Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 13

Pärast eelnevat väga lühidat osutamist meie uurimuse üldisele sihiseadele või pigem ülimale eesmärgile, lubatagu mul kirjeldada edasist toimimisviisi.

Kavatsen kõigepealt lahti kirjutada midagi niisugust, mida võiks nimetada “naiivse füüsiku ettekujutuseks organismidest”, see tähendab, käsitleda mõtteid, mis võiksid tekkida füüsiku peas, kes, olles õppinud füüsikat ning eriti selle teaduse statistilisi aluseid, hakkab mõtlema organismidest ja sellest, kuidas need käituvad ja talitlevad, ning jõuab sinnamaani, et endalt vastutustundlikult küsida, kas tal oleks seniõpitu põhjal võimalik oma suhteliselt lihtsa, selge ja tagasihoidliku teaduse seisukohalt anda olulist panust küsimuse lahendamisse.

Tuleb välja, et on. Järgmise sammuna peab ta võrdlema oma teoreetilisi ootusi bioloogiliste tõikadega. Siis selgub, et kuigi tema ettekujutused näivad üldiselt üsna mõistlikud, vajavad need tunduvat parandamist. Nii läheneme vähe haaval õigele vaateviisile — või tagasihoidlikumalt väljendudes millelegi, mida ma õige vaateviisina välja pakun.

Isegi kui mul on õigus, ei tea ma, kas minu lähenemisviis küsimusele on tõepoolest parim ja lihtsaim. Kuid lühidalt öeldes: selline ta oli. Naiivne füüsik olin ma ise. Ja ma ei leidnud seatud eesmärgi suunas paremat ega selgemat teed kui minu enda kõvertee.