Читать книгу Isamaa - Fernando Aramburu - Страница 7

5

Kolimine pimedas

Mõni nädal pärast leseks jäämist sõitis Bittori paariks päevaks San Sebastiáni. Eelkõige selleks, et kõnnitee, kus tapeti tema abikaasa, ei oleks pidevalt silme ees ning et ei peaks taluma naabrite kõõrdpilke, nendesamade naabrite, kellega aastaid sõbralikult läbi käidi ja kes nüüd on neile selja pööranud, ning et ei peaks iga päev mööduma kritseldustest seintel, iseäranis ühest viimasena ilmunud maalingust peaväljaku kõlakojal, mis kujutab kadunu nime peale joonistatud märklauda. Ilmus kritseldus ja mõni päev hiljem, jumalaga.

Õieti meelitasid lapsed ta pettusega San Sebastiáni. Jeesus, Joosep ja Maarja, kolmas korrus! Tema, kes oli harjunud elama esimesel.

„Seda küll, ama, aga seal on lift.“

Nerea ja Xabier otsustasid ühel nõul ema iga hinna eest kodulinnast ära tuua, sealt, kus ta oli sündinud, kus ta ristiti, kus ta abiellus; ning püüdsid hiljem takistada naasmist, muuta see tasahilju võimatuks.

Nõnda tõid nad Bittori korterisse, mille rõdult paistis meri. Perekond, kellele korter oli kuulunud, oli juba pikemat aega püüdnud seda müüa. Kuulutus seisis pidevalt lehes. Helistanud oli juba mitu huvilist, kes soovisid kas osta või vähemasti tahtsid hinda teada. Txato oli korteri ostnud mõni kuu enne seda, kui ta mõrvati, sest tahtis, et tal oleks kodulinnast eemal pelgupaik.

Korteris olid lambid ja veidi mööblit. Bittorile ütlesid lapsed, et ta kolib sinna vaid ajutiselt. Püüdsid selgitada, kuid tema ei saanud aru. Ta elas nagu oma maailmas. Oli apaatne. Tema, kes varem rääkis vahetpidamata. Aga nüüd vaikis kui kivikuju. Näis, et tal ei ole meeles silmigi pilgutada.

Xabier koos kolleegiga haiglast tõi Bittorile vähehaaval veidi majakraami. Kodulinna sõideti kaubikuga õhtul hilja, juba hämaras, et mitte äratada liialt tähelepanu. Ühtekokku tehti tosinkond sõitu, alati peale päikeseloojangut. Üks päev laaditi peale see, teine päev too. Ega autos ei olnudki ülearu ruumi.

Abieluvoodi jäeti koju, sest ilma abikaasata keeldus Bittori seal magamast. Kuid ühtekokku toodi ära üsna palju kraami: lauanõud, söögitoa vaip, pesumasin. Ja kord nädala sees, kui nad parajasti kompse peale laadisid, valati nad sõimuga üle. Tüüpiline noortekamp, Xabieri kunagised tuttavad, koolikaaslased. Üks pomises midagi vihaselt ja hõikas, et jättis auto numbri meelde.

Tagasiteel San Sebastiáni märkas Xabier, et sõpra valdab tugev ärevus, ning mõtles, et kui too sellises seisundis, üle kere vappudes, edasi juhib, võivad nad kraavi sõita. Xabier palus sõbral auto teepervel kinni pidada.

Sõber:

„Ma ei saa sinuga järgmine kord kaasa tulla. Anna andeks.“

„Ära muretse.“

„Mul on tõesti kahju. Anna andeks.“

„Rohkem ei olegi tarvis minna. Kolimine on lõppenud. Emal piisab sellest, mis me seni oleme toonud.“

„Kas sa mõistad mind, Xabier?“

„Jah, muidugi. Ära muretse.“

Möödus aasta, siis teine, möödus veel mitu aastat. Ning selle aja jooksul tegi Bittori koduvõtmest salaja koopia, sest ega ta rumal ei ole. Milleks? Kõigepealt Nerea; mõni päev hiljem Xabier. Ama, kus võti on? Üks on sinu käes. Jah, aga. Kahekesi ühes mestis. Ta ütles mõlemale, et ei tea, kuhu selle pani – on minul alles pea! –, et küll ma otsin, ja paari päeva pärast tegi, nagu oleks võtme pika otsimise järel üles leidnud; kuid loomulikult oli ta selleks ajaks juba rauapoest koopia tellinud. Vana võtme laenas ta Nereale, kes viskas aeg-ajalt (üks-kaks korda aastas?) korterile silma peale ja pühkis ära suurema tolmu, ja pärast ei andnud tütar enam võtit tagasi ja ega Bittori ei lootnudki, et annab.

Kord pakkus Nerea, et vana korteri võiks maha müüa. Ja sama ettepaneku tegi paar päeva hiljem ka Xabier. Bittori haistis, et need kaks on tema seljataga kokku leppinud. Mistõttu ta võttis ise teema üles, kui nad järgmine kord kolmekesi kokku said.

„Niikaua, kui mina elan, minu kodu ei müüda. Kui ma kord suren, tehke, mis tahate.“

Lapsed ei vaielnud vastu. Bittoril oli rääkides range ilme ja silmis karm tuluke. Õde ja vend vahetasid kiire pilgu. Seda teemat ei puudutatud enam kunagi.

Kuid jah, ta hakkas käima kodulinnas, nii salaja kui võimalik, sageli kõige koledama ilmaga, vihma ja tuulega, kui tänavad on tõenäoliselt inimtühjad, samuti siis, kui lastel oli tegemist või nad olid reisil. Siis võis järgneda kuus või seitse kuud, kui ta ei käinud. Ta tuli bussi pealt maha enne linna piiri. Et ei peaks kellegagi rääkima. Et teda ei nähtaks. Kõndis seejärel mööda vähekäidavaid tänavaid oma vana kodu poole. Seal veetis ta tunni või paar, vahel ka rohkem, vaatas fotosid ning ootas, kuni kirikukell lõi teatud arvu tunde, ja veendunud, et välisukse läheduses ei ole inimesi, lahkus ta sama teed, mida mööda oli tulnud.

Surnuaial ei käinud ta kunagi. Milleks? Txato oli maetud San Sebastiáni, mitte kodulinna, olgugi et siinses perekonna rahupaigas puhkavad isapoolsed vanavanemad; seda soovitati tungivalt: kui matad ta siia, rüüstatakse tema hauda, see ei oleks esimene kord, kui midagi niisugust juhtub.

Polloe surnuaial matusetseremoonia ajal sosistas Bittori Xabierile midagi, mida too ei ole kunagi unustanud. Mida? Et talle näis, et Txatot mitte ei maeta, vaid peidetakse.