Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 8

6

Txato, entzun

Küll see buss võib venida. Liiga palju peatusi. Juba jälle. Kaks naist, üks niisuguse, teine naasuguse välimusega, istusid kõrvuti. Nad sõitsid hilja õhtul tagasi koju. Nad rääkisid korraga, teist kuulamata. Kumbki rääkis oma asja, ometi mõisteti teineteist. Korraga müksas vahekäigu ääres istuv naine aknapoolset kergelt küünarnukiga. Saanud teise tähelepanu, osutas ta järsu kaelanõksatusega bussi eesosa poole.

Sosinal:

„See tumeda mantliga.“

„Kes see on?“

„Ära ütle, et sa ei tunne ära.“

„Ma näen ainult selga.“

„Txato naine.“

„Selle, kes tapeti? Küll on vanaks jäänud!“

„Aastad teevad oma töö. Mida sina siis arvasid?“

Mõlemad jäid vait. Buss sõitis edasi. Reisijad sisenesid ja väljusid, kaks naist vaikisid ja vaatasid tühjusse. Lõpuks poetas üks vaikselt, et vaene naine.

„Mispärast?“

„Kui palju ta on kannatanud.“

„Me kõik kannatame.“

„Aga temal pidi see olema eriti raske.“

„See on võitlus, Pili, võitlus.“

„Jah, seda muidugi.“

Ja hetk hiljem see, kelle nimi ei olnud Pili:

„Kas veame kihla, et ta läheb maha tööstuspolügooni juures?“

Nad pöörasid pilgu kõrvale, niipea kui Bittori tõusis. Ta oli ainus väljuja.

„Mis ma ütlesin?“

„Kuidas sa ära arvasid?“

„Ta läheb siin maha, et keegi teda ei näeks, ja siis vaikselt tipa-tapa oma koju.“

Buss sõitis edasi ja Bittori – kas nad arvavad, et ma neid ei näinud? – hakkas sammuma bussiga samas suunas mööda vabrikute ja töökodadega piirnevat teed; tema ilme, mitte küll kõrk, oli tõsine; huuled kokku pigistatud, pea püsti, sest mina ei pea end kellegi eest peitma.

Tema linn, tema kodulinn. Oli peaaegu pime. Akendes põlesid tuled, ümberkaudsetelt põldudelt hoovas rohulõhna, üksikud möödujad tänavatel. Ta läks üle silla, mantlikrae üles tõstetud, ning silmitses tasast jõge ja köögiviljaaedu selle ääres. Majade vahele jõudnud, hakkas tal raske hingata. Õhupuudus? Mitte päris. Kellegi nähtamatu käsi pigistab tal kõri iga kord, kui ta kodulinna naaseb. Ta sammus mööda kõnniteed ei kiiresti ega aeglaselt, kõikjal meenus talle tuttavaid pisiasju: siin avaldas üks poiss mulle esimest korda armastust; ning imestas muutuste üle: neid laternaid ei ole ma varem näinud.

Ei läinud kaua, kui ta kuulis selja taga tasast kõnekõminat. Justkui kärbes oleks sumisenud aknaavas või pimedas ukseorvas. Vaikne pomin, mis lõppes silbiga ato. Sellest piisas, et aimata tervet lauset. Võib-olla oleks pidanud tulema hiljem, kui inimesed on jäänud õhtule. Viimase bussiga. Oled sina ka tarkpea, ja kuidas sa tagasi saad? Jään ööseks siia. Mul on kodu ja mul on voodi.

Pagoeta ukse juures tungles rühm suitsumehi. Bittori oleks neid parema meelega vältinud. Aga kuidas? Pööran ümber ja lähen teiselt poolt kirikut. Ta peatus hetkeks ning samas hakkas tal piinlik. Seepeale kõndis ta keset tänavat teeseldud loomulikkusega edasi. Süda tagus nii tugevasti, et ta kartis, et mehed võivad kuulda tema südamelööke.

Bittori möödus meestest neile pilku pööramata. Kokku oli neli või viis meest, ühes käes klaas, teises sigaret. Nad pidid ta ära tundma, sest korraga tekkis vaikus. Üks, kaks, kolm sekundit. Jutt jätkus, niipea kui Bittori oli jõudnud tänava lõppu.

Tema kodu rulood olid alla lastud. Maja fassaadil paistis kaks plakatit. Üks, ilmselt hiljuti kleebitud, andis teada San Sebastiánis toimuvast kontserdist; teine, luitunud ja räbaldunud, Gran Circo Mundialist, täpselt selle koha peal, kuhu ühel hommikul oli ilmunud üks paljudest kirjadest: TXATO ENTZUN PIM PAM PUM.

Bittori astus uksest sisse ja tundis, nagu oleks astunud minevikku. Vana tuttav lamp, vanad kriuksuvad trepiastmed, kulunud postkastide rivi, kust puudus tema oma. Xabier oli selle omal ajal maha võtnud. Ütles, et probleemide ära hoidmiseks. Kui kast sai maha võetud, jäi järele ruut, seda värvi, mis olid seinad kunagi ammu, siis kui Nerea ei olnud veel sündinud ega olnud sündinud ka Mireni lurjusest poeg. Tema on ka ainus põhjus, miks ma tahaksin, et oleks olemas põrgu, et mõrtsukad kannaksid seal igavest karistust.

Ta hingas sisse vana puidu lõhna, mis oli ühtaegu värske ja kopitanud. Ning lõpuks tundis, kuidas nähtamatu käsi laseb tal kõrist lahti. Võti lukuauku: sees. Taas kohtas ta esikus praegusest palju nooremat Xabieri, kes ütles äranutetud silmadega, et ama, ärme lase vihkamisel oma elu ära rikkuda, meid tühiseks muuta, või midagi sellist, kes seda enam täpselt mäletab. Ning enda meeleheidet tollessamas paigas palju aastaid tagasi:

„Ega midagi, hakkame aga laulma ja tantsima.“

„Ama, palun ära riputa haavale soola. Me peame pingutama, et see kõik, mis on juhtunud…“

Bittori katkestas teda:

„Vabandust, see kõik, mis nemad on meile teinud.“

„Et see kõik ei muudaks meid halbadeks inimesteks.“

Sõnad. Neid ei saa kuidagi maha raputada. Nad ei lase tal iial päris üksi olla. Tüütud putukad. Peaks aknad pärani tegema, et tühja korteri vanade seinte vahele lõksu jäänud sõnad, kaebed, ammused jutuajamised välja lasta.

„Txato, Txatito, mida sa õhtusöögiks tahad?“

Seinal rippuval fotol naeratas Txato oma saatusest märgitud näoga poolikut naeratust. Piisas, kui talle otsa vaadata, et mõista, et ükskord ta tapetakse. Ja millised kõrvad. Bittori puudutas huultega oma nimetissõrme ja keskmist sõrme ning asetas need õrnalt portree mustvalgele näole.

„Praetud mune singiga. Ma tunnen sind, nagu oleksid sa elus.“

Ta avas vannitoa kraani. Jah, vesi tuligi ja mitte nii sogane, nagu ta oli arvanud. Ta avas sahtleid, puhus tolmu mööblilt ja esemetelt, kuhu see oli kogunenud, tegi seda ja teist, toimetas siin ja seal ning kella kümne paiku õhtul tõstis üles nende ühise magamistoa akna ruloo, täpselt nii palju, et toa valgus saaks imbuda tänavale. Sama tegi ta kõrvaltoa rulooga, kuid siin ei süüdanud ta lampi. Seejärel tõi ta köögist tooli, istus ja vaatas kardinaribide vahelt välja, täielikus pimeduses, et tema siluett valguskumas välja ei joonistuks.

Möödus mitu poisikest. Juhuslikud inimesed. Poiss ja tüdruk, kes kõndisid isekeskis vaieldes, ning poiss püüdis tüdrukut suudelda, kuid too puikles vastu. Vanamees koeraga. Bittori oli kindel, et varem või hiljem näeb ta maja ees üht nendest. Kust sa seda võtad? Ma ei oska seletada, Txato. Naiselik vaist.

Kas aimdus osutus tõeks? Jah, osutus, olgugi et Bittori pidi pikalt ootama. Kirikukell lõi üksteist. Bittori tundis ta kohe ära. Viltune barett, rinnale kokku seotud käistega kampsun õlgadel, kaenlas mõned porrud. Ta siis harib endiselt aeda? Ja kuna mees oli peatunud laterna valgusvihus, võis Bittori näha tema ilmet, mis väljendas ühtaegu uskmatust ja hämmeldust. Vaid sekund, mitte kauem; seejärel hakkas mees astuma, nagu oleks talle nõelaga tagumikku susatud.

„Mis ma sulle ütlesin? Nüüd räägib ta oma naisele, et nägi siin valgust. Naine ütleb, et ilmselt oled joonud. Kuid uudishimu saab võitu ning ta tuleb selgust saama. Txato, kas veame kihla?“

Kell lõi kaksteist. Ära ole kärsitu. Küll sa näed, et ta tuleb. Ning ta tuli. Muidugi ta tuli, peaaegu poole ühe ajal. Jäi vaid viivuks laterna valgussõõri ning kiikas akna poole, ei olnud tema ilmes ei uskmatust ega üllatust, pigem oli tal kulm kipras, ning pöördus kohe seejärel tuldud teed tagasi, otsusekindlal sammul, ja kadus pimedusse.

„Peab tunnistama, et ta on hästi säilinud.“