Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 5

Mälestused on nagu postkaardid, mis kusagilt kaugelt meie juurde saadetakse. Ja uues kohas olles loeme neid uutmoodi...

Nüüd on mul laps. Tagasi vaadates näen vanades mälestustes uusi tahke, mida varem ei märganud.

Näiteks üks pealtkuuldud vestlus, hetk teismeeast. “Kas vaatasid Kapten Tenkeši eilset osa?” – “Oh, see käis meil küll, aga me vahtisime hoopis oma tite tsirkust teleka ees!”

See jutt tundub mulle kuidagi väga ebamõistlik, nii et juurdlen selle üle veel hiljem. Kuidas saavad kaks täiskasvanud inimest istuda teleka ees ja eelistada põnevale järjefilmile oma lapse vaatamist? Seal pidi olema mingi saladus, millele ma täpselt pihta ei saanud.

Nüüd ma tean, mismoodi saab kogu täiskasvanute maailmale eelistada aja maha võtmist ja hullamist. Kuidas saab kolmekesi koos mängida peitust, kõigil kõhud naerust valusad. Kuidas kuuseküünalde lõhnal ja piiluvatel päkapikkudel on palju rohkem mõtet sees kui varem. Kui päris aus olla, siis elu enne lapse saabumist tundub tagasi vaadates pingutatud.

(Kümme aastat hiljem. Need read said toona kirjutatud idealismiga. Järele tuli ka selliseid päevi, kui ma lükkasin lapsekäru, jäin vahetevahel seisma ja imestasin: kas see on tõesti minu elu? Või oli minu päriselu see, kust ma välja langesin? Aga igal juhul teadsin ma rohkem saladusi kui need, kes mitte kunagi lasteta-elust välja polnud tulnud.)

“Jumal küll, kus te olite, ma niiiii pabistasin!” Mu tädi on tuntud oma kanaemalikkuse poolest, millega ta oma tütart, mu nõbu, teiste teismeliste ees piinlikusse olukorda paneb. Käisime sugulaste talu taga metsas jalutamas ja jäime veidike kauemaks uitama. Milleks selline stseen teha?

Nüüd ma tean, mismoodi emadele tekivad pildid silmade ette. Hakkad last vanni tõstma, ja silme ette kerkib pilk kuuma, peaaegu keevaveelise vanniga, mis muliseb kui põrgukatel, nii et tahtmatult pead küünarnukiga veel kord vannitemperatuuri üle katsuma. Saadad pilguga roomavat last ja juba näed, kuidas ta end esiku telliskiviseina vastu püsti ajab, oma näo veriseks ja silmad peast kukub... Kust need pildid tulevad? See siis ongi emainstinkt.

Meenub, kuidas mu meheema iga kord, kui võtsime ette pikema autosõidu, palus: “Helistage mulle, kui olete kohale jõudnud!” ja lisas, häbelikult naljatada üritades: “Siis ma tean, et te ikka elus olete.” Ning kuidas ma salamisi nina kirtsutasin: mis meiega ikka juhtuda saaks! Nüüd olen ise nende ridades, kes teab ja kardab, mis kõik juhtuda saab.

Mitte ainult lapsega. Minu endaga ka. Kui ma veel kaks aastat tagasi olin võimeline ronima ühiselamu välisseinal ühelt aknalt teise, et lukku vajunud tuppa pääseda, siis nüüd kuulun nende hulka, kes natuke kardavad lennusõitu. Mind on talle vaja, ma pean edasi elama!

Kummalisel kombel kaasneb aga selle uue eluga, kus hirm on teadvustatud kaaslane, hoopis mingi omamoodi turvalisustunne. Kui oma last kallistad, siis tunned: kõigist neist võimalikest ohtudest läbi laveerinult oled tõepoolest just praegu õnnelik ega unista kuhugi mujale pääsemisest.

(Kümme aastat hiljem. Väike korrektiiv. Ikka unistan. “Läksin, ärge mind otsige, tulen tagasi!” Sellist kirja pole ma eales jätnud, aga vahel olen selle mõttega mänginud küll. Aga tundub, et õigeks unistamiseks ongi vaja sellist baasilist turvatunde kookonit, mille ma sain ümber enda elu tänu laste sünnile.)

Haiglavoodis, paar aastat tagasi. Mu kõrvalsängis on noor naine, kes aina neelatab ja pisaraid pühib. Ta on kõhuvalu pärast uuringutel. Tavaliselt nutab ta pärast seda, kui mees ja aastane laps külas on käinud ning lahkunud.

Mille pärast ta tegelikult nuttis, saan ma nüüd aru. See hingeahastus, mida tunned, kui pead lapsest eemal olema! Enam kunagi ei vaata ma vana pilguga neid vanu filme holokaustist. Kui varem tundus traagikana nälgimine ja surm, siis nüüd lisandub sellele kolmas suur, hinge rebestav aimdus – mida võisid need emad üle elada, kes laagris oma lastest eraldati! Kogu telerist meie väiksesse koju tulev maailm jõuab nüüd minuni läbi “emade klubi” prisma. Olgu see siis Beslani pantvangidraama või Bagdadi pommitamine – minu jaoks on kangelaseks see ema, kes teleekraanilt korra läbi vilksatab. Kujutan ette, millist abitust ta tunneb, kui ei saa oma last aidata. Kuivõrd füüsiliselt valus see on.

(Kümme aastat hiljem. Olen üle elanud laste mädaseid kõrvapõletikke ja konservikaanega läbi lõigatud sõrmi ja peapõrutusi. See ei lõpe kunagi. Silmapiiril terendavad ajad, kui mu tütred peavad üle elama sünnitusvalud. Loodetavasti. Elu ringkäigu osaks on valu.)

Poolalasti neegrinaine, laps riidega selga seotud. Pilt ajakirjast Nõukogude Naine. Aafriklannal on paljad rinnad ja täpselt samasugused suured uurivad silmad nagu ta selja varjust piiluval lapsel.

See naine on saanud minu jaoks Loodusema sümboliks ja saadab mind läbi mu päevade: kui ma tolmuimejaga tube mööda käin või supiks porgandeid hakin, laps kandelinaga seljas. Kui me kerra tõmbunult koos diivanil lõunaund magame või koos õhtul vannis käime – kas ma teen õigesti, äkki hellitan ta ära, et niimoodi emasõltlaseks muudan, küsin endalt vahel. Siis rahustan ennast selle Loodusema pildiga. Niimoodi emaihu vastas on lapsi kasvatatud aastatuhandeid, miks ma siis peaksin usaldama seda viimast vähem-kui-aastasadat, mil lapsi on omaette aedadesse pandud ja emad kiirustanud tagasi iseseisvasse ellu?

(Oskan nüüd anda perspektiivi: emaga kaasas kantud lapsed, kõik mu kolm tütart, on rõõmuga lapsehoidjate juurde sammunud – siis, kui õige aeg käes. Nad ei ole maailma kartnud, sest nad on kasvanud emaihu vastas.)

Mu ekskolleegi küsivad, justkui midagi ootavad silmad, kui ma esimest korda ta beebit nägin. Ma ei saanud täpselt ta pilgust aru. Ei mäleta, kas taipasin öelda iseenesestmõistetavuse: “Ilus laps!”

Nüüd ma tean, kuidas emad nendest komplimentidest endale elumahla saavad. Ma ei kujutanud varem ette, et vanemad oma last niimoodi jumaldavad, nagu me seda tegelikult teeme. Kuidas me mäletame neid kõrvaltvaatajate kiitusi ja soojendame end nende paistel.

Ei teadnud ma ka, et armastus oma lapse vastu on nii mõneski mõttes füüsiline. Et see polegi lihtsalt mäng, kui ema või isa lapse kõhu peale kõdimusisid teeb, vaid see on meie karjuv kehaline vajadus oma suurt armastust väljendada. Et oma lapsele ja koos veedetud hetkedele tagasi mõtlemine õhtul enne magamajäämist on umbes samasugune tunne nagu vaba ja vallalise eluperioodil oli meeldivate noormeeste meenutamine.

(Aastaid hiljem. Jään selle mõtte juures toppama. Jah, ma ikkagi olen neisse armunud, aga kui keeruline on see vahetevahel olnud. Kõik need tujud ja tülitsemised... Aga mitte ealeski ei sooviks ma, et laps jääkski igaveseks mu lemmikvanusesse, kaheaastaseks. Kord soovis seda üks mu kolleeg naljatoonil ja mul käis värin kehast läbi. Ebausk! Ei, las nad kasvavad, las jõuavad hullu puberteeti ja las see armastus muudab oma vorme, ära ei kao ta kunagi.)

“Miks te ei helistanud, et hiljemaks jääte?” Elasime toona koos mu poiss-sõbra emaga, kes oli meile kool-töö-lõbu-elustiili kõrval koduhaldjaks. “Söök on nüüd täiesti jahtunud!” heitis ta solvunult.

Ma ei saanud sellest aru. Miks ta peab vimma kiskuma? Meile sobib kergelt üles soojendatud toit sama hästi kui äsja valminu!

Siis ei saanud ma sellest aru, mida tähendab juba keskhommikul õhtusööki plaanida ning kana sügavkülmast välja võtta. Pärastlõunal aga retsept peas läbi mängida ja rihtida kõik selleks ajaks, kui teinepool on lubanud koju tulla. Kaaslaseks pinge ja ootusärevus, mitte liiga suur, aga kindlalt tunnetav. Ning loomulikult lähevadki mõned toidud, näiteks kana-pajarooga ümbritsev jahukaste, seistes ja soojendades halvemaks! Nüüd ma tean seda, nii nagu nüüd on mul siitpoolt vaadates hoopis selgem pilt koduperenaise elust. Mida tähendab igaks õhtuks süüa teha (ja üle elada mehe hilinemised), lapseasjad iga päev umbes kakskümmend korda kastidesse ja sahtlitesse tagasi toppida (et ta saaks need uuesti välja visata), mismoodi ajapikku tekib professionaalne vilumus näiteks rabeleva lapse kiirel riietamisel või trajektoor tolmuvõtmiseks...

(Aastaid hiljem ütlen: see on alati raske. On olnud perioode, kus mulle on tundunud lihtsam kõike ise teha. Ja siis olen aru saanud, et pean oma mugavustsoonist välja murdma ja esiteks kasvavate laste kallal naagutama, kuni nad ise koristama asuvad, ja teiseks otsima abi koristamises, lapsehoius, isegi toidutegemises... Ilmselt on see ka järgmise saladuse võti.)

Ellen Niit. Tema on see sümbol, kes aitab mul päevadest tõhusamalt läbi minna. Mäletan oma intervjuud temaga ning ta rahuliku, malbe tooniga sedastatud lauset: “Laste ema saab oma kirjatööd teha, nagu talumees vihmade vahel heinatööd teeb – kui sul on viis minutit, siis kasutad ära need minutid.”

Nüüd ma saan aru, et ta rääkis tõepoolest viiest minutist, see polnudki kirjanduslik metafoor.

Imetlen laste ja majapidamise kõrvalt ennast teostada suutvaid naisi üha enam, mida kaugemale ma oma emaks olemisega jõuan. Varem tundus, et koduperenaistel on igas päevas mitme tunni jagu vaba aega. Reaalsus on, et need augud ongi viie minuti pikkused! Kuidas jaksab näiteks Kati Murutar oma lastekarja ja majapidamise kõrvalt veel kirjutada? Kuidas Ellen Niit seda oma jõnglaste kõrvalt jaksas?

Vastus on lihtne. Ainult siis, kui sa õpid viieminutilise pausi tekkides seda tõhusalt täitma, mitte end niisama pikali viskama.

Ning nüüd ma tean, kui raske see on.

(Ja kümme aastat hiljem küsitakse minult: “Kuidas sina jõuad?“ Mul ei ole muud vastust kui otsida enda seest tasakaalu, igal hommikul uuesti, ja küll siis ikka jõuab: olla nii naine, ema, kui ennast teostav inimhing.)