Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 12

10

Telefonikõned

Telefon helises. Kindlasti on see tema. Bittori ei võtnud toru, ehkki see oli tal käeulatuses. Las aga helistab. Ning ta kujutles tütart liini teises otsas üha kärsitumalt kordamas: ama, võta vastu; ama, võta vastu. Tema ei vastanud. Kümne minuti pärast helises telefon uuesti. Ama, võta vastu. Lärmist rahutuks muutunud Ikatza kasutas juhust, et rõduuks on lahti, ning läks välja.

Bittori lähenes tantsusammul Txato fotole.

„Kas tantsid, Txatito?“

Mõne sekundi pärast telefonihelin lakkas.

„See oli tema, sinu lemmik. Ah et kuidas ma seda tean? Kulla mees, sina teadsid kõike veoautodest, mina tean oma asjadest.“

Nerea ei tulnud isa ärasaatmisele ega matustele.

„Ma võin saada Alzheimeri, unustada, et sind tapeti, unustada oma nime; kuid ma vannun sulle, et senikaua, kuni üksainuski lambike minu mälu valgustab, ei unusta ma seda, et Nerea ei olnud meiega, kui me seda kõige enam vajasime.“

Tüdruk oli aasta varem asunud elama Zaragozasse, et jätkata seal juuraõpinguid. López Allué tänaval asuvas üliõpilaskorteris, mida ta jagas kahe kaaslasega, ei olnud telefoni. Bittori, kes tal kord külas käis, märkis eriolukordade tarbeks üles all asuva baari numbri. Aga mobiiltelefonid? Nii palju kui Bittori mäletab, kasutasid toona mobiile vaid üksikud. Kuni tolle hetkeni ei olnud ta kordagi sattunud olukorda, kus peaks tütrele kiiresti helistama. Nüüd polnud muud võimalust.

Niisiis helistas Xabier Bittori palvel, kes rahustite mõju all, uimane ja ahastuses, ei suutnud kaht lausetki ritta seada, baari; selgitas, kes ta on, ütles vaoshoitud kurbusega, mis tal öelda oli, ning andis baari omanikule teada, kust õde leida. Mees väga vastutulelikult:

„Otsekohe saadan kellegi.“

Ning Xabier: öeldagu palun tema õele, et ta helistaks esimesel võimalusel koju, ning rõhutas, et asjaga on kiire, väga kiire. Ta ei öelnud helistamise põhjust, sest nõnda oli palunud ema. Selleks ajaks olid televisioon ja lugematu hulk raadiojaamu uudise teatavaks teinud. Xabier ja Bittori oletasid, et Nerea on juba juhtunuga kursis.

Kuid tema ei helistanud. Tunnid möödusid. Esimesed avaldused: jõhker atentaat, alatu mõrv, hea inimene, mõistame hukka, oleme tingimusteta vastu, ja nõnda edasi. Hämardus. Xabier valis uuesti baari numbri. Baari omanik lubas saata poja veel kord sõnumit viima. Ei midagi. Nerea helistas alles järgmisel hommikul. Ta ootas tükk aega vaikides, et ema lõpetaks nutmise ja kaeblemise ja südamepuistamise ja katkendliku häälega juhtunu üksikasjade jutustamise, enne kui teatas rusutud, kuid otsustaval toonil, et ta on otsustanud Zaragozast mitte lahkuda.

Kuidas? Bittori nuuksed katkesid hoobit.

„Sa tuled koju esimese bussiga. Siin pole midagi rääkida. Su isa on tapetud ja sina tahad muretult sinna jääda.“

„Ma ei jää muretult, ama. Ma olen väga kurb. Ma ei taha näha aita’d surnuna. Ma ei peaks vastu. Ma ei taha, et mind ajalehtedes näidataks. Ma ei taha taluda linnarahva pilke. Sa ju tead, kuidas nad meid vihkavad. Ma palun sind, püüa minust aru saada.“

Nerea rääkis väga kiiresti, et ema ei saaks teda katkestada ning et sügavalt rinnust kurku kippuv nutt häält ei summutaks.

Ning ta jätkas, silmist purskumas pisarad:

„Mitte keegi Zaragozas ei seosta mind aita’ga. Isegi mitte õppejõud. See võimaldab mul siin rahus elada. Ma ei taha, et ülikoolis keegi sosistaks: näe, see on tapetu tütar. Ja kui ma praegu koju sõidaksin ja mind telekas näidataks, teaks iga viimne kui inimene ülikoolis, kes ma olen. Sellepärast jään ma siia, ole nii hea ja ära mõista mu tunnete üle kohut. Ma olen sama puruks kistud nagu sa isegi. Palun luba mul ise valida, kuidas ma leinan.“

Bittori püüdis sõna sekka öelda, kuid Nerea lõpetas kõne. Ega näidanud oma nägu kodulinnas enne kui nädala pärast.

Ta mõtles asja põhjalikult läbi. Kes olid Zaragoza inimesed (ülikool, naabrid, sõbrad), kes võisid teada, et ta on viimase, peagi eelviimase, peagi eeleelviimase ETA ohvri tütar? Tema kaks korterikaaslast ja kogu lugu, kui need kaks just keelel käia ei lase. Tema perekonnanimi on Euskadis üsna tavaline ja seda esineb sageli ka mujal. Juhul, kui keegi peaks küsima, kas ta on mõrvatud Gipuzkoa ärimehe sugulane või ehk tunneb teda, vastab tema eitavalt.

Enne korterikaaslasi kuulis asjast see poiss. José Carlos. Ta tuli Nereale järele, et minna lähedal asuvasse baari, kus nad pidid teiste tudengitega kokku saama. Hiljem pidid kõik koos sõitma mitme autoga veterinaariateaduskonna peole. Samal ajal kui teised viskasid nalja ja naersid, tabas Nereat uudis. Kui ta vahepeal José Carlosega kahekesi jäi, palus ta noormeest, et too ei jätaks teda üksi ning tuleks kellelegi midagi ütlemata tema poole. Nad sulgusid Nerea tuppa. Poiss püüdis leida sõnu tema lohutamiseks, kuid tulutult. Ta kirus pikalt terroriste ja praegust valitsust, kes midagi ette ei võta, ning jäi oma lohutamatu sõbratari soovil tema juurde ööbima.

„Kas sa tõesti tahad seda?“

„Mul on seda vaja.“

Ja noormees vabandas ette juhuks, kui ta erektsiooni ei saa. Ta rääkis vahetpidamata:

„Nad tapsid su isa, täitsa perses, nad tapsid ta.“

Suutmata keskenduda erootilistele mängudele, paiskas noormees õhku vandesõnu, samal ajal kui Nerea püüdis tema suud suudlustega sulgeda. Kesköö paiku sättis Nerea end noormehe peale ja nad viisid ühte kiirelt lõpuni. José Carlos pomises endiselt vägisõnu ja kirus, kuni lõpuks sai väsimus temast võitu ning ta pööras end kõrvale ega öelnud enam midagi. Tema kõrval pimedas ei saanud Nerea öö läbi und. Selg vastu voodipeatsit, tõmbas ta ühe sigareti teise järel ja meenutas isa.

Telefon helises uuesti. Seekord võttis Bittori toru.

„Ama, oli ka juba aeg. Olen sulle kolm päeva helistanud.“

„Kuidas Londonis läheb?“

„Vaimustavalt. Mis ma ka ei ütleks, sõnadest jääb puudu. Kas sa vahetasid uksemati välja?“