Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 14

12

Müür

Nad püstitasid müüri. Kes nad? Joxian, Gorka, kes lubas kutsuda sõbra, kes pärast ei tulnud, ja Guillermo (Guillermo!), tol ajal veel lahke ja abivalmis väimees.

Arantxa mõni aasta varem köögis:

„Ama, mul on peigmees.“

„Ah nii? Kas mõni meie linnast?“

„Ta elab Errenterias.“

„Ja mis tema nimi on?“

„Guillermo.“

„Guillermo! Loodetavasti ei ole ta tsiviilkaardist.“

Igatahes Txato abita ei oleks see neil õnnestunud. Kuidas põrgut oleks see saanud õnnestuda? Sest Txato mitte ainult ei laenanud neile raketisi, vaid korraldas ka betooniveoki, mille kohta Joxian ei saanud kunagi teada, kui palju see maksma läks ega ka seda, kas autojuhile tasuti või mitte. Txato ütles: sina ära muretse, ehitusfirma on mulle teene võlgu. Nõnda pidi Joxian maksma ainult betooni eest. Ta ei olnud veel aedagi puhtaks rookinud ega kuuri parandanud, kui juba rõõmustas tema silmi hiilgav üleujutusekindel müür, vähemasti selliste üleujutuste kindel nagu möödunudkuine, kinnitas Txato.

Probleem: müüri ees oli süvend, justkui kalatiik. Kalu mainis Joxian, hoides seejuures kätega kujutletavat tuunimõõtu hiiglast. Txato: äh, sellele leidub lahendus. Ning ta täitis lubaduse, mille oli andnud Pagoetas. See võttis aega. Kui palju? Nii umbes kaks nädalat. Siis tekkis tal transpordiots Andosillasse Navarras. Tagasiteel käskis ta juhil peale võtta koorma viljakat mulda. Nähtavasti võlgneti talle teeneid ka Navarras. Txatole olid paljud teene võlgu. Ning Joxian oli loomulikult tänulik. Et kui on vaja maksta, siis maksan.

Teine probleem: muld laaditi maha, Txato istus ise roolis, muld oli kohalikust mullast punakam, nähtavasti sobis see hästi viinapuude kasvatamiseks, kuid selgus, et kogusest ei piisa süvendi täitmiseks.

Joxian:

„Vaja oleks vähemalt kolme autokoormat.“

Lahendus: rajada terrassid.

„Jagad aia kaheks tasapinnaks, ühendad astanguga või kaldteega käru jaoks. Sel juhul, kui üleujutus peaks korduma, koguneb vesi aia madalamasse ossa. Ja kui õnneks läheb, keerab kihva pool aeda, mitte tervet nagu seekord.“

Txato mõte jooksis kiiresti, ideid tal jätkus. Seda kinnitasid kõik. Tema puhul kasutati vana ütlust: nutikam kui nälg. Seevastu Joxian ei olnud kuigi kiire taibuga. Sellega tuli leppida. Olnuks ta ärksam, võinuks ta osanikuna liituda veoäriga; kuid tema lõi kõhklema, tal puudus algatusvõime, Miren keelitas teda loobuma. Ettevõtlikkuse ja julguse võrdkujuks oli Txato. Seda kinnitasid linnas kõik, kuni üleöö, TXATO ENTZUN PIM PAM PUM, teda enam vestlustes ei mainitud, just nagu ei oleks teda kunagi olnudki.

Jah, mõtteid tal oli, kuid samuti oli tal üks mure. Milline?

See:

„Mulle saadeti veel üks kiri.“

ETA, Baski revolutsiooniline relvastatud organisatsioon, pöördub teie poole nõudega maksta kakskümmend viis miljonit peseetat. Nimetatud summa kasutatakse iseseisvuse ja sotsialismini viiva baski revolutsioonilise liikumise jaoks vaja mineva relvastatud struktuuri ülalpidamiseks. Organisatsiooni infotalituse andmete põhjal jne.

Kiri viis Txatolt une. Joxian: see on normaalne, kellelt ei viiks.

„Ja pere?“

„Nemad ei tea.“

„Parem ongi.“

Et kaitsta neid painaja eest ja kuna ta alguses arvas lihtsameelselt – oh, kui lihtsameelne ta oli –, et probleemile on kiire lahendus, nagu oleks see tavaline äri. Maksan ja rahu majas. Kirjad, kus allkirja koha peal ilutses kirve ümber keerdunud mao kujutis ja muu ETA sümboolika, olid saadetud firmasse. Esimene kord 1 600 000 peseetat. Kellelegi midagi ütlemata istus ta autosse ja sõitis Prantsusmaale kohtuma preester Oxiaga, ETA tookordse laekuriga. Koju tagasi sõitis ta kergendustundega, tee peal muusikat kuulates. Väljapressimine küll, aga mis sa ära teed. Mõni päev hiljem toimus atentaat, meeleheitel lesk, orvuks jäänud lapsed ja hukkamõistvad avaldused, ning Txatot näris süütunne – sa raisk –, et tema raha võidi kasutada lõhkeaine ja püstolite soetamiseks, ning Joxian ütles, et jah, ta mõistab. Kuid tema oli maksnud ning arvas, et mõneks ajaks, võib-olla paariks aastaks, jäetakse ta rahule. Jajah. Ei möödunud nelja kuudki, kui saabus järgmine kiri.

„Nüüd küsivad kakskümmend viis miljonit. Seda on palju, pöörane summa.“

Joxian mõistvalt:

„Selliseid asju ei tohiks baskid omavahel teha.“

„Ütle mulle tõtt, kas ma näen välja nagu vereimeja? Terve elu ei ole ma teinud muud, kui töötanud nagu hobune ja andnud tööd teistele. Praegugi on mul neliteist töölist palgal. Mida ma teen? Kas viin firma üle Logroñosse ja tõmban töölistel vaiba alt, jätan nad palgata, haiguskindlustuseta, tühjade kätega?“

„Äkki nad ajasid midagi segamini ja saatsid sulle kellelegi teisele mõeldud kirja?“

„Vaene ma ei ole, seda mitte. Kulud, maksud ühtedele ja nüüd ka teistele, ja rohkemaga ma sind ei tüüta, aga küllap mõistad isegi: remont, kütus, laenud ja kõik see kupatus, nii et kullas ma just ei suple. Kaugel sellest. Ma ei tea, mida inimesed arvavad. Igal juhul sõidan ma sama autoga juba kümme aastat. Mõned veokid on oma aja ära elanud, aga kust ma võtan raha uute jaoks? Natukese aja eest võtsin kahe ostmiseks laenu. Kõige rohkem teeb mulle haiget võimalus, et mõni minu enda töölistest on käinud terroristidele keelt kandmas: et sellel on raha nii, et tapab.“

Ta vangutas närviliselt pead, silmade ümber magamatusest sõõrid.

„Aga minuga ei lähe see läbi, pane tähele. Mind see mõrtsukabande ei hirmuta. Lasku mind maha ja minuga on rahu. Surnud, aga rahus. Kirjas nad mainivad Nereat, tema kooli ja muid üksikasju.“

„Ära jama.“

„See mind hulluks ajabki. Mida sina teeksid?“

Joxian kratsis kukalt, enne kui vastas.

„Ma ei tea.“

Nad seisid viigipuu varjus, tõmbasid suitsu ja oli ilus ilm ning ühel kivil peesitas sisalik. Keset aeda seisis veok, rattad poolenisti pehmesse pinnasesse vajunud. Ning teiselt poolt jõge kandus nendeni Arrizabalagade töökoja masinate katkematu lõka-lõka.

„Mis sa arvad, kas nemad ka maksavad?“

„Kes?“

„Arrizabalagad.“

Joxian kehitas õlgu.

„On vaid kolm võimalust. Sa kas maksad, lahkud või mängid eluga. Mulle ei mahu pähe, miks nad mind kotivad, kui ma maksin neile summa, mis nad küsisid, ega lasknud oodata.“

„Mina ei tea neist asjadest midagi, aga minu meelest peab siin olema mingi eksitus.“

„Ma ju ütlesin, et nad mainisid Nereat.“

„Äkki nad saatsid kogemata järgmiseks aastaks mõeldud kirja.“

Lõka-lõka. Txato viskas koni maha ja kustutas jalaga:

„Kas ma võiksin sinult teenet paluda?“

„Loomulikult, ütle ainult.“

„Vaata, ma siin mõtlesin. Ma peaksin nendega rääkima, mõne ülemusega või kellegagi, kes tegeleb rahaasjadega, ja oma olukorda selgitama. Preestriga ma kohtusin, tema on kõigest vahendaja. Võib-olla nad vähendavad summat või lubavad mul maksta osakaupa, mõistad?“

„Minu meelest on see hea mõte.“

Lõka-lõka. Kuulda oli ka linnuhääli ning üle silla sõitvate autode ja veokite müra.

„Mul on tarvis Joxe Mariga rääkida. Seda teenet ma sinult palungi.“

Joxian, üllatunud ilmel:

„Mis on minu pojal sellega pistmist?“

„Mul on vaja kedagi, kes hangiks mulle kontakti.“

„Joxe Mari ei kuulu ETA-sse. See veel puudus! Pealegi on ta praegu ära. Kus? Seda me ei tea. Joxe Mari on tohmakas ja laiskvorst. Ta loobus tööst ja Miren räägib, et laseb sõpradega mööda maad ja ilma ringi. Võimalik, et nüüdseks on ta juba Ameerikas.“

Lõka-lõka-lõka.