Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 9

Juba tükk aega tagasi sai Marta selgeks sõna “otsas” ja hakkas seda ohtralt kasutama.

“Supp on otsas!”

“Lumi on otsas!”

“Piim on otsas!”

Selle juurde käib käte laiutamine – ilmselt ma esimestel kordadel seda sõna kasutades laiutasin oma käsi.

Lisaks on omadega otsas igasugused asjad, vahel ka inimesed. Sest lapsed on loogilised ja arendavad oma keelt paralleelide ja järeldamise abil.

Näiteks tahab Marta telekast lasteprogrammi vaadata ja klõpsib selle käima. See on aga parasjagu CNNi peal. Marta põrnitseb telekat ja kommenteerib: “Telekas on otsas!”

Või otsib ta taga onu Ianit, kes ennist külas käis. “Kus Ian on? Ian, uu... Mhm, Ian on otsas!”

Eesti keel on imeliselt ebareeglipärane. Kui laps on selgeks saanud lause “Veel seda laulu!”, siis on ju ka üsna loogiline, et ta ütleb enda kohta “Marta laulub”, kasutades seda tähte u, mille ema talle sõna juurde oli andnud. Aga ei! Nüüd tuleb parandada: “Marta laulab.”

Või küsib ta mult, riiulile osutades: “Tahad kass!” Mina parandan:

“Tahad kassi?” Siis osutab ta riiulile ja näitab oma kutsut: “Tahad koeri!”

Ja mine tee talle selgeks, et kass tahab enda juurde tähte i, aga koer tahab enda juurde tähte a, ja kui on mitu, siis tahavad kassid e-tähte ja koerad i-tähte. Brr...

Miks need sõnad küll kõik nii erinevalt peavad endale tähti juurde noppima!

Jah, olid tüüpsõnad ja reegel, et midagi vaadati mitmuse osastava käände järgi ja siis õppisime veidi segaseks jäävatel põhjustel endale pähe lause, et “tige koer tuli ja hammustas”, mille vokaalide järgi sai vaadata, milliseks mis täht muutus käänates...

Mina neid kooliajal õpitud reegleid täpsemalt ei mäleta ja räägin vaistu järgi, nagu ilmselt kõik emakeelekõnelejad. Aga sellist kaheaastast õppurit vaadates ei oska muud kui ahhetada: kuidas on üldse võimalik, et eesti keelt saab rääkida puhtalt ja ilma grammatikavigadeta?

Justin ei ole sellest kunagi aru saanud, pärast seda, kui ta meie keeleõpikutega tutvus.

Aga kuidas Marta numbreid loeb: “Üks-kaks-kolm-neli-viis-seitsekaheksa-kümme!”

Ja iga kord niimoodi, kuigi mina üritan vahele hõigata ka kuut ja üheksat.

Juhtumi lähemal analüüsimisel pidin tunnistama, et lapsel on siin oma loogika. Ta ei viitsi kahte ühesuguselt kõlavat numbrit välja öelda – see on vist ajaraiskamine ta meelest. Viis on ju sama mis kuus.

Ja kaheksa on sama mis üheksa.

Käivad ka suurejoonelised katsed mitmuse moodustamiseks. “Õues suurid pilvid” ja “Emmel punasid piksid”.

Sama julgelt käib pööretega katsetamine.

“Emme, mängima! Meie mängima!”

“Meie mängime.”

“Tsau, palt! Missa-teed?”

“Kas laulame?”

“Jah, laulab... me. Laulame. Lalalalaa!” on ta juba me-lõpu kasutusele võtnud.

Ja sõna “mulle” meeldib talle igale poole toppida.

“Näe, emme! Buss sõidab mulle.” Või “Vihma sajab mulle.”

See on nii iseloomulik kaheaastasele – ja võibolla kogu inimsoole – mõelda, et vihm sajab just sulle.

Ning kui Marta on nutnud, siis pärast meenutab ta: “Marta nuttis emmele.”

Hiljuti õppis ta ära sõna “jõehobu”. Õigemini ütleb ta küll “jõ-hobune”.

Vaatame pildiraamatut. Näitan ninasarviku pilti ja küsin: “Kes see on?”

Marta uurib. Otsustab: “Jõ-hobune.”

“Ei, see on ninasarvik!”

Marta vaatab veel korra, üritab võibolla mõttes seda sõna järgi ütelda ja peab seda mõttetult keeruliseks. Aga siiski, ta vaatab mulle rõõmsalt otsa ja pakub välja kompromissi. “Nina-jõ-hobune.”

Vaatame raamatut edasi. Tuleb hülge pilt. Vahib teine uhkelt vee seest välja.

“Kes see on, Marta?”

“Jõ-hunt!” paneb Marta pärast pildi uurimist paika. Tõepoolest, sarnasus hundiga on täiesti olemas.

Loomaraamatuid on meil palju. Ja ma üritan olla korrektne nimede väljaütlemisel. Aga see on päris raske, sest lapse pead päris sassi ka ei taha ajada... Šimpansid ja gorillad on kõik ühtemoodi “ahvid” – algatuseks on olemas hea üldine nimi. Aga gepard , leopard ja jaaguar... Kas õpetada “kaslane”? Või hüljes ja merilõvi... oh issand. Kuidas saab laps neil pildi järgi vahet teha, kui isegi emme neil vahet ei tee? Tuleb end harida.

Seoses kahe keelega on Martal tekkinud omamoodi arusaam sellest, mida tähendab nimi.

Näitan talle näiteks ta lemmikjänkut ja küsin: “Mis on jänku nimi?” – Marta vaatab hetke ja vastab: “Jänku nimi – bunnie-rabbit!” Samamoodi on hobuse nimi horsie ja koera nimi doggie ja kassi nimi kittycat. Ühesõnaga, loomakeste “nimedeks” on nende ingliskeelsed vasted. Ja kui Justin uurib sama asja oma keeles, siis saab ta teada, et “Bunnie’s name is Jänku!”

Ent kõige olulisem võlusõna on praegu “ise”. Näiteks kui on vaja käsi pesta, siis pean manama sellise veenmisjõuga, mis parimadki näitlejad selja taha jätab, kõva häälega ja eriti rõhutatult: “Marta ise, Marta ise, Marta ISE! Ise pesed!” Siis nõustub ta ronima oma astme otsa ja kraanikausis käsi lodistama.

Sama nipiga saab talle hommikul riided selga: “Marta, tule ISE oma riideid valima!” Ja siis, kui valitud saame, siis panen need talle selga, ise kogu aeg rõhutades: “Marta ISE paneb!”

Minu ja Marta vahel on saanud aina sagedasemaks ka lingvistilised vaidlused.

“Uh, õues sajab tuul!” väristab Marta end akna juures.

“Ei, õues puhub tuul. Ja sajab vihma,” ütlen mina.

Marta jätkab, kõigutamatult: “Õues sajab tuul.”

“Ei, tuul puhub! Ja vihma sajab.”

“Õues sajab tuul! ” vastab Marta kindlalt. Tema teab.

Ja niimoodi kasvõi kümme korda järjest.