Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 6

Lugesin oma romaani neile ette ühe hooga. Lugemist alustasime kohe pärast teejoomist ja istusime üleval kuni kella kaheni. Vanamees algul tusatses. Ta oli oodanud midagi lõpmata üllast, midagi säärast, millest ta võib-olla poleks aru saanudki, kuid ilmtingimata üllast. Aga kõik oli nii igapäevane ja tuntud, täpselt nõnda, nagu kõik see, mis meie ümber toimub. Ja oleks kangelanegi olnud mõni suur või huvitav inimene, või oleks olnud midagi ajaloolist, midagi Roslavlevi või Juri Miloslavski laadis; selle asemel on siin mingi väike ja hale, koguni lollakas ametnik, kellel on nööbidki mundri eest ära pudenenud; ja see kõik on kirjutatud lihtsas keeles, just nõnda, nagu meie ise räägime. Imelik! Anna Andrejevna heitis Nikolai Sergeitšile küsiva pilgu, ja tegi ka pahase näo, otsekui oleks millegipärast haavunud. „Kas on niisugust lollust üldse tarvis trükkida ja kuulata! Ja säärase asja eest makstakse veel rahagi,” ütles ta nägu. Nataša oli tähelepanu ise, kuulas ahnelt ega pööranud minult silmi; pilk kiindunud mu huultele, jälgis ta, kuidas hääldan iga sõna, ja tema enese ilusad huulekesed liikusid kaasa. Aga mis? Ma ei olnud veel poole peale jõudnud, kui juba kõigil mu kuulajatel pisarad voolasid. Anna Andrejevna nuttis südamest, minu kangelasele kogu hingega kaasa tundes, ja nagu ma tema hüüetest aru sain, tahtis ta naiivselt ükskõik millega abistada minu kangelast tema õnnetustes. Vanamees oli juba kõrvale heitnud oma unistused millestki üllast: „Esimesest sammust on näha, et sa oled veel noor; see on üsna harilik jutustus, pole viga; aga küll haarab ta südant,” tähendas ta. „Ja sa mõistad ja tuletad meelde, mis sünnib ümberringi; ja saad aru, et ka kõige haledam, kõige viimane inimene on ikka inimene ja meie vend.” Nataša kuulas nuttes ja surus laua all vargsi minu kätt. Lõpetasin lugemise, Nataša tõusis üles, ta põsed õhetasid ja silmis olid pisarad; äkki haaras ta mu käe, suudles seda ja jooksis siis toast välja. Isa ja ema vaatasid teineteisele otsa.

„Näe, kuidas ta vaimustusse sattus,” sõnas tütre teguviisist üllatatud vanamees. „Kuid ega sellest ole midagi. See on ilus, ilus, see on õilis puhang! Ta on südamlik tütarlaps…” pomises ta, riivates pilguga oma naist ning nagu püüdes õigustada Natašat ja ühes sellega millegipärast vabandada ka mind.

Kuid Anna Andrejevna, kes lugemise ajal oli ise küll ärevuses ja liigutatud olnud, vaatas mind nüüd, otsekui tahaks öelda: „Nojah, Aleksander Suur oli tõesti kangelane, aga ega seepärast maksa kohe toole lõhkuda” jne.

Nataša tuli varsti tuppa tagasi, lõbus ja õnnelik, ja minust mööda minnes näpistas mind kergelt. Vanamees oli küll kavatsenud hakata minu jutustust „tõsiselt” hindama, kuid rõõmu pärast ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja sattus hoogu.

„No tead, vennas Vanja, see oli tore! Tegid rõõmu! Nii väga tegid rõõmu, et ma ei teadnud seda oodatagi. Ei ole üllas, ei suur, see on ju näha… Näe, seal on mul „Moskva vabastamine”, Moskvas on see luuletatudki – no seal juba näed, vennas, esimesest reast kohe, et inimene on nii-öelda kotka kombel õhus lennanud… Aga tead, Vanja, sinul on kõik kuidagi lihtsam, arusaadavam. Ja see mulle meeldibki, et on arusaadavam! See on hingele justkui lähem; nagu oleks see kõik minu enesega sündinud! Aga mis see üllus siis on? Ei saaks arugi… Oleksin küll ehk sõnastust muutnud: ma ju kiidan, aga ütle, mida tahad, ikkagi nagu oleks vähe seda õilsust… Kuid nüüd on juba hilja ümber teha, juba ära trükitud. Ehk järgmises trükis? Aga mida sa, vennas, arvad, eks tule sellest ju ka teine trükk? Ja siis jällegi raha… Hm!”

„Kas te tõesti saite nõnda palju raha, Ivan Petrovitš?” lausus Anna Andrejevna. „Vaatan teid ja nagu ei tahaks uskuda. Ah sa jumal, mille kõige eest tänapäeval raha makstakse!”

„Kas tead, Vanja!” jätkas vanamees ikka enam hoogu minnes. „Kuigi see ei ole teenistus, on ta ikkagi karjäär! Seda loevad kõrged härradki. Sa ju rääkisid, et Gogol saavat iga-aastast toetust ja olevat välismaale saadetud. Aga mis siis, kui sinagi? Või on veel vara? Pead veel midagi luuletama? No siis aga luuleta, vennas, luuleta kiiremini! Ära jää loorberitele puhkama… Mis seal ikka vahtida!”

Ta ütles seda nii veendunult, nii heasüdamlikult, et oli kahju teda pidurdada ja tema fantaasiat jahutada.

„Või jälle, näiteks, antakse tubakatoos… Ega armulikkus vaja ju eeskuju! Tahetakse ehk ergutada. Aga kes teab, võib-olla satud nõnda koguni keisrikotta,” lisas ta poolsosinal ja tähtsa näoga, pilutades vasakut silma. „Või mitte? Või on veel vara keisrikotta sattuda?”

„Noo, juba keisrikottagi?” sõnas Anna Andrejevna justkui haavunult.

„Veel natuke, ja te teete minust juba kõrge kindrali,” vastasin südamest naerdes. Ka vanamees puhkes naerma. Ta oli enesega väga rahul.

„Teie ekstsellents, tahate ehk süüa?” hüüdis üleannetu Nataša meile õhtusööki lauale tooma hakates.

Ta pahvatas naerma, jooksis isa juurde ja embas teda oma kuumade kätega.

„Armas, armas isake!”

Vanamees heldis.

„No hästi, hästi? Ma teen niisama nalja. Kindraliks või mitte, aga nüüd hakkame sööma. Ah sind kullakest!” lisas ta Nataša õhetavat põske patsutades, mida armastas teha igal soodsal hetkel. „Vaata, Vanja, ma räägin ju seda kõike ainult head soovides. Noh, olgugi et sa pole kindral (see on ju veel kaugel!), aga siiski oled sa tuntud isik, luuletaja!”

„Isake, nüüdsel ajal öeldakse – kirjanik!”

„Ah et mitte luuletaja? Seda ma ei teadnud. No olgu siis kirjanik; aga ma tahan sulle veel ütelda: selle eest, et sa romaani luuletasid, sind kammerhärraks muidugi ei tehta; sellest ei maksa unistadagi; aga ikkagi võib jalule saada; sind tehakse seal kas või atašeeks. Saadetakse välismaale, Itaaliasse, tervist parandama või ehk teadmisi täiendama; aidatakse rahaga! Muidugi teada, sa pead ise ka väärikas olema; et raha ja au võtad vastu ainult asja eest, tõelise asja eest, aga mitte nii, et kuidagi protektsiooni korras või…”

„Ära sa siis aga uhkeks mine, Ivan Petrovitš,” lisas Anna Andrejevna naerdes.

„Parem juba kiiresti aumärk, isake, aga muidu ikka atašee ja atašee!” lausus Nataša.

Ning jälle näpistas ta mu kätt.

„Aga see ainult naerab mind,” hüüdis vanamees, vaadeldes vaimustatult Natašat, kelle põsed õhetasid ja silmad särasid rõõmsalt nagu tähekesed taevas. „Kallid lapsed, ma olen tõesti kaugele läinud. Aga ma olen alati olnud selline… Ja tead, Vanja, kui ma sind vaatan, kui lihtne inimene sa meil siiski oled…”

„Jumal küll! Missugune peaks ta siis olema, isake?”

„Ei, ega ma siis seda. Aga siiski, Vanja, sinul on just niisugune nägu… mitte sugugi luuleline… Tead, öeldakse, et säärased kahvatud, need olevat luuletajad, no ja siis niisuguste juustega ja silmis midagi säärast… Tead, nagu on Goethe või mõni… seda olen ma kuskilt lugenud… Jälle lobisesin midagi? Näe võrukaela, või muudkui naerab mind! Mina, mu sõbrad, ei ole haridust saanud, aga tundeid mul on… Noh, nägu ei ole ju suur õnnetus; minule on sinugi nägu hea küll, meeldibki väga… Kuid ega ma seda taha rääkida… Ole aga aus, Vanja, ole aus, see on kõige tähtsam; ela ausalt, ära uhkeks mine! Sul on ees lai tee. Tegele oma asjaga ausalt, seda tahtsin ma sulle öelda, just seda, just nimelt seda tahtsingi ma sulle öelda.”

Ilus oli see aeg! Kõik vabad tunnid, kõik õhtud veetsin nende pool. Tõin vanamehele teateid kirjandusmaailmast ja literaatidest, kelle vastu ta millegipärast hakkas suurt huvi tundma. Ta hakkas koguni lugema arvustusi, mida kirjutas B., kellest olin talle palju rääkinud, ja kellest ta peaaegu üldse aru ei saanud, kuid keda ta taevani kiitis ja sõitles kibedalt tema vastaseid, kes kirjutasid ajalehes „Põhja Mesilane”. Vanamemm püüdis mind ja Natašat hoolega silmas pidada, kuid korda see ei läinud. Meie vahel oli juba kõlanud üks küsimus ja ma olin viimaks kuulnud, kuidas Nataša langetatud päi ja poolavatud huultega peaaegu sosinal mulle ütles: jah. Siis said seda teada vanadki; kaalutlesid ja mõtlesid. Anna Andrejevna vangutas kaua pead. Tal oli imelik ja jube tunne. Tema minusse ei uskunud.

„Heakene küll, Ivan Petrovitš, nüüd on sul õnne olnud,” ütles ta. „Aga mis siis saab, kui äkitselt pole enam õnne või juhtub midagi muud? Kui teil oleks mõni teenistuskohtki?”

„Vaata, mida ma sulle ütlen, Vanja,” otsustas vanamees lühikese arupidamise järel. „Ka mina nägin seda, panin tähele ja rõõmustasin, usu mind, väga, et sina ja Nataša… nojah, mis seal siis ikka! Vaata, Vanja, te olete mõlemad alles noored, ja Anna Andrejevnal on õigus. Ootame veel! Sa oled ju küll talent, koguni silmapaistev talent… noh, muidugi mitte geenius, nagu nad seal algul kisasid, aga lihtsalt talent (tänagi lugesin sinu kohta arvustust „Mesilases”; õige halvasti käivad nad sinuga seal ümber, aga see ei ole ju ka kellegi leht). Nojah. Näed siis: talent ei ole veel raha, mis seisab pangas, aga teie mõlemad olete vaesed. Ootame aastat poolteist või vähemalt aastagi: kui kõik hästi läheb ja sina jalad alla saad, on Nataša sinu; ei õnnestu aga sul see, noh, eks saad siis ise ka aru… Sa oled aus inimene; mõtle järele!”

Sellega jäigi. Aga aasta pärast juhtus nõnda.

Jah, see oli peaaegu täpselt aasta hiljem! Ühel selgel septembripäeval läksin õhtu eel oma vanakeste juurde. Olin haige, tundsin ahistust südames ja langesin toolile peaaegu minestunult, nii et nad lausa ehmusid mind nähes. Mitte seepärast ei pööritanud siis mu pea ja igatsenud süda niivõrd, et ma korda kümme olin nende uksele liginenud ja korda kümme sellest eemaldunud, enne kui sisse astusin, – mitte seepärast, et ma polnud karjääri teinud ja et mul ei olnud ei kuulsust ega raha; mitte seepärast, et ma ei olnud veel mingi „atašee” ja puudus veel palju, et mind oleks tervise parandamiseks Itaaliasse saadetud, vaid seepärast, et ühe aasta jooksul võib läbi elada kümme aastat, ja selle ühe aastaga kümme aastat oli läbi elanud ka minu Nataša. Meie vahel haigutas nüüd igavik… Mäletan, et istusin tookord koos vanakestega, vaikisin ja muljusin hajameelselt oma kübara juba niigi muljutud servi. Istusin ja ootasin ei tea miks, millal tuleb Nataša. Mu ülikond oli vilets ja istus halvasti; mu nägu oli sisse langenud, kõhnunud ja kollaseks värvunud, kuid siiski ei sarnanenud ma veel poeediga ja mu silmis ei leidunud ikka veel seda üllust, mille eest kunagi nii väga oli hoolt kandnud vana hea Nikolai Sergeitš. Anna Andrejevna vaatas mind varjamatu ning liiga kiirustatud haletsemisega ja mõtles endamisi:

„Ja sellest oleks peaaegu saanud Nataša peigmees. Issand halasta ja kaitse!”

„Ivan Petrovitš, kas tahaksite teed?” (Samovar kees laual.) „Ja kuidas te elate? Näete väga haiglane välja,” ütles ta mulle hädisel häälel, mida otsekui kuuleksin veel praegugi.

Ma nagu näeksin seda praegu: ta räägib minuga, kuid silmist paistab tal teinegi mure, seesama mure, mis tegi tusaseks ka vanameest, kes jahtunud teetassi juures istus ja oma mõtteid mõlgutas. Teadsin, et neile tegi suurt muret kohtuprotsess vürst Valkovskiga, mis oli neile halva pöörde võtnud, ja et neid oli tabanud uus ebameeldivus, mis oli Nikolai Sergeitši terviselegi mõjunud. Noor vürst, kelle pärast kogu see kohtulugu õigupoolest algaski, oli umbes viie kuu eest Ihmeneveid külastanud. Ihmenev, kes armastas oma kallist Aljošat kui lihast poega ja teda peaaegu iga päev meenutas, oli ta heal meelel vastu võtnud. Anna Andrejevna oli Vassiljevskojet meenutanud ja nutma puhkenud. Aljoša oli neid ikka sagedamini ja sagedamini külastama hakanud, muidugi isa teadmata. Aus, otsekohene ja siiras Nikolai Sergeitš oli vastumeelselt loobunud igasugusest ettevaatusest. Tema õilis uhkus ei lubanud tal mõteldagi sellele, mida ütleb vürst, kui saab teada, et tema poeg on jällegi olnud Ihmenevite majas külaliseks, ja mõttes põlgas Nikolai Sergeitš kõiki tema rumalaid kahtlustusi. Kuid vanamees ei teadnud, kas tal leidub jõudu taluda vürstilt uusi solvanguid. Noor vürst hakkas neid külastama peaaegu iga päev. Vanadele meeldis olla temaga koos. Ta istus nende juures terved õhtud ja kaugelt üle kesköö. Muidugi sai tema isa viimaks kõigest sellest teada. Selle tagajärjeks oli kõige alatum keelepeks. Vürst solvas Nikolai Sergeitšit õudse kirjaga ikka endisel teemal ja andis pojale karmi korralduse, et ta ei tohi Ihmeneveid külastada. See juhtus kaks nädalat enne seda, kui mina neile külla läksin. Nikolai Sergeitš oli kohutavalt masendatud. Kuidas? Tema õilsat, süütut Natašat seostatakse jällegi selle räpase laimuga, selle alatusega! Neiu nime oli teotavalt suhu võtnud inimene, kes oli teda ka varem solvanud… Ja see tuli kõik jätta karistamata… Esimestel päevadel ei tõusnud Nikolai Sergeitš meelekibeduses voodistki. Seda kõike ma teadsin. Kogu see lugu sai mulle üksikasjades teatavaks, kuigi ma, haige ja löödud, polnud viimasel kolmel nädalal nende juures käinud, vaid olin lebanud kodus. Ma ei teadnud veel… ei! Tol korral ma üksnes aimasin, teadsin, aga ei uskunud, et peale selle loo on ka neil nüüd midagi, mis peaks neid häirima üle kõige maailmas, ja vaatasin neid piinava valuga. Tõesti, ma tundsin piina; ma ei julgenud mõistatada, ei julgenud uskuda ja püüdsin kõigest jõust seda saatuslikku tundi edasi lükata. Kuid ma olin selleks siia tulnudki. Mind nagu kisti tol õhtul nende poole.

„Jah, Vanja,” lausus vanamees äkki nagu ärgates, „kas sa olid haige? Miks ei ole sind kaua näha olnud? Olen sinu ees süüdi, olen sind juba ammu külastada tahtnud, aga pole ikka saanud…”

Ta vajus jälle mõtteisse.

„Ma ei olnud terve,” vastasin.

„Või ei olnud terve!” kordas ta umbes viie minuti pärast. „Nojah, ei olnud terve! Rääkisin sulle tookord, hoiatasin aga sa ei võtnud mind kuulda! Ei, vennas Vanja: muusa on juba vanast ajast kükitanud näljasena pööningul ja kükitab seal edasi. Nii see on!”

Jah, vanamehel oli paha tuju. Kui tal ei oleks olnud oma haava südames, poleks ta hakanud minuga ka näljasest muusast rääkima. Ma uurisin ta nägu: see oli kollaseks muutunud, tema silmist aga paistis mingi arusaamatus, mingi mõte küsimusena, mida ta lahendada ei suutnud. Ta oli kuidagi tormakas ja ebatavaliselt sapine. Anna Andrejevna heitis talle rahutuid pilke ja vangutas pead. Kui Nikolai Sergeitš meist ära pöördus, nookas Anna Andrejevna mulle märku andes tema poole peaga.

„Kuidas on Natalja Nikolajevna tervis? On ta kodus?” küsisin Anna Andrejevnalt.

„Kodus, kallike, kodus,” vastas Anna Andrejevna, otsekui oleks mu küsimus talle raskusi tekitanud. „Küllap tuleb varsti siia teid vaatama. See ei ole ju nali! Kolm nädalat pole näha! Aga ta on meil viimasel ajal niisugune – ei saa õieti arugi, missugune; ei terve, ei haige, Jumal teda teab!”

Ta heitis Nikolai Sergeitši poole kartliku pilgu.

„Mis? Tal ei ole viga midagi,” sõnas Nikolai Sergeitš vastumeelselt ja katkendlikult. „Ta on terve. Tütarlaps hakkab täiskasvanuks saama, ei ole enam laps, see on ka kõik! Kes neist aru saab, neist tütarlaste muredest ja kapriisidest!”

„Jah, muidugi kapriisid,” osatas Anna Andrejevna solvunud häälel.

Vanamees vaikis ja lõi sõrmedega laual trummi. „Jumal, kas tõesti on nende vahel midagi juhtunud?” mõtlesin kohkunult.

„Mis siis teie pool ka kuulda on?” alustas Nikolai Sergeitš jälle. „Kas B. kirjutab ikka veel arvustusi?”

„Jah, kirjutab küll,” vastasin.

„Ah, Vanja, Vanja!” sõnas ta käega lüües. „Mis sellest kriitikastki!”

Uks avanes ja tuppa tuli Nataša.