Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 6

4

Nende aknas

Kell üheksa õhtul. Köögis on aken lahti, et praetud kala lõhn välja läheks. „Telediario“ uudistesaade algas sõnumiga, mida Miren oli eelmisel õhtul raadiost kuulnud. Relvastatud võitluse lõplik peatamine. Mitte terrorismi nagu ütlevad nemad, sest minu poeg ei ole terrorist. Ning ta pöördus tütre poole:

„Kas kuulsid? Jälle peatavad. Eks me näe, kui kauaks.“

Tundub, nagu Arantxa ei saaks aru, kuid ometi taipab ta kõike. Ning manab oma poolviltusele näole grimassi – või on viltune hoopis tema kael? –, justkui püüaks väljendada oma seisukohta. Tema puhul ei või kunagi kindel olla, kuid vähemasti Miren oli veendunud, et tütar sai aru.

Ta tükeldas kahvliga Arantxa jaoks paneeritud heiki. Mitte väga suuri suutäisi, et tütar saaks vaevata neelata. Nii soovitab füsioterapeut, kes on väga kena neiu. Ta ei ole küll bask, kuid olgu peale. Arantxa peab pingutama. Muidu asi ei edene. Ja kahvliserv põrkas hooga vastu taldrikupõhja, tuues kuuldavale vihase portselani heli, ning hetkeks, krõbeda paneeringu purunedes, kerkis kala valge liha kohale aurupilveke.

„Eks paistab, mis ettekäändel nad seekord Joxe Mari vabastamata jätavad.“

Ta võttis laua taga tütre kõrval istet, laskmata teda silmist. Ta ei usaldanud pilku pöörata. Juba mitu korda oli ta toitu hingekurku tõmmanud. Viimati suvel. Nad pidid kutsuma kiirabi. Sireen huilgas üle terve linna. Jumal, milline ehmatus. Selleks ajaks, kui parameedikud kohale jõudsid, oli tütar vaat nii suure fileetüki kurgust välja köhinud.

Neljakümne nelja aastane. Kolmest lapsest vanim. Siis tuleb Joxe Mari, kes istub Puerto de Santa María I-s. Nii kaugel lõunas sunnivad nad meid käima. Närukaelad. Ja lõpuks pesamuna. Tema on omamoodi. Teda me peaaegu ei näegi.

Arantxa haaras valge veini klaasi, mille ema oli tema jaoks valmis pannud. Ta tõstis selle ainsa kasutuskõlbliku käega ebakindlalt huultele. Vasak käsi on tundetu. Seda hoidis Arantxa nagu alati vastu külge, vöökoha kõrgusel; kasutuskõlbmatu oli käsi halvatuse tõttu. Ning ta rüüpas tubli sõõmu veini, mis Joxiani arvates oli hea märk, kui mõelda, et mitte kaua aega tagasi söödeti Arantxat sondiga.

Natuke vedelikku valgus lõuale, kuid sellest polnud midagi. Miren kiirustas lõuga salvrätiga puhastama. Nii kena, nii terve, nii suure tulevikuga tüdruk, kahe lapse ema, ja nüüd siis nõnda.

„Noh, kas maitseb?“

Arantxa raputas pead, justkui öeldes, et kala ei vaimusta teda.

„See ei ole odav lõbu. Ärme pirtsuta.“

Televiisoris järgnesid kommentaarid. Häh, poliitikud. Tähtis samm rahu suunas. Nõuame terrorirühmituse laiali saatmist. Protsessi algus. Teekond lootuse poole. Painaja lõpp. Nad peavad relvadest loobuma.

„Nad loobuvad võitlusest ja mis nad vastu saavad? Kas Euskal Herria vabastamine on juba ununenud? Ja vangid mädanegu vanglas? Argpüksid. Alustatu tuleb lõpuni viia. Kas sulle ei tundu teate ettelugeja hääl tuttav?“

Arantxa mälus aeglaselt heigipala. Ta raputas pead. Ta püüdis veel midagi öelda ning sirutas parema käe, et ema ulataks iPadi. Miren ajas kaela õieli ja luges ekraanilt: „Vähe soola“.

Joxian saabus veidi peale ühtteist õhtul peotäie porrudega. Ta oli veetnud pärastlõuna aiamaal. Juba pensioniikka jõudnud mehe hobi. Köögiviljaaed asub otse jõe ääres. Kui jõgi tõuseb üle kallaste, viimati juhtus see aasta alguses, siis hüvasti peenramaa. On hullematki, ütleb Joxian. Varem või hiljem vesi alaneb. Tema kuivatab tööriistad, pühib kuuri põranda üle, ostab uued küülikupojad ja külvab uued köögiviljad riknenute asemele. Õunapuu, viigipuu ja sarapuud elavad üleujutuse üle ja kogu lugu. Kogu lugu? Et vesi kannab endaga tööstusjääke, levitab muld hiljem vänget haisu. Mehe sõnul on see vabriku hais. Miren vastab:

„Mürgi hais. Ühel päeval me veel kõngeme hirmsas kõhuvalus.“

Joxiani teiseks lemmiktegevuseks on pärastlõunane kaardipartii. Neli sõpra mängivad karahvini veini peale kaarte. Samas lähedal, linnaväljaku ääres asuvas Pagoeta baaris. Iseasi, kas nelja peale kulub tõesti vaid üks karahvin.

Selle järgi, kuidas Joxian porrusid käes hoidis, teadis Miren, et mees on auru all. Miren ütles, et varsti on tal nina punane peas nagu tema kadunud isal. On üks ilmeksimatu märk, mis näitab, et Joxian on joonud: kui ta kratsib paremat külge, nagu kipitaks tal maksa kohalt. Siis ei ole kahtlust. Aga ega ta tuikudes mööda tänavat ei käi, seda mitte. Ei kipita tal ka midagi. Tema jaoks on külje kratsimine sama kinnistunud komme nagu mõnel teisel ristimärgi tegemine või vastu puud koputamine.

Ta ei oska ära öelda. See on tema probleem. Trimpab baaris sellepärast, et teised trimpavad. Ja kui üks neist ütleks „Noh, mehed, hüppame pea ees jõkke“, järgneks Joxian teistele kui talleke.

Igatahes saabus ta koju, barett viltu peas, silmis tuluke, kratsides särki maksa kohal, ning muutus härdaks.

Söögitoas andis ta Arantxale laubale hella, peaaegu matsuva musi. Vaata et kukub veel tüdrukule otsa. Miren aga tõrjus mehe tagasi.

„Käed eemale, sa lõhnad kõrtsi järele.“

„Ära ole karm.“

Naine sirutas mõlemad käed ette, et teda eemal hoida.

„Köögis on sulle kala. Ilmselt juba jahtunud. Eks sa ise soojendad.“

Pool tundi hiljem hõikas Miren meest, et too aitaks Arantxa magama panna. Nad tõstsid tütre ratastoolist, üks hoidis ühest käest, teine teisest.

„Kas hoiad?“

„Mida?“

„Kas hoiad teda. Ütle, enne kui tõstame.“

Deformeerunud jalg ei luba Arantxal kõndida. Mõnikord astub ta paar sammu. Üksikut ja ebakindlat. Kas kepi või kellegi abiga. Kodus ringi liikumine, iseseisev söömine, kõnevõime taastumine on praegu perekonna peamised eesmärgid. Edaspidi, eks paistab. Füsioterapeut süstib neisse usku. Ta on väga tore. Baski keelt räägib väga vähe, peaaegu üldse mitte, kuid see ei puutu praegu asjasse.

Isa ja ema tõstsid kahekesi Arantxa voodi ette püsti. Nad olid seda teinud palju kordi. Olid juba kogenud. Ja mis see Arantxa võis tol hetkel kaaluda. Natuke üle neljakümne kilo. Mitte rohkem. Ja kui tugev oli ta olnud parematel päevadel.

Isa hoidis Arantxat, kuni Miren ratastooli seina äärde lükkas.

„Vaata, et sa teda maha ei kukuta.“

„Miks ma peaksin oma tütre maha kukutama!“

„Sinust võib kõike oodata.“

„Rumalus.“

Ning nad põrnitsesid teineteist vaenulikult, halvatujuliselt, mehel olid hambad ristis, nagu püüaks ta takistada inetutel sõnadel üle huulte libisemast. Miren tõmbas kõrvale päevateki ning seejärel asetasid nad kahekesi ettevaatlikult ja pikkamööda – kas hoiad? –Arantxa voodile.

„Sa võid nüüd minna, ma riietan ta lahti.“

Siis kummardas Joxian ja suudles tütart laubale. Ja soovis head ööd. Ning ütles: „Homseni, polita“, silitades sõrmenukiga tema põske. Siis seadis ta külge kratsides sammud ukse poole. Ta oli juba toast lahkumas, kui pööras end ringi ja ütles:

„Pagoetast tulles nägin nende aknas tuld.“

Miren võttis parajasti tütrel kingi jalast.

„Küllap käis keegi koristamas.“

„Koristamas kell üksteist õhtul?“

„Mind need inimesed ei huvita.“

„Hästi. Ma lihtsalt ütlesin, mida nägin. Võib-olla kavatsevad nad tagasi tulla.“

„Võib-olla. Nüüd, kus relvastatud võitlus on lõppenud, lähevad veel tähtsust täis.“