Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 5

3

Txatoga surnuaias

Juba mitu aastat ei ole Bittori jalgsi Polloe kalmistule tõusnud. Ta jaksaks küll, kuid see on väsitav. Mitte et tal midagi väsimise vastu oleks, kuid milleks, milleks ometi. Pealegi hakkab tal teinekord kõhus pistma. Nõnda istub Bittori number 9 peale, mis viib ta surnuaia väravast mõne sammu kaugusele, ja tuleb pärast jalgsi linna tagasi. Allamäge on hoopis teine asi.

Ta tuli maha ühe proua järel, nemad kaks olidki ainsad sõitjad. Reedene päev, vaikus, ilus ilm. Ning ta luges surnuaia värava võlvkaarelt: PEAGI ÖELDAKSE TEIE KOHTA SAMA, MIDA PRAEGU ÖELDAKSE MEIE KOHTA: NAD SURID!! Mind sünged fraasikesed ei kõiguta. Tähetolm (seda oli ta kuulnud televiisorist), see me oleme, ükskõik kas hingame või sööme mulda. Ning ehkki Bittori vihkas seda ebameeldivat sõnumit, ei suutnud ta ometi siseneda surnuaeda kirja lugemata.

Mantli oleksid võinud koju jätta. See oli ülearune. Ta oli mantli selga pannud ainult selleks, et mustas olla. Esimesel aastal oli ta mustas käinud, hiljem käisid lapsed peale, et ta elaks tavalist elu. Tavalist elu? Neil kahel lihtsameelsel pole aimugi, millest nad räägivad. Et lapsed ta rahule jätaks, tegi ta nii, nagu nood ütlesid. Kuid see ei võta temalt tunnet, et surnute keskel värvilist kanda väljendab lugupidamatust. Nõnda ei jäänud tal üle muud, kui avada varavalges riidekapp ja otsida mõni must hilp, mis kataks kinni teised, sinistes toonides rõivad; ta nägi mantlit ja pani selle selga, kuigi teadis, et hakkab palav.

Txato jagab puhkepaika emapoolsete vanavanemate ja tädiga. Haud kerget kallakut pidi kulgeva tee ääres asub kõrvuti teiste samasugustega. Hauakivil võib lugeda kadunu eesnime ja perekonnanimesid, sünnikuupäeva ja kuupäeva, mil ta tapeti. Hüüdnime – Txato – mitte.

Matusele eelnenud päevadel andsid Azpeitia sugulased Bittorile nõu mitte panna hauakivile viiteid, embleeme või märke, mis näitaksid Txatot ETA ohvrina. Nõnda väldiks ta probleeme.

Bittori protestis:

„Kuule, üks kord nad juba tapsid ta. Ma ei usu, et teda uuesti tapetakse.“

Tegelikult ei olnud Bittoril mõtteski lasta graveerida hauakivile abikaasa surma põhjust; kuid piisab vaid, kui keegi midagi maha laidab, kui Bittoril tekib tahtmine see tingimata ellu viia.

Xabier leidis, et õigus on sugulastel. Ning hauakivile graveeriti ainult nimi ja kuupäevad. Nerea, kes helistas Zaragozast, läks koguni nii kaugele, et tegi ettepaneku võltsida surmadaatumit. Bittori hämmeldunult: mismoodi?

„Ma mõtlesin, et hauakivil võiks olla atentaadist varasem või hilisem kuupäev.“

Xabier kehitas õlgu. Bittori ütles, et ei tule kõne allagi.

Mõni aasta hiljem, kui Txatost sajakonna meetri kaugusel puhkava Gregorio Ordóñeze hauakivi värviga soditi, võttis Nerea, on alles kohatu käitumisega, taas jutuks vana asja, mis tegelikult oli kõikidel juba ununenud. Ajalehefotot näidates emale:

„Näed nüüd ise, et tegime õigesti, kui aita’d veidi varjasime? Vaata, millest me pääsesime.“

Seepeale asetas Bittori kahvli otsustavalt lauale ja ütles, et tema lahkub.

„Kuhu sa lähed?“

„Mul järsku ei ole enam isu.“

Ta väljus tütre korterist, kulm kipras ja samm raevukas, ning Quique, kes parajasti sigaretti läitis, pööritas silmi.

Hauarivi kulgeb piki teerada. Bittori õnneks ulatub haua serv kahe vaksa jagu maapinnast kõrgemale, mis võimaldab tal raskusteta hauaplaadil istuda. Muidugi vaid siis, kui ei saja. Et kivi on harilikult külm (ja aastate jooksul paratamatult kattunud sambliku ja mustusega), on Bittoril alati taskus poekotist lõigatud ruudukujuline kiletükk ja kaelarätik, mida ta kasutab istumispadjana. Ta istub padjal ja räägib Txatole, mis vaja. Kui ümbruses on inimesi, kõneleb ta mõttes; kui kedagi ei ole, nagu enamasti, siis nii nagu ajaks juttu.

„Tüdruk on juba Londonis. Ma vähemalt arvan nii, sest ta ei ole vaevunud mulle helistama. Kas ta sulle helistas? Minule mitte. Kuna telekas lennuõnnetuse kohta midagi ei räägitud, eeldan, et nad jõudsid Londonisse ja eks nad püüavad maksku mis maksab oma abielu päästa.“

Esimesel aastal paigutas Bittori hauaplaadile neli lillepotti. Ta hoolitses nende eest järjekindlalt. Lilled nägid head välja. Siis ta mõnda aega surnuaial ei käinud. Lilled kuivasid. Järgmised püsisid esimeste külmadeni. Ta ostis suure lillepoti. Xabier tõi käruga kohale. Kahekesi istutasid nad potti pisikese pukspuu. Ühel hommikul oli see kummuli keeratud, pott puruks, muld hauaplaadil laiali. Sestsaadik ei ole Txato haual kaunistusi.

„Ma räägin nii, nagu tahan, ja keegi ei saa mind keelata, sina kõige vähem. Et kas ma teen nalja? Ma ei ole enam selline nagu sinu eluajal. Ma olen muutunud kurjaks. Nojah, mitte just kurjaks. Külmaks, ükskõikseks. Kui sa ellu ärkaksid, ei tunneks sa mind ära. Ja usu mind, sinu kallil tütrel, sinu lemmiklapsel, on minu muutumises oma osa. Ta mängib minu närvidel. Nagu lapsena. Sinu õnnistusega muidugi. Sest sina alati kaitsesid teda. Sellega võtsid sa minult autoriteedi ja tüdruk ei õppinudki mind austama.“

Kolm või neli hauda edasi asfalttee ääres oli liivane plats. Bittori jäi silmitsema sinna äsja maandunud varblasepaari. Tiivad laiali, võtsid linnud liivavanni.

„Teise asjana tahtsin sulle rääkida, et jõuk on otsustanud tapmisest loobuda. Veel ei teata, kas teadaandega on tõsi taga või on see trikk, et aega võita ja uuesti relvastuda. Kas nad tapavad või mitte, on sinule üsna ükskõik. Ja ära arva, et see mulle rohkem korda läheb. Mina tunnen suurt vajadust tõde teada saada. Olen alati tundnud. Ja mind juba ei peata. Mitte keegi ei peata mind. Ka lapsed mitte. Kui nad üldse saavadki teada. Sest mina neile rääkima ei hakka. Sina oled ainus, kes teab. Ära katkesta mind. Ainus, kes teab, et ma kavatsen tagasi minna. Ei, vanglasse ei saa ma minna. Ma ei teagi, millises vanglas see närukael istub. Kuid nemad on kindlasti endistviisi meie linnas. Ja pealegi torgib mind tagant uudishimu näha, mis seisus on meie kodu. Sina, Txato, Txatito, ära muretse, sest Nerea on välismaal ja Xabier elab nagu ikka vaid tööle. Nemad teada ei saa.“

Varblased olid kadunud.

„Vannun sulle, et ma ei liialda. Ma lihtsalt pean lõpuks ometi iseendaga ära leppima, et võiksin maha istuda ja öelda: hästi, see on lõppenud. Mis on lõppenud? Vaata, Txato, ka selle pean ma välja selgitama. Ja vastus, kui seda üldse ongi, peab leiduma meie linnas ning sellepärast ma täna õhtul sinna sõidangi.“

Bittori tõusis. Ta voltis räti ja kileruudu hoolikalt kokku ning pani need ära.

„Nüüd sa siis tead. Sina jääd siia.“