Читать книгу Mis on elu? - Erwin Schrödinger - Страница 15

Kui ei oleks nõnda, kui oleksime nii tundlikud organismid, et isegi üksikud aatomid võiksid avaldada märgatavat mõju meie meeleelunditele — taevas hoidku, missugune oleks siis elu! Rõhutagem ühte seika: säärast tüüpi organism ei ole kindlasti suuteline korrapäraseks mõttearenduseks [thought], mis, läbinud varasemate astmete pika järjestuse, moodustab lõpuks paljude teiste mõistete hulgas aatomi mõiste.

Kuigi valisime välja selle ühe seiga, kehtivad järgnevad kaalutlused ka ajust ja aistimissüsteemist erinevate elundite kohta. Ent siiski üks ja ainus ülimat huvi pakkuv asi meis enestes on see, et me tunneme, mõtleme ning tajume. Füsioloogilises protsessis, mis vastutab mõtlemise ja aistimise eest, mängivad kõik teised abistavat rolli, vähemalt inimese vaatepunktist, kui mitte puhtobjektiivse bioloogia seisukohalt. Veelgi enam, see hõlbustab oluliselt meie ülesannet valida uurimiseks protsess, mis on tihedalt seotud subjektiivsete sündmustega, isegi kui me ei tunne selle lähedase seose tegelikku olemust. Tõepoolest, minu meelest jääb see väljapoole loodusteaduse ala, ning tõenäoliselt väljapoole inimlikku arusaamisvõimet üldse.

Nõnda siis seisame silmitsi järgmise küsimusega: mispärast peab selline elund nagu meie aju (koos temaga seostuva aistimissüsteemiga) tingimata koosnema tohutust hulgast aatomitest, selleks et tema muutuv füüsiline seisund oleks tihedas ja lähedases vastavuses kõrgesti arenenud mõtlemisega? Mispärast ei ole selle elundi mainitud ülesanne ühendatav olukorraga, kus ta kas tervikuna või mõnes oma perifeerses osas — mis on vahetus vastastikmõjus ümbruskonnaga — oleks piisavalt peen ja tundlik mehhanism, et vastata väljastpoolt tuleva üksiku aatomi põrkele ja seda registreerida?

Põhjus tuleneb sellest, et nähtus, mida me nimetame mõtlemiseks, on 1) ise korrapärane ilming ja 2) seda saab rakendada ainult materjalile, see tähendab, tajudele või läbielamistele, millel on teatud korrapärasuse aste. Sellest võib teha kaks järeldust. Esiteks peab aju füüsiline ülesehitus selleks, et olla mõtlemisprotsessiga kooskõlas (nagu minu aju minu mõtetega), olema väga hästi korrastatud, ning see tähendab, et tema sees aset leidvad sündmused peavad alluma rangetele füüsikaseadustele, mille täpsuseaste peab olema väga kõrge. Teiseks, ilmselt on füüsikalised mõjud, mida teised kehad väljastpoolt niisugusele füüsikaliselt hästikorrastatud süsteemile avaldavad, kooskõlas sellega, kuidas toda füüsilise ülesehitusega kooskõlas olevat mõtlemisprotsessi tajutakse ja kogetakse — kujunedes tema aineks või materjaliks, nagu ma olen seda nimetanud. Seega peab ka füüsikalistel vastastikmõjudel meie ja teiste süsteemide vahel olema füüsikalise korrapärasuse teatud aste, see tähendab, ka nemad peavad teatud täpsusastmeni alluma rangetele füüsikaseadustele.