Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 19

Meie kolmas ja viimane näide on eelmisega väga sarnane, kuid pakub erilist huvi. Pika peene niidi otsa riputatud tasakaaluasendis kerget keha kasutavad füüsikud sageli, et mõõta nõrku jõude, mis keha sellest tasakaaluasendist kõrvale kallutavad. Elektrilist, magnetilist või gravitatsioonijõudu rakendatakse nii, et keha pöörduks ümber vertikaaltelje. (Kerge keha tuleb valida muidugi vastavalt konkreetse katse eesmärgile.) Alaline püüe parandada selle tihti kasutatava “torsioonkaalu” täpsust on sattunud kummalisele piirangule, mis on iseenesest väga huvitav. Valides järjest kergemaid kehi ning üha peenemaid niite — et muuta tasakaal tundlikuks üha nõrgemate jõudude suhtes — jõuti piirini, kus ülesriputatud keha muutus märgatavalt tundlikuks ümbritsevate molekulide soojusliikumise põrgete suhtes ja alustas lakkamatut ebaregulaarset “tantsu” oma tasakaaluasendi ümber, üsna sarnaselt piisa võbelemisega teises näites. Kuigi selline käitumine ei sea absoluutset piiri tasakaaluga saadud mõõtmistäpsusele, seab see praktilise piiri. Soojusliikumise kontrollimatu mõju konkureerib mõõdetava jõu mõjuga ja muudab üksiku vaadeldud kõrvalekalde tähtsusetuks. Selleks, et elimineerida Browni liikumise mõju instrumendile, tuleb vaatlusi mitmekordistada. Arvan, et see näide heidab eriti hästi valgust meie praegusele uurimistööle. Sest lõppude lõpuks on ju meie meeleelundidki mõnesugused instrumendid. Me näeme, kui kasutuks nad võivad osutuda, kui muutuvad liiga tundlikuks.