Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 13

11

Uputus

Kolm päeva kallas nagu oavarrest. Öösel voodis kuulas Joxian ärevalt piiskade trummeldamist vastu katuseid ja sillutist. Ning päeval valukojas vangutas iga kord aknast välja vaadates üha kasvava meeleheitega pead, jälgides lakkamatut vihmavalingut, mis varjas ümberkaudsed mäed ja pani jõe veetaseme ohtlikult kerkima. Aiamaa, sa kuradi raisk. Kallanud oli kolm päeva ja lõppu ei paistnud.

Köögivili oli kõige väiksem mure. Külvan uuesti. Aga puud? Ka need peavad vastu. Sarapuud võib-olla lähevad hukka. Kõige rohkem kartis ta, et jääb ilma tööriistadest ning et tõusuvesi viib kaasa tara ja küülikukuudi. Ta rääkis sellest töökaaslasega.

„Tara sul vastu ei pea, kui sa selle tsemendist tegid.“

Joxian:

„Tarast polegi mul sooja ega külma, jumal temaga. Aga kui tara on läinud, viib jõgi ära hunniku pinnast. Mul haigutab seal vaat niisugune auk. Kuristik. Küülikud on kindla peale viimseni uppunud. Ja viinapuudest ma parem ei räägi.“

„Ise sa rajasid oma aia jõe äärde.“

„No kurat, just seal on maa kõige viljakam.“

Tööpäeva lõppedes seadis Joxian sammud otseteed aiamaale. Kas sadas endiselt? Nagu kapast. Kallakust alla minnes, vihmavari pea kohal, barett viltu peas, nägi ta, et Ertzaintza on sillal liikluse sulgenud. Puudus mõni sentimeeter, et kiire sogane veevool tungiks üle silla äärise. Milline vaatepilt! Kui vesi käib niisama hästi kui üle silla, mis on sel juhul järel aiast, mis asub madalamal? Ta läks ümber majadeploki. Üks asi on üleujutus, teine asi, kui vesi kisub lahti, rebib kaasa ja purustab. Ta andis ukse taga kella, avaldas, suu vastu fonolukku, oma soovi ja talle avati. Ja sõbra rõdult, mis avanes jõe poole:

„Sa püha rist, kus on minu aed?“

Palgid hulpisid kui kummuli kanuud, oksad kerkisid ja vajusid koorekohvi karva vees, jonnipunnina hüpeldes triivis mööda roostes kanister, kiirelt kihutasid plastnõud ning raevunud jõgi levitas vänget sambla, hallituse ja kõdu lõhna. Sõber, võib-olla soovist vaigistada Joxiani hädaldamist, osutas sõrmega vastaskalda poole:

„Näe, seal on vendade Arrizabalagade töökoda. Sellest nad välja ei tule.“

„Mu küülikud, sa vana lits.“

„See läheb neile maksma terve varanduse.“

„Kogu töö, mis ma sinna olen pannud. Isegi puurid tegin oma käega. Sa sitikas!“

Möödus mitu päeva, sadu lakkas, veetase alanes. Joxian vajus kummikutega poolest säärest aiamaa vettinud pinnasesse. Mudaga kaetud puud olid ellu jäänud, samuti sarapuupõõsad; ning – oli see nüüd ime või head juured – ka viinapuud. Ülejäänu ajas nutu peale. Jõega piirnev tara oli kadunud, kogu täiega välja kistud. Alles ei olnud ainsatki tomatitaime, ühtegi porrut, mitte midagi. Madalast kaldaäärsest osast oli vool uhtunud välja suure lahmaka pinnast kõigega, mis seal leidus: vaarikad, mustsõstrad, kalla- ja roosipeenar. Küülikukuuri ühelt küljelt olid kadunud lauad, samuti oli puudu katuseeterniit. Küülikud lebasid oma puurides, mudased, pundunud, surnud. Tööriistad olid jumal teab kus.

Joxian veetis neil päevil iga vaba hetke söögitoa diivanil istudes, küünarnukid toetumas reitele, pea käte vahel. Kurbuse võrdkuju. Talle esitati küsimusi, tema ei vastanud.

„Tahad ajalehte?“

Mitte piuksugi. Kuni Mireni kannatus katkes.

„Jumala pärast, kui see aed sulle nii palju muret valmistab, siis mine ja tee see korda.“

Joxian ajas end kuulekalt püsti. Nagu oleks ta seda korraldust oodanud. Järgmisel päeval oli ta juba reipam. Läks isegi sõpradega Pagoetasse kaarte mängima. Baarist saabudes oli ta lustakas, koguni rõõmujoovastuses. Sõbrad olid välja käinud mõtte ehitada aia ja jõe vahele betoonist müür.

„Ja palju see sul ikka maksma läheb? Nipet-näpet.“

Ta jutustas Mirenile õhtusöögi ajal – meriangerjas kastmes, karahvin veini soodaveega – paremat külge kratsides, et Txato oli pakkunud, et toob talle autokastitäie mulda selle asemele, mis vool ära viis.

„Pidi hea muld olema. Navarrast. Ta toob tasuta.“

Kuid enne tuli ehitada müür. Ja kõigepealt koristada. Liiga palju tööd ühele mehele. Ja millal ta ülepea aega saab? Pärast tööd?

Miren:

„Ah, ise tead.“

Ta soovitas küsida lastelt, kas nood on nõus aitama. Nõnda jäi Joxian õhtul üles, et oodata Gorka saabumist, ning ütles: Gorka, pühapäeval aiamaale appi, sina ja su vend, ja nõnda edasi. Poiss ei vastanud. Sellel noormehel ei ole pealehakkamist. Isa, et poega ergutada:

„Pärast läheme kolmekesi siidribaari ja võtame igaüks korraliku prae. Mis sa arvad?“

„Olgu.“

Rohkem ei öelnud ta midagi ja kätte jõudis pühapäev. Päike, mõnusalt soe, jõgi tagasi oma sängis. Joxian loobus rattaretkest, sest ehkki jalgratas on tähtis, on aiamaa üle kõige. Aed on tema religioon. Neid sõnu kasutas ta kord Pagoetas vastuseks sõprade pilgetele. Et kui ta kord sureb, ärgu pakkugu taevaisa talle paradiisi või muud tilulilu; andku talle samasugune aiamaa, nagu tal on praegu. Ja kõik naersid.

Tänaval:

„Kas sa ütlesid Joxe Marile, et ta tuleks kell üheksa?“

„Ei öelnud.“

„Kuidas nii? Miks ei öelnud?“

Siis ta rääkis, ta pidi rääkima, muud võimalust ei olnud.

„Joxe Mari ei ela juba kaks nädalat meie linnas.“

Joxian jäi üllatunult seisma.

„Meile ei öelnud ta midagi. Vähemasti minule mitte. Ama kohta ma ei tea. Või on nii, et teie kõik teate ja mina mitte? Kus ta nüüd siis elab?“

„Seda me ei tea, aita. Ma arvan, et ta läks Prantsusmaale. Mulle kinnitati, et niipea kui ta saab, annab meile teada.“

„Kes kinnitas?“

„Sõbrad linna peal.“

Ülejäänud tee aiamaani olid nad vakka. Kohale jõudnud, küsis Joxian:

„Kui ta on Prantsusmaal, kuidas pagana moodi ta siis tööl saab käia?“

„Ta ütles koha üles.“

„Tal ei olnud veel õpipoisiaegki täis.“

„Nõnda on.“

„Ja käsipall?“

„Sellest loobus ta samuti.“

Nad töötasid kahekesi, teine teises aianurgas. Kella üheteistkümne paiku ütles Gorka isale, et peab minema. Veidral kombel embas ta isa hüvastijätuks. Nad ei emmanud kunagi, miks siis nüüd?

Üksi aiamaale jäänud, kaevas Joxian soppa kuni lõunasöögini, ta puhastas voolikuga siit-sealt, pani päikese kätte kuivama mudast leitud tööriistad. Prantsusmaale? Mida paganat see tobu Prantsusmaale on ära kaotanud? Ja kui ta tööl ei käi, millest ta elab?