Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 8

Mida teeksite teie, kui koer närib katki lapse mänguasja ja laps näeb tulemust?

Kas te viskaksite mänguasja ära?

Või üritaks lapsele õpetada halastust ja kaastunnet nende vastu, kes on teistmoodi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud?

Mu mehevanemate koera hammaste vahelt päästetud kummist rebane nägi välja päris armetu, kannatada saanud oli nii looma saba, käpad kui ka silmnägu.

Aga vaieldamatult oli säilinud kummikänkra rebaselikkus: ilma erilist fantaasiat rakendamata võis ikka näha, et see loomavare on olnud rebane.

“Haige rebane,” ütlesin ma meie kaheaastasele Martale ja pesin känkra kraani all puhtaks.

“Kas sa kavatsed selle alles hoida?” ahhetas Justini ema. “Martal on ju nii palju mänguasju ja see on täiesti rikutud!”

Aga minu südametunnistus ei lasknud rebast ära visata. Mulle ei meeldi plasti, kummi ja muid naftatooteid arutult minema loopida. Ja ausalt öeldes olen ma veel laps: tundsin ära, et mind oleks see jäänud häirima. Kuidas me haavatud ja abi vajava rebase lihtsalt hülgasime ja tal surra lasime.

“Rebasel on valus,” ütlesin ma Martale. “Lähme teeme talle mõnusa pesa.”

“Lebane aia-aia,” kurtis Marta nina kirtsutades. “Lebane nutab!”

“Teeme talle kalli-kalli, siis ta ei nuta,” pakkusin ma. Marta kallistaski rebast ja tegi musi.

“Lebane tuttu?” läks ta tuustima oma mänguasjade kasti kallale ja tõmbas sealt välja ühe riidetüki. (Tegelikult oli see küll tänavapildiga kangas, mõeldud autode ja nukkudega mängimiseks, aga mänguasjad on ju ikka mitme funktsiooniga, sest laste mõtlemine on vaba.)

Ta edastas telegrammistiilis oma plaani: “Lebane – teki – tuttu.”

Mässisimegi siis rebase kanga sisse ja panime ta Marta voodisse padja peale.

“Nüüd tal on mõnus, ta läheb tuttu,” seletasin ma. “Kui ta üles ärkab, siis anname talle piima juua ja teeme veel pai ja kalli. Ta on sinu kallis haige rebane.”

Nüüd on juhtunust möödas terve päev ja Marta pöördub muudkui oma rebase hoolitsemise mängu juurde tagasi. See äranäritud mänguasi on saanud nüüd rohkem oma perenaise tähelepanu kui kõik ülejäänud sama komplekti loomakesed kokku.

Kui Marta suuremaks kasvab, saame haige rebase koos teiste loomadega ühte mängu integreerida, mul on sel alal juba väikesed plaanid...

Ja mul on tunne, et sai lapse – ja ka enda – hingele üks ilus õpitund antud.

(Lisan, ligi kümme aastat hiljem: rebane on alles kotis, kus on komplekt tema esimesi beebiriideid. Kunagi, kui Marta teismeiga on läbitud ja saabub aeg, kui ta iseenda algusesse sentimentaalsemalt suhtub, kingin ma selle koti talle.)