Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 12

Vanad armastasid teineteist väga. Armastus ja kauaaegne harjumine teineteisega olid neid lahutamatult ühte sidunud. Kuid Nikolai Sergeitš oli mitte ainult praegu, vaid ennemaltki, ka kõige õnnelikumatel aegadel, oma Anna Andrejevna vastu kuidagi ebalahke, vahel koguni vali, eriti teiste inimeste juuresolekul. Õrnades ja peenetundelistes iseloomudes võib mõnikord peituda tõrksust, mingit neitsilikku soovimatust ennast väljendada ja armastatud olendile oma õrnust avaldada, ja mitte ainult teiste juuresolekul, vaid koguni omavahel olles; omavahel veel enamgi. Väga harva purskub neist välja õrnus, aga siis purskub seda palavamalt, seda hoogsamalt. Niisugune oli osalt ka vana Ihmenev oma Anna Andrejevnaga, oli seda juba noorest east olnud. Ta austas oma naist ja armastas piiritult, sellest hoolimata, et Anna Andrejevna oli vaid hea naisterahvas ega osanud midagi muud, kui ainult armastada oma meest. Nikolai Sergeitš oli koguni väga pahane oma naisele, et see lihtsameelselt oli omakorda tema vastu vahel liiga väljendusrikas. Kuid pärast Nataša äraminekut muutusid nad teineteise vastu kuidagi õrnemaks; otse haiglaselt tajusid nad, et olid jäänud maailmas üksi. Ja kuigi Nikolai Sergeitš oli mõnikord väga morn, ei suutnud nad teineteisest lahkuda kaheks tunnikski, tundmata igatsust ja valu. Kuidagi sõnatult olid nad omavahel kokku leppinud, et ei räägi enam kunagi Natašast, nagu poleks teda maailmas olemaski. Anna Andrejevna ei söandanud mehe juuresolekul otseselt Natašale vihjatagi, kuigi see oli talle väga raske. Südames oli ta Natašale juba ammu andestanud. Meil sai kuidagi harjumuseks, et ma iga kord, kui neile külla tulin, tõin talle kaasa ka teateid tema armsast, unustamatust lapsukesest.

Anna Andrejevna jäi haigeks, kui polnud pikemat aega teateid saanud, ja kui ma neile külla tulin, siis tundis ta huvi ka kõige väiksemate asjade vastu, päris kõike lausa haiglase uudishimuga, „rahustas oma hinge” minu seletustega ja pidi hirmu pärast peaaegu surema, kui Nataša kord haigeks jäi, ja siis oleks ta tütart kas või ise külastanud. Kuid see oli äärmine juhtum. Algul ta ei söandanud mulle öelda, et soovib tütart näha, ja peaaegu alati pärast meie jutuajamist, kui oli minult kõik järele pärinud, pidas tarvilikuks kuidagi tagasi tõmbuda ja tingimata kinnitada, et kuigi ta tunneb huvi tütre saatuse vastu, on Nataša siiski niisugune kurjategija, kellele on võimatu andestada.

Aga see kõik oli teesklus. Vahel juhtus, et Anna Andrejevna oli suurest muret ära väsinud, nuttis, andis Natašale minu kuuldes kõige kenamaid nimesid, kaebas kibedalt Nikolai Sergeitši peale ja hakkas tema juuresolekul vihjama, kuigi väga ettevaatlikult, inimeste kõrkusele ning südametusele ja sellele, et meie ei oska ülekohut andestada ja et Jumal ei andesta mitteandestajaile, kuid rohkem ta oma mehe juuresolekul ei ütelnud. Siis vanamees otsekohe kivines ja muutus tusaseks, vaikis mornilt või äkki hakkas kõva häälega ja tavaliselt väga saamatult rääkima millestki muust või läks viimaks ära oma poolele, jättes meid kahekesi ja andes sellega Anna Andrejevnale võimaluse vabalt oma muret mulle pisarate ja kaebustega välja valada. Samuti läks ta, kui mina neile külla olin tulnud, sageli otsekohe oma poolele, olles mulle vaid tere ütelnud, et sedaviisi anda mulle aega teatada Anna Andrejevnale viimaseid uudiseid Natašast. Nõnda toimis ta nüüdki.

„Olen läbimärg,” ütles ta, niipea kui olime tuppa astunud, „lähen oma poolele, aga sina, Vanja, võta siin istet. Räägi talle oma uue korteri lugu! Ma tulen varsti tagasi…”

Ja ta tõttas minema, püüdes meie poole mitte vaadatagi, nagu häbeneks, et oli meid ise kokku toonud. Sellistel kordadel, ja eriti siis, kui ta meie juurde tagasi tuli, muutus ta karmiks ja sapiseks nii minu kui ka Anna Andrejevna vastu, hakkas koguni tüli norima, otsekui vihastudes ja pahutsedes oma pehmuse ja järeleandlikkuse pärast.

„Näe, missugune ta on,” lausus Anna Andrejevna, kes oli viimasel ajal loobunud minuga koos olles ametlikkusest ja teesklusest, „alati on ta minu vastu nüüd selline; aga ta teab väga hästi, et mõistame kõiki ta vigureid. Miks ta minu ees vigurdab? Kas olen talle võõras või? Nii on tal ka tütrega. Ta võiks ju andestada ja võib-olla tahabki andestada. Jumal teda teab. Öösiti ta nutab, olen seda ise kuulnud! Aga väliselt teeb enese kõvaks. Ta on oma uhkuse küüsis… Kullake, Ivan Petrovitš, räägi ruttu, kus ta käis!”

„Nikolai Sergeitš? Ma ei tea; tahtsin seda teilt küsida.”

„Mina lausa jahmusin, kui ta välja läks. Ta on ju haige, ja nüüd niisuguse ilmaga, öösel… Noh, ma arvasin, et küllap tal on midagi tähtsat. Ja mis võibki olla tähtsamat kui see teile teada asi! Mõtlesin endamisi nõnda, aga küsida ikkagi ei julgenud. Ma ei julge ju nüüd temalt midagi pärida. Jumal hoidku, ma olen tema ja Nataša asjus juba päris tummaks jäänud. Arvasin siis, et ta läheb ehk tema juurde; viimaks ehk andestama. Tal on ju teada kõik viimased uudised temast. Olen kindel, et ta teab, aga kust ta neid sõnumeid saab, seda ei suuda küll ära arvata. Väga muretses ta täna ja eile ka. Aga miks te vaikite? Rääkige, mis seal veel juhtus! Olen oodanud teid nagu Jumala inglit, vahtinud silmad peast. Noh, kas see kurjategija jätab Nataša maha?”

Ma rääkisin Anna Andrejevnale otsekohe kõik, mida teadsin. Olin temaga alati täiesti avameelne. Seletasin talle, et Nataša vahekord Aljošaga kipub tõesti lõhenema, ja see on tõsisem asi kui nende endised lahkhelid; ütlesin, et Nataša saatis mulle eile kirjakese, milles tungivalt palus, et ma tuleksin täna õhtul kell kaheksa tema juurde, ja seepärast polnud mul kavatsustki neid täna külastada; siia olin tulnud koos Nikolai Sergeitšiga. Jutustasin ja seletasin talle lähemalt, et olukord on praegu kriitiliseks muutunud; et Aljoša isa, kes paar nädalat tagasi koju jõudis, ei taha üldse millestki teada ja on Aljoša karmilt käsile võtnud. Aga kõige olulisem on see, et Aljoša ise on pruudiga läbi käima hakanud ja nagu kuulda, olevat temasse kogunisti armunud. Lisasin veel, et Nataša on oma kirjakese kirjutanud arvatavasti suures ärevuses; ta nimelt kirjutab, et täna õhtul laheneb kõik, aga mis – see ei ole teadagi; veel on imelik, et selles eilses kirjas määrab ta mulle tänaseks sinnaminekuks kindla kellaaja – kell üheksa. Seepärast pean ma ilmtingimata minema, ja võimalikult rutem.

„Mine, mine, kullake, mine ilmtingimata,” hakkas Anna Andrejevna kiirustama, „niipea kui ta siia tuleb, joo klaasike teed… Ah, samovari polegi veel! Matrjona! Kus samovar on? Röövel oled, aga mitte tüdruk!.. Noh, kui tee on joodud, leia sünnis ettekääne ja mine siis! Kuid homme tule tingimata minu juurde ja räägi kõik ära; ja tule varem! Issand! Ehk on juhtunud mõni õnnetus? Aga mis võib olla veel halvem praegusest! Küllap Nikolai Sergeitš juba teab kõik; mu süda tunneb, et teab. Mina saan palju teada Matrjonalt, see omakorda Agašalt, ja Agašal on ristitütar Marja Vassiljevna, see elab vürsti majas… aga seda tead sa isegi. Minu Nikolai Sergeitš oli täna hirmus vihane. Ma püüdsin nii ja naa, aga tema pistis minu peale karjuma, kuid pärast hakkas tal minust vist kahju ning ta ütles: raha on vähe. Nagu oleks ta kisa tõstnud raha pärast. Noh, sa ju tead meie olukorda. Pärast lõunat lubas ta magama heita. Vaatasin tema tuppa läbi prao (ukses on väike pragu, tal pole sellest aimugi), tema, mu tuvike, palub põlvili pühakuju ees Jumalat! Kui ma seda nägin, nõtkusid mul enesel jalad. Ei ta joonud teed, ei maganud, võttis mütsi ja läks välja. Kell oli viis, kui läks. Ma ei julgenud midagi küsida: ta oleks jälle minu peale karjunud. Ta on hakanud nüüd sageli karjuma, enamasti karjub Matrjona peale, aga vahel ka minu peale. Kui ta karjub, siis mul jalad kohe surevad ära ja südamest justkui kistaks tükk välja. Ta ju mängib, ma tean, et mängib, aga siiski kardan. Kui ta ära läks, palvetasin terve tunni, et Jumal juhiks teda vagale mõttele. Kus see kirjake siis on, näita mulle ka!”

Ma näitasin. Teadsin, et Anna Andrejevnal oli üks lemmikmõte: et Aljoša, keda ta vahel kurjategijaks, vahel aga tundetuks rumalaks poisikeseks nimetas, lõpuks ometi Natašaga abielluks ja et Aljoša isa, vürst Pjotr Aleksandrovitš, seda tal lubaks teha. Ta oli selle minule väljagi lobisenud, kuigi hiljem seda kahetses ega tahtnud neid sõnu omaks võtta. Kuid mingil tingimusel poleks ta julgenud väljendada oma lootusi Nikolai Sergeitšile, kuigi teadis, et vanamees neid aimas ja nii mõnigi kord kaudselt teda noomiski. Ma arvan, et Ihmenev oleks Nataša lõplikult ära neednud ja oma südamest igaveseks välja kiskunud, kui oleks saanud teada, et see abielu on võimalik.

Meie kõik arvasime tollal nõnda. Ihmenev ootas tütart kõigi soovidega, kuid ootas, et tütar tuleb üksinda, niisuguse kahetsejana, kes oma südamest on välja rebinud mälestusegi oma Aljošast. See oli andestamise ainus tingimus; olgugi et ta seda ei olnud väljendanud sõnades, ometi oli see arusaadav ja kindel, kui talle otsa vaadata.

„Aljoša on ilma iseloomuta, ilma iseloomuta poisike, ilma iseloomuta ja julma südamega, seda olen ma alati rääkinud,” ütles Anna Andrejevna jälle. „Teda pole osatud kasvatada ja nüüd ongi temast saanud tuulepea; taevas tule appi, ta jätab maha oma kallima, kes on teda nii väga armastanud! Mis sellest vaesekesest nüüd üldse saab! Ma imestan, mida ta on tolles uues leidnud!”

„Olen kuulnud, Anna Andrejevna, et see pruut olevat hurmav neiu, ja koguni Natalja Nikolajevna on temast rääkinud…” vastasin.

„Aga sina ära seda usu,” katkestas Anna Andrejevna mind. „Mis hurmav? Teile, tindirottidele, on igaüks hurmav, kui tal ainult seelik seljas lipendab. Aga kui Nataša teda kiidab, siis teeb ta seda oma hinge õilsusest. Ta ei oska noormeest kinni pidada, ikka annab talle kõik andeks, ise aga piinleb. Kui palju kordi on Aljoša talle juba truudust murdnud! Julma südamega kurjategijad! Mul, Ivan Petrovitš, hakkab sellest lihtsalt õudne. Kõik on kõrgiks muutunud. Kui minu vanamees vaid rahuneks, mu tuvikesele andestaks ja ta siia tooks! Saaksin teda kallistada ja vaadata! Kas ta on kõhnaks jäänud?”

„Kõhnaks jah, Anna Andrejevna.”

„Mu tuvike! Aga mul, Ivan Petrovitš, on suur mure! Kogu öö ja kogu tänase päeva olen ma nutnud… Ja miks! Pärast jutustan! Kui mitu korda olen ma talle ääri-veeri rääkima hakanud, et ta ometi andeks annaks; otsesõnu ma ju kunagi ei julge, aga nii ääriveeri olen ikka püüdnud rääkida… Ja enesel ähvardab süda kogu aeg seisma jääda: et kui saab veel vihaseks ja neab ta päriselt ära! Needmist ma ei ole Nikolai Sergeitšilt küll veel kuulnud… nõnda ma siis kardangi, et viimaks ehk neab. Mis siis saab? Kui isa on ära neednud, siis Jumal karistab! Nõnda ma elangi iga päev hirmust värisedes. Ja kas sinagi, Ivan Petrovitš, häbi ei tunne? Sa kasvasid ju meie majas üles ja said meie vanemliku armu osaliseks, aga nüüd mõtled välja, et hurmav! Kuid mis see sinu asi on? Mis hurmav! Nende Marja Vassiljevna teab paremini, kuidas lugu on. (Ma ju korra patustasin ja kutsusin ta kohvile, kui mu vanamees kogu hommikupooliku väljas asjatalitusel oli.) Tema siis seletas mulle kõik saladused ära. Vana vürst, Aljoša isa, olevat krahvinnaga ju lubamatus vahekorras. Krahvinna olevat, nagu räägitakse, juba ammu teinud talle etteheiteid, et ta temaga ei abiellu, kuid vürst katsub kõrvale põigelda. Aga too krahvinna olevat, kui ta mees veel elas, õige vabalt käitunud. Kui mees suri, oli tema otsekohe välismaale läinud; oli tal seal olnud itaallasi ja prantslasi, ta soetanud enesele mingisuguseid paruneid ja püüdis kinni ka Pjotr Aleksandrovitši. Aga krahvinna võõrastütar, abielust esimese mehega, kaupmehe tütar, see muudkui kasvas. Krahvinna, tema võõrasema, pillas kogu varanduse ära. Katerina Fjodorovna aga kasvas suureks, ja need kaks miljonit, mis tema kaupmehest isa talle panka oli jätnud, kasvasid ka. Räägitakse, et nüüd olevat tal juba kolm miljonit; eks vürst siis mõtelnudki: vaja Aljošale naine võtta! (See ei lase endast midagi mööda libiseda!) Krahv, see õukondlane, see magnaat, mäletad, see nende sugulane, on ka nõus; kolm miljonit ei ole ju naljaasi. „Ilus,” ütleb ta, „rääkige selle krahvinnaga!” Vürst teatabki krahvinnale oma soovi. See aga käte ja jalgadega vastu: ta ei ole ju väärikas naine, nagu öeldakse; vaid niisugune mürgeldaja! Teda siin enam ei võetagi igal pool vastu; välismaal on teine asi! „Ei,” ütleb tema, „sina, vürst, abiellu ise minuga, aga minu võõrastütar ei tohi saada Aljošale naiseks!” Aga tütarlaps, see orvuke, on oma võõrasemast väga sisse võetud, peaaegu palvetab tema poole ja kuulab igati tema sõna. Olevat niisugune alandlik ingel! Vürst näeb, milles asi seisab, ja ütleb: „Sina, krahvinna, ole rahulik! Oma varanduse oled sa ära kulutanud ja võlgu on sul palju. Aga kui sinu võõrastütar Aljošaga abiellub, siis saab neist paras paar: sinu süütu laps ja minu lollike Aljoša! Me hakkame neid juhtima ja ühiselt hooldama. Siis saad ka sina raha! Aga milleks on sul vaja minuga abielluda?” Jah, kaval mees! Vabamüürlane! Poole aasta eest krahvinna sellega veel nõus ei olnud, aga nüüd, räägitakse, käisid nad Varssavis ja leppisid seal siis kokku. Seda ma kuulsin. Seda kõike seletas mulle Marja Vassiljevna, rääkis ära kõik saladused, mida ta oli ühelt ustavalt inimeselt kuulnud. Näe, kuidas on lood: mängus on miljonid, aga sina ütled – hurmav!”

Anna Andrejevna jutustus üllatas mind. See vastas täpselt kõigele sellele, mida ise hiljuti olin Aljošalt eneselt kuulnud. Minuga rääkides oli ta suurustanud, et mingil tingimusel ei abiellu raha pärast. Et Katerina Fjodorovna huvitab teda ja meeldib talle. Olin Aljošalt veel kuulnud, et võib-olla ka tema isa abiellub, kuigi praegu salgab maha need kuuldused, et esialgu krahvinnat mitte ärritada. Ma olen varem maininud, et Aljoša oma isa väga armastas, oli temast võlutud ja kiitles temaga ning uskus teda nagu oraaklit.

„Ta ei ole ju krahvi sugukonnastki, see sinu hurmav!” jätkas Anna Andrejevna, olles väga ärritatud, et kiitsin noore vürsti tulevast pruuti. „Nataša oleks talle palju parem partii. Too on kaupmehe, maksurentniku tütar, aga Nataša põlvneb vanast aadlisuguvõsast, on kõrgelt auväärne neiu. Eile mu vanamees (unustasin teile rääkida) avas oma kirstukese, teate, selle rautatud kirstu, ja istus kogu õhtu minu vastas, sorides meie vanu ürikuid. Istus nõnda tõsiselt. Mina koon sukka ega vaatagi tema poole, kardan. Kui ta siis nägi, et ma vaikin, sai ta vihaseks ja kutsus mu ise enda juurde ning seletas mulle terve õhtu meie sugupuud. Selgub, et meie, Ihmenevid, olime tsaar Ivan Vassiljevitš Julma ajal juba aadlikud ja et minu sugukond, Šumilovid, oli kuulus juba tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal, et selle kohta on meil dokumendid olemas ja Karamzini ajaloos mainitakse meid. Nii et näed siis, ei ole meiegi selles mõttes teistest halvemad. Kui mu vanamees seletama hakkas, sain kohe aru, mis tal meeles mõlgub. See on ju temalegi solvav, et Natašast lugu ei peeta. Rikkuse poolest ainult ongi meist üle. Aga noh, las see röövel, see Pjotr Aleksandrovitš, askeldab varanduse pärast; kõigil ju teada, et ta on kivise südamega ahne hing. Räägitakse, ta olevat Varssavis salaja jesuiidiks hakanud… On see nõnda?”

„Tühi jutt,” vastasin, olles tahtmatult huvitatud selle kuulduse püsivusest. Kuid teade, et Nikolai Sergeitš oli oma ürikuid vaadanud, oli huvitav. Varemalt ei uhkustanud ta iial oma sugupuuga.

„Kivise südamega kurjategijad!” jätkas Anna Andrejevna. „Noh, aga mida siis teeb mu tuvike? Muretseb, nutab? Ah, sul on juba aeg tema juurde minna! Matrjona, Matrjona! Röövel oled, aga mitte tüdruk! Ega teda solvatud ole? Räägi, Vanja!”

Mida pidin talle vastama? Anna Andrejevna hakkas nutma. Ma küsisin, et mis häda, mis õnnetus see oli, mis talle veel juhtus ja millest ta mulle tahtis rääkida.

„Ah, kullake, on neid hädasid siis vähe, aga nagu näha, pole karikas veel täis. Kas mäletad, tuvike, või ei mäleta, aga oli mul väike medaljon, kuldne, mälestusesemeks tehtud, ja selles oli Natašakese pilt lapsepõlvest; mu inglike oli siis kaheksa-aastane. Me tol korral tellisime selle ühelt läbisõitvalt kunstnikult, aga sinul vist pole see enam meeles! See oli hea kunstnik, kujutas teda Cupidona: tal olid tollal heledad juuksed, hästi kahuvil; ta maalis teda musliinsärgikeses, nii et ihu läbi paistis, ja ta tuli nii kenake välja, et ei jõudnud ära vaadatagi. Palusin seda kunstnikku, et joonistaks talle tiivakesed ka külge, aga kunstnik ei olnud nõus. Niisiis, kullake, pärast neid meie tookordseid õudusi võtsin ma selle medaljoni, riputasin paelaga enesele kaela ning kandsin seda nõnda risti kõrval, ise kartsin, et vanamees juhtub ehk nägema. Ta ju siis käskis kõik tema asjad majast välja visata või ära põletada, et miski enam meie juures teda ei meenutaks. Aga mina tahtsin vaadata vähemalt tema piltigi; vahel nutan seda vaadates, – ikkagi justkui kergem; teinekord jälle, kui ma üksi olen, siis muudkui suudlen seda, nagu suudleksin teda ennast, nimetan teda õrnade nimedega ja ööseks teen alati ristimärgi. Räägin temaga kuuldavalt, kui olen üksi, küsin midagi ja kujutan ette, nagu vastaks ta mulle, ja siis küsin veel. Ah, mu tuvike, Vanja, raske on seda kõike rääkidagi! Eks mul olnud siis hea meel, et vana ei tea vähemalt sellest medaljonist midagi ega ole seda tähele pannud. Aga äkki eile hommikul – ei olegi medaljoni! Ainult paelake ripneb, vist ära kulunud, ja küllap siis olin ma medaljoni maha pillanud. Ma lausa kivistusin! Hakkasin otsima; otsisin, otsisin, otsisin – ei ole! Nagu vette kadunud! Kuhu ta võis siis jääda? Vist küll voodisse, arvasin; otsisin kõik kohad läbi – ei ole! Kui ta ära rebenes paela küljest ja kukkus kuhugi, siis pidi ju keegi ta leidma. Aga kes võis olla see leidja peale tema ja Matrjona? Noh, Matrjonast pole midagi karta, ta on mulle hingepõhjani truu… (Matrjona, kas saab juba kord samovari?) Noh, mõtlen, mis siis küll saab, kui medaljoni leiab tema? Istun siis, kurvatsen ja muudkui nutan, ei suuda pisaraid tagasi hoida… Aga Nikolai Sergeitš muutub minu vastu ikka hellemaks ja mind vaadates läheb kurvaks, nagu teaks ta, miks ma nutan, nagu oleks tal minust kahju. Mõtlesin siis endamisi, et kust ta võib seda teada. Kas ta ehk tõepoolest leidis medaljoni ja viskas selle siis õhuaknast välja? Vihaselt tuleb ta ju sellega toime; viskas välja, aga nüüd ise kurvastab ja kahetseb, et välja viskas! Käisime Matrjonaga akna all otsimas – ei leidnud midagi… Nagu vette kadunud… Nutsin öö läbi. Esimest korda ei saanud Natašale ööseks ristimärki teha… Oh, see tähendab halba, see tähendab halba, Ivan Petrovitš, ei kuuluta head!.. Juba teist päeva nutan, silmad kuivaks ei saagi. Ootasin teid, nagu Jumala inglit, et vähemalt hinge kergendada.”

Anna Andrejevna puhkes kibedasti nutma.

„Ah, ma unustasin teile öelda,” sõnas ta äkitselt, nagu rõõmutsedes, et tuli meelde. „Kas kuulsite temalt midagi vaeslapse kohta?”

„Kuulsin, Anna Andrejevna… Rääkis mulle, et te mõlemad olete järele mõtelnud ja otsustanud võtta kasvatada ühe vaese tüdruku, orvukese. Kas see on nõnda?”

„Mina pole sellest mõtelnudki, kullake, pole mõtelnudki! Ei taha ühtki orvukest! Ta meenutab meile meie kibedat saatust, meie õnnetust. Peale Nataša ei taha kedagi. Üks tütar meil oli ja üks jääbki. Aga mida see siis tähendab, kullake, et ta sellele vaeslapsemõttele tuli? Mida arvad, Ivan Petrovitš? Kas mulle lohutuseks, nähes minu pisaraid, või et mõtteistki välja heita oma lihane tütar ja kiinduda teisesse lapsesse? Mida ta tee peal teile minust rääkis? Kuidas ta teile tundus – kas karm, vihane? Tss!.. Tuleb! Pärast räägite, kullake, pärast!.. Ära unusta aga homme siia tulla…”