Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 6

Kas teie mäletate oma esimest hirmu?

Ma suudan just nagu seda puudutada... siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi. Aga mulle tundub, et ma mäletan. Ei tea, kui ammusest ajast on see mälestus.

See on igatsus ema järele, hirm olla üksi.

Sama hästi võikski seda lugu alustada algusest. Kuidas kaks Nõukogude Eesti koolinoort hakkasid kurameerima ja neiu jäi käima peale. Ega jätnud keegi oma kooli pooleli ja vanavanemad panid oma toetava õla noore abielu alla, kõik olid tublid ja kõik said hakkama.

Niisugused lood on ju nii tavalised.

Möödunud sügisel tegin ma tundide kaupa meenutusintervjuusid papa ja mammaga. Istusime sealsamas toas ahju juures, kust mu ema sünnitama läks ja kus ma elasin oma esimesed kaks eluaastat. Ja kust emaisa läksid ikka ära, poole nädala kaupa ülikooli.

Muidugi ei saa ma seda teadlikult mäletada.

Aga kui ma seal papa ja mammaga rääkisin, tuli mulle peale selline enesehaletsuslik déjà-vu ja ma puudutasin korraks seda palavikkude ja higiste linade üksildustunnet.

“Ja Aime, see tähendab ema, jäi sul sünnitusmajas haigeks, korjas endale rinnapõletiku pisiku külge,” rääkis papa. “Seda sa ikka vist tead ka?”

Võibolla oli mulle seda kunagi räägitud, aga sel juhul enne, kui ma ise lapse sain ja põhjalikumalt seda elu osa tunnetasin.

Papa jätkas: “Tal läksid rinnad paiste, tõusis kõrge palavik ja ta viidi teise haiglasse – peaaegu kohe pärast seda, kui te koju saite.”

“Aga mina?”

“No sina jäid meiega.”

“Kui vana ma siis olin?”

“No nädal...”

Kuulasin, selg vastu ahju, vanaema ja vanaisa toas keset tuttavaid lõhnu. See ahi on üks minu esimesi mälestusi.

“Siis sai suvi läbi, Aime sai haiglast välja ja te elasite siinsamas tagatoas. Aga siis algas jälle kool...”

Arvutus näitab, et kui mina sündisin juuli lõpus ja ema kohe uuesti haiglasse viidi, siis jäi sinna vahele paar nädalat, kus see väike lapsuke sai oma emaga segamatult olla. Enne, kui 1. septembrist Tallinna ja kooli vahet sõit peale hakkas.

“Miks ta akadeemilist ei võtnud?” küsisin ma sel sügisel papalt.

“Eks ta pärast ju võttis ka, kui teised lapsed sündisid. Aga alguses oli ta nii kange ja tubli, et tahtis ikka edasi õppida, ei tahtnud teistest maha jääda.”

Papa vist hakkas tundma, et ma suplen enesehaletsuse laine sees. Ja kiitis kohe sinna peale, kui tublisti isa kudus mulle vesti ja pesi mähkmeid ja ema muudkui rääkis minuga.

“Ja sul oli meiega ka tore, kui nemad ära olid! Magasid vahel meie kaisus ja... Minul tuli otsa neeruoperatsioon ja sinine leht... Kahekesti me sinuga siin olime enamuse aja, kui teised tööl ja koolis olid...”

Vist umbes esimese eluaasta lõpuks oli mul tekkinud astmaatiline bronhiit, “no läksid näost siniseks, ei saanud hingata”, kirjeldab papa. “Siis tuli sulle kiiresti rohtu anda...”

Võibolla on see sügavalt mälupõhjast paistev hirm ja higised linad pärit just sellest ajast.

Perelegendina tean ma peast, et “eriti hull oli su astma kaheaastaselt, siis olid sa hapniku all”.

Ma ei teagi, mis see “hapniku all” täpselt tähendab, ju ma sain kusagil haiglas hapnikumaski.

Haiglaid on mu lapsepõlvemälestustes palju. Enamik neid mälestusi on ilusad või üleannetud.

Kuidas mind ei lastud õue ja vahtisin akna peal. Kuidas ma siis lugesin ühte raamatut jälle üle, ja igavusest võtsin pliiatsi ja tõmbasin tähti alla, et raamatu sees oleks peidus üks teine lugu, salakirjas, minu enda tehtud lugu. Raamat kuulus haiglale. Kirjutasin tiitellehele pisikese viite ja lootsin, et keegi varsti, kui mina olen ära läinud, leiab selle raamatu ja loeb mu salajuttu.

Kuidas oli üks patsiga tüdruk mu kõrvalvoodis, kelle nimi oli Mirell, ja ma olin kade, et minul nii ilusat nime pole. Mirell läks varsti minema ja siis minagi, kõik need haiglasuhted olid põgusad ja õpetasid seda, et liialt kiinduda ei tasu. Aga ikkagi jäi tema mulle kaasa eluks ajaks.

Kuidas ma käisin öörahu ajal salaja pesuruumis söömas kellegi magusat Buratino hambapastat, sest minul oli see vastik kibe Pomorin.

Kuueaastaselt olin mitu kuud Pirita-Kosel kopsuhaigete laste sanatooriumis. Mäletan, kuidas Karksis bussi peale istusime, isaga, mul oli seljas punase purjekaga teksaseelik, vaatasin selja taha jäävat bussijaama putkat, kuni kael kange.

Ja mäletan seda hirmu, “Kas ma siia ikka kunagi tagasi pääsen?”. Selles hirmus oli erutuse segu. Olen sarnast tundekokteili kogenud veel palju, ilmselt iga kord, kui üks reaalsus mõnel reisil maha on jäänud ja olen liikuvas objektis, möödapääsmatult tulevikku jõudmas.

Ainult et kuueaastaselt oli see veel hirmus. Millegipärast teadsin ma kindlalt, et on olemas väga reaalne võimalus: mulle ei tule mitte keegi järele. Nad lihtsalt unustavad või otsustavad, et ma olen liiga haige ja las ma jään sinna kauemaks ja veel kauemaks...

Aga kas mul oli sel ajal ka surmahirmu oma astmahoogude tõttu? Sorin oma mälestustes ja otsin...

Naljakas. Laps näeb muresid seal kohtades, kus ema-isa naeraks ega võtaks seda hirmu tõsiselt, kui laps neile räägiks – kujutate ette, ta arvab, et me unustame ta haiglasse! Ja samas ei muretse laps seal, kus täiskasvanud oma südant vaevavad – mäletan hingematmise hoogusid, mäletan raginaga hingamist ja kraapimist kopsudes, aga see oli mu elu osa.

Sanatooriumis käidi mul üks või kaks korda külas. Olin sunnitud ise kirjutama hakkama ja muidugi lootsin iga lõuna aeg, et postiljon toob kodust kirja.

Imelik, aga külaskäik (või kaks?) on mul mingi uduloori sees. Mäletan, et ma ei pidanud sel päeval lõunat magama, läksime jalutama, aga mu ootused olid vist nii suured, et solvusin ja tundsin, et polegi õieti millestki rääkida.

Üks kuu on lapse jaoks igavik. Ja kui siis lõpuks lapsevanem tuleb ja küsib: “Kuidas läheb?”... Mis seal imestada, kui pisikeses südames midagi juhtub ja see mälestus nüüd kusagile väga sügavale on ära peidetud.

Kui mu esimene tütar Marta oli kuu aega vana, sain ma hea tööpakkumise ja ütlesin selle kerge südamega ära.

Kui ta oli pooleaastane, käisin Manhattanil ühel põneval tööläbirääkimisel.

Nii et ma tean päris hästi seda tunnet, mis võis mu emal olla – miks ta ei tahtnud lapse pärast kooli pooleli jätta. See haarab kaasa, see võimalus, see elu! “Tubli ja kange”, nagu vanaisa oma tütart, mu ema, iseloomustas, needsamad sõnad võivad käia ka minu kohta.

Oli lihtsalt Marta saatus, et need tööläbirääkimised luhta läksid – ma kaalusin neid ju reaalselt.

Igaühel meist on oma õpitunnid. Minu omad siinses elus algasid haiguste ja lahusolemistega. Martal on need midagi muud.