Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 12

Kui öeldu oleks mõeldud üksnes stimuleerima lootust saavutada tulevikus seda, mis varem pole õnnestunud, oleks tegemist väga triviaalse märkusega. Kuid selle tähendus on märksa positiivsem, nimelt annab ta senisele võimetusele küllaldase seletuse.

Tänu bioloogide, eeskätt geneetikute leidlikule tööle viimase kolme- või neljakümne aasta jooksul on organismide tegelikust ainelisest struktuurist ja funktsioneerimisest tänapäeval teada piisavalt palju, selleks et öelda, miks praegusaegne füüsika ja keemia elusa organismi sees ruumis ja ajas toimuvat seletada ei suuda.

Aatomite paigutus organismi kõige olulisemates osades ja nende paigutuste omavaheline mõju erineb fundamentaalselt aatomite paigutusest, mida füüsikud ja keemikud on seni teoreetiliselt ning eksperimentaalselt uurinud. Kummatigi on erinevus, mida ma nimetan fundamentaalseks, säärast liiki, et see võib kergesti näida lihtsana igaühele peale füüsiku, kes on läbi imbunud teadmisest, et füüsika ja keemia seadused on kõikjal statistilised.^[3] Sest see on seotud statistilise vaatepunktiga, mille kohaselt elusorganismide oluliste osade struktuur erineb täielikult iga ainetüki ehitusest, millega meie, füüsikud ja keemikud, oma laborites füüsiliselt või kirjutuslaudade taga vaimus eales tegelenud oleme.^[4] On peaaegu mõeldamatu, et sel viisil avastatud seadused ja korrapärasused peaksid otseselt kehtima niisuguste süsteemide käitumise kohta, mis ei ilmuta struktuuri, millel nood seadused ja korrapärasused põhinevad.

Mittefüüsikust ei saa oodatagi, et ta taipaks erinevust — rääkimata selle tähtsuse hindamisest — “statistilises struktuuris”, mida on sedastatud nii abstraktses sõnastuses, nagu ma äsja kasutasin. Et anda öeldavale elu ja värvi, lubage mul etteruttavalt väita seda, mida ma hiljem märksa üksikasjalikumalt selgitan, nimelt et elusa raku kõige olulisemat osa, kromosoomi võib nimetada aperioodiliseks kristalliks. Seni oleme füüsikas käsitlenud ainult perioodilisi kristalle. Tagasihoidliku füüsiku arvates on need väga huvitavad ja keerulised objektid: nad kujutavad endast üht kõige paeluvamat ja keerukamat ainelist struktuuri, millega eluta loodus tema mõistuse proovile paneb. Ent mitteperioodiliste kristallidega võrreldes on nad üsna lihtsad ja igavad. Struktuuri erinevus on samasugune, nagu tapeedimustril, kus üks ja seesama motiiv ikka ja jälle regulaarse perioodilisusega kordub, ja dekoratsiooni meistriteosel, näiteks Raffaeli gobeläänil, kus pole mingit igavat kordust, vaid viimistletud, kooskõlaline ja tähendusrikas kujundus, mille on kavandanud suur meister.

Nimetades perioodilist kristalli füüsiku üheks kõige keerukamaks uurimisobjektiks, pidasin silmas tõelist füüsikut. Orgaaniline keemia, mis uurib üha keerulisemaid molekule, on jõudnud üpris lähedale tollele “aperioodilisele kristallile”, mis minu arvates on elu materiaalne kandja. Ja seepärast on väike ime, et orgaaniline keemia on juba andnud suure ja tähtsa panuse elu probleemi lahendamisse, samal ajal kui füüsik pole teinud peaaegu midagi.