Читать книгу Elust kirju - Epp Petrone - Страница 4

“Tead, Epp, ainus, mis elus kindel – elu muutub!”

Oli suvi kaksteist aastat tagasi, ta suitsetas keset higist tilkuvat Manhattanit ühes välikohvikus, ta närvilisevõitu olemisest ja näole vajunud kortsudest paistsid kuldsed hipi-kuuekümnendad. Ma tegin intervjuud temaga: väliseestlase Lindaga, kes oli näinud oma elus paljutki. Oma naljakas segakeeles jutustas ta plaanidest varsti Eestisse seiklema tulla Neli päeva hiljem lendasin tagasi Eestisse ja seal sain teada uudise: Linda oli äsja oma korterisse segastel põhjustel sisse põlenud.

“Elu muutub, see on ainus, mis kindel!” Iga kord seda tunnetades mõtlen ma korraks Lindale.

Tegelikult ei näe meist mitte keegi järgmise öö taha. Mis seal ootamas on? Ja vahel tagasi vaadates lihtsalt imestad ja märkad, kuidas elu on muutunud hoopis teistmoodi, kui sa oodata oskasid.

Mina ei osanud sel palaval päeval New Yorgis aimata, kui palju kordi olen ma kolm aastat hiljem selles linnas kolinud, ja kui palju kolimisi mul veel Eestis ees ootab, kui palju kinnisvaraagente ja remondimehi ma kohtan ja kui palju tunde veedan ehituspoodides.

Kolme last ehk vahel unes nägin, aga seda Lindale välja lausuda ma tol päeval poleks julgenud.

Vahepeal on taevas helesiniseks läinud. Ma ei ole täna öösel maganudki, kui seda elukirjade raamatut kokku panin.

See oli pealtnäha tavaline öö, võibolla Sina näiteks magasid ja nägid unenägusid, mille sisu Sa kahjuks hommikuks juba unustasid, alles jäi ainult üks õrnalt hoomatav tunne.

Ja kindlasti oli kellelegi tänane öö ebatavaline. Keegi sünnitas, keegi suri, keegi sai teada kahest triibust testil just praegu, varahommikul. Keegi veetis unetu öö pärast diagnoosi, keegi oli õnnest unetu, kellelgi läks paistetus alla ja kellelgi läks just paiste ja ta asub just praegu helistama registratuuri, et arstiaega saada... Miljonid mikromaailmad käivad me ümber.

Minu isiklikus mikromaailmas on juhtunud palju pisikesi lugusid, nagu meil kõigil. On olnud neid hetki, kus ma imestan “Kas see ongi mu elu?” ja olen tundnud vajadust seda kirja panna, et kindlaks teha: on tõesti juhtunud. Väikeses on peidus suur ja alati võib ühest inimesest peegelduda maailm, kui õigel hetkel õige nurga alt kaeda.

Ma loodan, et minu elust saadetud kirjad aitavad midagi maailma kohta meelde tuletada ka Sinul, mu kirjade lugeja.

Epp Petrone

september 2014