud ülemuseks, ja mis see õpetaja rollgi muud on kui ülemuseks olemine.

Nii muutus tema meie ees aina ebakindlamaks, meie aina ülbemaks. Olen kindel, et ta nuttis õhtul kodus patja. Umbes poolteise aasta pärast lahkus ta meie koolist, sest ei saanud hakkama ühegi klassiga.

Näiteks proovis ta pärast kellahelinat korduvalt tundi alustada, öeldes eri fraase eri hääletoonil, aga klassitäis noori lärmas häirimatult edasi.

Või tuli mõni poiss tema laua peale istuma. Või kirjutas välja kuulutatud sõnade töö ajal suur osa õpilastest rahulikult õpikutest maha ja peitis need ära alles siis, kui pisarateni viidud õpetaja jooksis klassist välja abijõudu kutsuma.

Miks me seda tegime?

Poisid loopisid seda õpetajat tatikuulidega, sest ta oli liiga ilus ja liiga tüdruku moodi. Kui teised ilusad tüdrukud said poistele kilgates vastu hakata, siis õpetaja oli segaduses: ta ei teadnud, kuidas reageerida puberteedieas poiste tähelepanuavaldustele. Mida teeksite sina, kui murdeeas poiss, sinu õpilane, möödaminnes sind seljale patsutaks, riivates rinnahoidja kinnist? Tundub, et selliste olukordade treeningut pedagoogikakoolis meie õpetajale ei pakutud.

Kord viilisid poisid põrandalaudade vahe laiemaks. Teadagi, kelle jaoks: kogu kooli peale oli ainult üks naine, kes kandis nii peenikese tikk-kontsaga kingi. Ta jäigi kontsaga lauavahesse kinni. Siis toetas ta käed õpetajalauale ja sikutas, näost punane ja lühikeses seelikus pepu upakil, tükk aega oma kinga praost välja. Klass itsitas erutunult. Kui keegi veel tõepoolest polnud märganud, siis nüüd nägid küll kõik, kui ilusad ja pikad jalad sellel suurel tüdrukul on, kes üritas meie ees õpetajat mängida.

Nii pole imestada, et tüdrukud võtsid teda ilmselt rivaalina ega sallinud teda. Ta lõhnastas end tugevamalt kui teised pedagoogid, ta kandis enamasti seelikuid, mis jätsid põlve näha, ja kitsaid jakke. Tema peale pöörasid mehed pead. Eks see silmatorkav ilu ja õrn naiselik-naiivne olek oli samuti süüdi, miks ta ei näinud leidvat ühist keelt teiste naisõpetajatega ega ülejäänud kohalike naistega – meie emadega.

“Minu ema ütles, et ta on üks igavene luhvtiharakas, kes kulutab kogu palga riiete peale,” on mul siiani meeles ühe klassiõe kibe ütlus. Mingil moel teadsid kõik julma agarusega rääkida: “See õpetaja ei saa lapsi, ta on viljatu, ja tal on neerud haiged!” Ma ei tea, kas see jutt oli tõde või kadedus. Pole tast rohkem kuulnud. Räägiti, et pärast lahkumist meie koolist jätkas ta kusagil teises linnas ettekandjana.

Veel mäletan ma “romantiku” mõnitamist. Mitte et need mälestused mulle meeldiksid.

Ka see õpetaja oli ilus ja vallaline. Keegi meist oli näinud fotot, kus ta oli kümme-viisteist aastat noorem: “Fantastiline kaunitar!” Aga ta pikas kleidis kuju ümber oli mingi traagika, mis saadab tihtipeale neid ilusaid romantikuhingega vanatüdrukuid... Ma tõesti ei tea, kui vana ta võis sel ajal olla. Kolmkümmend? Nelikümmend? Igatahes sosistasid tüdrukud, et ta on veidrik – küllap oli kellegi ema seda öelnud.

Kuigi ta tundides valitses enamasti vaikus, võib siiski öelda: ta ei meeldinud meile. Sest ta oli nii varjamatult omamoodi. “No-nii! Jõudsimegi varem grammatikaga valmis! Nüüd jõuan ma teile midagi erilist ette lugeda!” õhkas ta, istus klassi ette ja avas pühaliku näoga raamatu. Eriti armastas ta meile venekeelset Puškinit ette lugeda. Kas ta tõesti ei kuulnud neid iroonilisi turtsatusi ja sosinal öeldud repliike stiilis “häh, hakkab jälle peale”? See polnud ju kohustus, seda polnud vaja, see oli ei-tea-mis. Lasknud siis rahvas tunnist välja, kui tund varem tehtud sai! Niimoodi me vist mõtlesime. Pealegi ei saanud me kõigist neist sõnadest arugi, mida ta meile oma raugel häälel ette luges...

Aga mõjus ehk see sõnade rütm, isegi kui mõte alati pärale ei jõudnud.

Miski mõjus.

Mulle meeldis see õpetaja ajapikku üha rohkem, kuigi ma ei osanud oma poolehoidu välja näidata. Kord küsisin talt ühte raamatut laenuks, ta andis selle üle jahedalt naeratades, aga nagu ikka, et saanud ma heita pilku tema salapärase maailma taha. Ma ei tea tänini, kas tal oli mu üle hea meel või mõtles ta millelegi palju tähtsamale ja ebamaisemale.

Muidugi olin ma vait ega kaitsnud teda, kui teised seljataga siunasid: ei olnud minus toona seda iseolemise-selgroogu, mida temas nii palju oli. Lohutus seegi, et murdeeas on selgroogu vähestel, me ju alles murdume ühes või teises suunas ja tähtis osa on neil inimestel, kes on meie lähedal meid mõjutamas.

Kord tegime tema tunnist poppi. Kui järgmisel korral kohal olime, pulseeris veres pinge: nüüd ta karjub või murrab käsi või kutsub õppealajuhataja...

Ei midagi. Ta ei öelnud ärajäänud tunni kohta sõnagi. Temas oli tohutult elegantsi, üleolekut sellest hallist ajastust, provintsist ja inimlikust alatusest. Võibolla see ärritaski õpilasi, et ta meist niimoodi üle oli.

Arvasin tükk aega, et ta elab oma maailmas ega märka õpilaste halvakspanu. Koolikoridoris ja linnatänavatel kõndis ta enamasti äraolevalt naeratades. Aga ükskord nägin ma teda õpetajate toas nutmas. Olin saadetud klassipäevikut tooma. Tema vaatas aknast välja, pööras siis ringi ja vaatas mulle korraks otsa: “Jajah, muidugi, päevik on seal kapis, võta ise.” Ta silmad ja nina olid punased ja ta pöördus kiiresti akna poole tagasi.

Miks ta nuttis? Kas ta elas sisimas valusalt üle seda, et lapsed teda ei mõistnud? Võibolla oli tal hoopis eraelus mõni probleem? Sama hästi võis ta nutta lihtsalt maailmavalust, sellepärast, et akna taga oli nii ilus ja nukker kollase-hallikirju sügishommik. Nagu Puškin ütles: “Mind paelub looduses see närbumise lõõm...”

Järgmisel kevadel sai sama tunde osaliseks terve klass. Ma vähemalt loodan, et isegi kõige paadunumad küünikud tundsid midagi. Kord meile ette lugedes hakkasid õpetaja silmist tilkuma pisarad. Oli see nüüd luuletusest või sellest, et suur osa klassist kihises ega kuulanud ta ettelugemist?

Kui õpetaja jäi vait ja otsis taskurätti, jäi tasapisi vait ka klass. Siis helises kell ja me trügisime kohmetult ruumist välja. Tema tuli mõne minuti pärast, oma tavalisel läbitungimatul ilmel.

Meie, lapsed, vist ei rääkinudki sellest juhtumist omavahel, muud kui et “ja hakkaski nutma, nägid?”. Aga ma ei saanud seda pilti oma peast ära, see saadab mind ikka veel.

Õpetaja töö on õilis. Samamoodi nagu arstid, päästavad ka õpetajad inimhingi. Ainult et kui haiglast lahkudes saab inimene kohe aru, et teda on päästetud, siis seda, kuidas õpetaja teda päästis, ei pruugi ta mõista mitte kunagi.

See naine puudutas meie hingekeeli. Häirimatu rahuga luges ta Puškini luuletusi ega lasknud ennast oma päästetöös segada.

Ma plaanisin, et ütlen talle koolikokkutulekul aitäh. Seal selgus veel üks tõsiasi, miks õpetajaid nende töö eest isegi tagantjärele nii vähe tänatakse: kokkutulekul lendavad kõik need inimesed ajas tagasi ja avastavad end täpselt samasuguses rollis nagu kooliajal. Ja toona kohmetust tekitanud õpetaja tundub ikka olevat niisama kaugel, kõrgel, võõras, vanem ja... häbenemisväärne.

Ühes ulmehõngulises filmis otsustasid arstiteaduskonna tudengid tutvuda eksperimendi korras sellega, mis saab inimesest pärast surma. Igaüks neist viibis paar minutit lämbunult kliinilises surmas, kuni kaaslased ta elektrilöökidega elustasid. Igaüks neist jõudis seista nende pikkade minutite jooksul silmitsi oma minevikuga ja leida üles sinna peidetud süü- ja häbikoormad. Sellise igaviku-kohtu ees moondus lapsepõlv roosast klantspildist järsku halastamatuks võitlustandriks: stseeniks, kus igaüks on olnud kas piinaja, piinatav või arg pealtvaataja. Need üles leitud stseenid jäävad sind piinama nii kauaks, kuni oled käinud läbi puhastustulest.

Ma kardan, et need, kes ei mäleta oma lapsepõlvest ja murdeeast julmust, on selle osavalt ära unustanud.

Ja kui paljudel meist oli see julmus suunatud pehmete, nõrkade või omamoodi õpetajate vastu?

Olen vahel mõelnud, et üritaks. Läheks kusagile maakooli, astuks direktori kabinetti ja küsiks: kas te mind võtaksite? Seisaks seal klassi ees, vaataks otsa paarikümnele nõudlikule silmapaarile ja alustaks. Heaga. Siirusega. Aga ka jõu ja usuga.

See võiks ju olla võimalik?

Ja isegi kui see läbi kukuks, ikkagi usun ma sellesse, et headus võidab. Seesama piinlikkuse tunne, mis on minu sees elanud need aastakümned, see ongi ju näitaja. Õpetajad on olnud meie õpetajad ka siis, kui me neile haiget oleme teinud.