Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 15

13

Kaldtee, vannituba, hooldaja

Mirenile oli asi selge algusest peale. Kui nad ei oleks elanud esimesel korrusel, oleksid nad pidanud ära kolima. Miks? Kurivaim, sest me ei saa Arantxat iga päev ratastooliga trepist üles-alla tassida. Mida sina siis arvad? Nende korteri uks asub maja välisuksest vaid kolm trepiastet kõrgemal. Vähe küll, kuid pikas perspektiivis oli sedagi ülemäära palju.

„Oletame, et sina oled ära ja mina äkki ei jaksa või jään keset tänavat haigeks. Mida ma siis teen? Kas karjun appi? Jätan Arantxa üksinda välisukse juurde?“

Miren ütles Joxianile, et nuputagu probleemile lahendus, ning mees sättis hetkegi kõhklemata bareti pähe ja seadis sammud Pagoetasse ning sealt läks ta sõprade soovitusel puusepa juurde ja tellis kaldtee. Puusepp võttis mõõdud, tegi rambi valmis, katsetas ja sättis paika. Ning ühel hommikul avastasid majaelanikud, et pisike trepp oli kolmveerandi ulatuses kaetud puust seadeldisega, mis lisaks ulatus poole meetri jagu üle alumise trepiastme, et kaldenurka vähendada. Joxian ja Miren proovisid ratastooli üles ja alla sõidutada, esmalt Arantxata ja siis koos temaga, ning tõsi ta oli, näis, et edaspidi ei takista trepp vähimalgi määral tütre õue viimist.

Nõnda jäi eeskoja trepist majarahva kasutada vaevu kahe vaksa laiune jupp, kui nad just ei soovinud liikuda üles ja alla mööda rampi, nagu tegid seda lapsed ning nagu kõlas ka Mireni soovitus naabrile, kes pahandas, et asja ei olnud majaelanikega läbi arutatud.

„Kõnnitegi mööda kaldteed. Mis see siis ära ei ole?“

Tekkis kahekordne probleem. Naabrite jaoks, et mõelda, kui keegi libiseb ja kukub pea lõhki. Meie jaoks, et iga kord, kui keegi mööda rampi kõnnib, kostavad sammud korterisse ega lase meil magada. Joxianile anti baaris nõu katta kaldtee vaibaga. Miren oli vaimustuses. Vaip, kuidas me varem selle peale ei tulnud? See summutaks ühtaegu samme ja takistaks libisemist. Ning nad panidki rambile vaipkatte, üks tuttav paigaldas, kinnitas puiduliimiga ning tugevdas kinnitust naeltega.

Joxian süngelt:

„Nad hakkavad vaipa jalamatina kasutama. Ei taha mõeldagi, milline see vihmaga välja näeb.“

Naabrid, ükskõikselt või leppinult või hoopis soovist vältida erimeelsusi perekonnaga, kelle liige kuulub ETA-sse, neelasid pahameele alla, välja arvatud üks, Arrondo, kes elas teisel korrusel paremal. Õieti saatis naine teda ütlema, et võtku otsekohe see kolakas jalust. Trepikoda kuulub kõigile; tema 88 aastane ema ei saa sealtkaudu käia, ja nõnda edasi. Miren oli naisega missalt tulles pikalt vaielnud, mõlemal silmis tiigripilk, hambad kokku surutud ja ülahuul põlglikult kerkinud. Ning ühel laupäeval tuli Arrondo, vähese jutu, kuid järsu sõnaga mees, nende ukse taha ultimaatumiga: võtke ramp üles või ma võtan ise, põrgut.

Ukse avas Miren. Joxian oli köögis peidus.

„Sina rampi ei puutu.“

„Ei puutu?“

Arrondo on tugev kui tammepuu, kuid mõtlematu. Ta ei arvestanud tagajärgedega, naine oli ta üles kehutanud. Niisiis ta läks ja võttis rambi üles ning viskas postkastide juurde nurka. Oi-oi, Arrondo. Tõmbasid endale suure jama kaela. Miren tormas põlle eest võtmata ja toatuhvlites joonelt Arrano Tabernasse. Oli veel vara ja rahvast vähe. Pole midagi. Piisab kahest. Kahekümne minuti pärast oli Arrondo rambi oma kohale asetanud. Kunagi enam ei kurdetud ning puukolakas seisab omal kohal, kole, kuid vajalik.

Joxian: oleks võinud asju teisiti ajada. Kuidas teisiti? Teisiti, ma ei teagi, heaga, rääkimisega.

„Miks sa ise rääkimas ei käinud, kui arvad, et oleks pidanud?“

Trepikoja ramp ei olnud ainus muutus, millega elamist Arantxa vajaduste järgi ümber seati. Vannitoas tehti põhjalik remont. Lõpuks ei olnud sel varasemaga midagi ühist. Remondi puhul lähtuti taastusravi keskusest saadud infobrošüüris kirja pandud juhistest. Osa kuludest maksis Guillermo. Miren: muidugi, ta ju tahtis Arantxast võimalikult kiiresti lahti saada. Säh, siin on teie halvatu, annan ta teile tagasi, mina leidsin endale juba uue voodisoojendaja. Ning lapsed jättis ta endale ja Miren kirikus Loyola pühakule: Ignatius, palun karista teda, otsusta ise kuidas. Ning seejärel anna mulle tagasi minu lapselapsed ja too Joxe Mari vanglast tagasi. Kui sa mulle kõik selle annad, ei palu ma sinult enam kunagi midagi. Tõotan seda.

Selleks ajaks, kui Arantxa nende juurde elama asus, nägi vannituba välja nagu viietärnisanatooriumis, duširuum oli ilma aluse ja astanguta, kergesti ligipääsetav. Mis veel? Käetoed, libisemisvastased katted, kangiga kraan; teisisõnu, kõik oli nõnda, nagu soovitas haigla taastusravikeskuse juhataja ja nagu õpetati brošüüris.

Kuid selleks, et pesta nagu kord ja kohus, läks vaja kaht inimest. Miren üksi ei saa hakkama, sest Arantxa, kes alguses oli nii õbluke, on hakanud juurde võtma ja kaalub nüüd omajagu. Ta tuleb lahti riietada, seada istuma spetsiaalsele dušipingile, seebitada, kuivatada ja riietada.

„Hästi, olgu, olgu, ära seleta mulle seda, mida ma niigi tean.“

Ja Joxian, kes tahtis esimesel võimalusel jalga lasta, et Pagoetas kaarte taguda, leppis koduabilise palkamisega. Sest Miren ei ole mingil juhul nõus, et Joxian näeks/puudutaks/hoiaks alasti Arantxat, mis sest et on tema isa. Ei tule kõne allagi.

Ühel päeval tuli Joxian koju, ja mis ta näeb? Pisike indiaanisilmne pikkade sirgete juustega naine võtab ta niksutades vastu, kaks rida lumivalgeid hambaid välkumas, nimetab teda härraks – härraks! – ja ütleb:

„Tere päevast, härra. Minu nimi on Celeste, teie teenistuses.“

Ecuadorist. Väga armas, kas pole? Ja tagasihoidlik.

Joxian õhtul voodis:

„Kust sa ta välja võtsid?“

„Küsisin igalt poolt. Kas nägid, kui puhas ja viisakas ta on?“

„Aga kust sa ta välja võtsid?“

„Lihakarnis rääkisin. Juani: ma tunnen ühtesid Ecuadorist ja naine käib vähese raha eest kodudes koristamas. Nad ei ela kuigi kaugel, veidi enne silda. Mees veab kaubikuga kaupa laiali. Ja eile, kui ma Arantxaga jalutasin, küsisin tema järele ja nüüd on ta siin. Kuldaväärt naine. Ma rääkisin talle, et üks mu poegadest elab Andaluusias ja et ma käin kord kuus teda vaatamas. Celeste ütleb, et ärgu ma muretsegu, et ta hoolitseb Aranxta eest.“

„Ja kui palju sa kavatsed talle maksta?“

„Kümme eurot iga korra eest.“

„Seda on vähe.“

„Nad on vaesed. Ta on sellegi eest tänulik.“