Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 8

1950. aastate alguses, kui olin noor matemaatikatudeng, ei lugenud ma eriti palju, aga kui ma seda tegin — kui raamatu vähemalt läbi lugesin —, oli see tavaliselt Erwin Schrödingeri kirjutatu. Ma leidsin alati, et tema kirjutised olid vastupandamatud ja pakkusid avastamispõnevust, tõotades uut arusaamist salapärasest maailmast, kus me elame. Kõige rohkem leidub seda omadust ta klassikalisel lühiteosel "Mis on elu?". Nagu ma nüüd taipan, kuulub see kindlasti meie sajandi kõige mõjukamate kirjutiste hulka. See kujutab endast mõnede elu tõeliste saladuste mõistmise katset, mille esitab füüsik, kelle enda sügavale tungiv intuitsioon on teinud nii palju, et muuta meie arusaamist sellest, kuidas maailm on tehtud. Käesolev raamat, mille erinevaid teadusharusid ühendav haardeulatus tundus omal ajal ebatavaline, on kirjutatud poolehoidu äratava, isegi relvitukstegeva tagasihoidlikkusega, tasemel, mis teeb selle ligipääsetavaks ka mittespetsialistidele ja noortele, kes ehk püüaksid saada teadlasteks. Samas on ka paljud bioloogiasse põhjapaneva panuse andnud teadlased, näiteks J. B. S. Haldane ja Francis Crick, möönnud end olevat suuresti mõjutatud julgetest ideedest, mida see äärmiselt originaalne ja sügavamõtteline füüsik siin väljendab (kuigi nad pole kõigega iga kord täiesti nõus).

Pärast omaksvõtmist tundub siinesitatu kuuluvat endastmõistetavate tõdede hulka, nagu on juhtunud paljude teistegi teostega, mis on inimmõttele avaldanud tugevat mõju. Kuid hämmastavalt suur hulk selliseid inimesi, kes peaksid asjadest aru saama, ignoreerib neid ka praegu. Kui sageli me ikka veel kuuleme, et kvantefektidel pole bioloogias erilist tähtsust, või isegi, et me sööme toitu selleks, et saada energiat. See rõhutab Schrödingeri teose "Mis on elu?" jätkuvat tähtsust tänapäevalgi. Seda tasub ikka uuesti lugeda.

8. august 1991

Roger Penrose