Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 9

Teadlase puhul eeldatakse, et tal on sügavad ja ammendavad teadmised eeskätt mõnes konkreetses valdkonnas, ning seepärast harilikult ei oodata, et ta kirjutaks millestki, mida ta põhjalikult ei valda. Seda käsitatakse seigana nob lesse oblige. Käesoleval juhul palun unustada iga võimalik noblesse, et oleksin vaba sellest johtuvast kohustusest. Minu vabandus on järgmine.

Me oleme oma esivanematelt pärinud innuka igatsuse kõikehõlmava ühtse teadmise järele. Juba nimetus, mille oleme andnud kõrgeimatele õppeasutustele, tuletab meelde, et paljude sajandite jooksul antiikajast alates on universaalne aspekt ainsana pälvinud täielikku usaldust. Kuid viimase sadakonna iseäraliku aasta jooksul kõikvõimalikes teadusharudes nii laiuti kui ka sügavuti toimunud areng on seadnud meid kummalise dilemma ette. Me tunneme selgesti, et alles nüüd hakkame omandama nii usaldusväärset materjali, et kõike teadaolevat ühtseks tervikuks sulatada, kuid teisest küljest on muutunud peaaegu võimatuks, et üksikisik valdaks sellest rohkemat kui väikest erialast osa.

Ma ei näe olukorrast teist väljapääsu (et meie tõeline eesmärk ei oleks igaveseks kaotatud), kui et mõned meist peaksid üritama fakte ja teooriaid sünteesida, ehkki tundes neist osa ebatäielikult ja kaude — ning riskides teha enestest narre.

Niipalju siis järgneva õigustuseks. Mängu tulevad ka keelelised raskused. Igaühe emakeel on temale täpselt sobiv rüü, ja me ei tunne end kunagi päris vabalt, kui ei saa seda otseselt kasutada ning peame ta asendama teisega. Olen tänulik dr. Inksterile (Trinity College, Dublin), dr. Padraig Browne’ile (St. Patrick’s College, Maynooth) ja mr. S. C. Robertsile (kes pole seepärast vähem tähtis, et ma teda viimasena mainin). Nemad nägid palju vaeva, et sobitada mulle uus rüü, ja veelgi suuremat vaeva minu puhutise vastumeelsuse tõttu loobuda omaenda algupärasest väljendusviisist. Kui miski sellest on mu sõprade leevenduspüüetest mööda lipsanud, siis tuleb see panna mitte nende, vaid minu arvele.

Paljud vahepealkirjad olid algselt kavatsetud lühikokkuvõtetena ja iga peatüki teksti tuleks lugeda in continuo.^[1]

Dublin, september 1944

E. S.

Homo liber nulla de re minus quam de morte cogitat; et ejus sapientia non mortis sed vitae meditatio est. ^[2]

Spinoza “Eetika” IV, prop. 67

____________

[1] järjest, katkestamata (“Nimeta” märkused tõlkijalt ja toimetajalt. Tähistuse “Autor” taga võib peituda ka ingliskeelse kordustrüki väljaandja.)

[2] Vaba inimene ei mõtiskle millestki vähem kui surmast, ning tema tarkuseks pole mõtlus surma, vaid elu üle.