Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 9

Ma vaatlesin teda ahnelt, kuigi olin teda seni küllalt näinud; ma vaatasin talle silma, nagu oleks tema pilk võinud lahendada kõiki minus pesitsevaid kahtlusi, mulle selgitada, kuidas see poisike võis võluda Natašat, temas sünnitada nii meeletu armastuse – armastuse, mis sundis peamise kohustuse unustama ja mõtlematult ohverdama kõike, mis seni oli Natašale täielikuks pühaduseks olnud. Vürst haaras mu mõlemad käed, surus neid tugevasti ja tema tasane selge pilk tungis mu südamesse.

Ma tundsin, et olin võinud eksida oma järeldustes tema kohta juba seepärast, et ta oli mu vaenlane. Jah, ma ei armastanud teda ja kahetsen, et ei suutnud teda kunagi armastada, mina ainsana kõikide hulgast, kes teda tundsid. Väga palju temas ei meeldinud mulle põrmugi, ka tema elegantne välimus, ja võib-olla ainult seetõttu, et ta oli liiga elegantne. Hiljem mõistsin, et ka siin ei otsustanud ma erapooletult. Ta oli pikk, sihvakas, peen. Tal oli piklik, alati kahvatu nägu, olid valkjad juuksed ning suured, tasased ja mõtlikud sinised silmad, millest äkitselt, hooti helkis vahel väga lihtsameelne, väga lapsik rõõm. Tema väheldasi, kaunijoonelisi, täidlasi punaseid huuli piiras peaaegu alati mingi tõsine kurd; seda ootamatum ja võluvam oli neil huultel äkitselt tekkiv naeratus, mis oli nii naiivne ja lihtsameelne, et missuguses meeleolus te ka oleksite olnud, tundsite te kohe otsest vajadust naeratada, nagu vastuseks temale, naeratada täpselt nagu tema. Rõivastatud ei olnud ta eriti valitult, kuid alati elegantselt. Oli näha, et tal polnud raske olla elegantne kõiges, et see oli talle külge sündinud. Tõsi, tal olid ka mõned halvad harjumused, mõned „hea tooni” halvad kombed, nagu kergemeelsus, isekus ja viisakas häbematus. Kuid ta oli hingelt liiga puhas ja lihtne ning avastas ise esimesena eneses need harjumused, kahetses neid ja naeris nende üle. Mulle tundub, et see laps ei saanud iial ka naljapärast valetada, ja kui olekski valetanud, siis tõepoolest poleks ta näinud selles midagi halba. Ka tema egoism oli kuidagi meeldiv, ja võib-olla just seetõttu, et see oli avameelne, mitte salajane. Temas ei olnud midagi salajast. Ta oli nõrk, usaldav ja hingelt arg; tahtejõud puudus tal täielikult. Teda solvata ja petta oleks olnud patt, nagu on patt solvata ja petta last. Oma vanuse kohta oli ta liiga naiivne ja tal polnud peaaegu mingit arusaamist tõelisest elust. Neljakümneaastasena ei oleks ta vist ka teistsugune olnud. Niisugustele inimestele on otsekui määratud igavene alaealisus. Mulle tundub, et polnud inimest, kes ei oleks suutnud teda armastada: ta tõmbas ligi kui laps. Nataša oli õigust rääkinud: ta võis ka mõne halva teo teha, ja seda mingil võõral mõjustusel; kuid oma teo tagajärgi taibates oleks ta minu arvates kahetsusest surnud. Nataša oli instinktiivselt tundnud, et muutub tema käskijannaks, valitsejannaks, et sellest noormehest saab koguni tema ohver. Ta maitses juba ette meeletu armastuse mõnu ja oli valmis valusalt piinama seda, keda armastas, juba ainuüksi seepärast, et armastas, ja võib-olla seetõttu ta kiirustaski ennast esimesena ohverdama. Kuid ka noormehe silmis säras armastus ja ta vaatas Natašat vaimustusega. Nataša heitis mulle võidurõõmsa pilgu. Sel hetkel oli ta kõik unustanud – vanemad, kodust lahkumise, kahtlused… Ta oli õnnelik.

„Vanja,” hüüdis ta. „Ma olen tema ees süüdi ega vääri teda! Ma arvasin juba, et sa enam ei tulegi, Aljoša… Unusta mu halvad mõtted, Vanja! Teen kõik heaks,” lisas ta ja vaatas noort vürsti lõpmatu armastusega.

Aljoša naeratas, suudles tal kätt ja seda lahti laskmata pöördus minu poole.

„Ärge süüdistage ka mind. Juba ammu olen ma tahtnud teid sülelda kui lihast venda. Nataša on mulle teist palju rääkinud. Me oleme teiega seni vaevalt olnud tuttavad, ei ole kuidagi teineteisele ligi pääsenud. Saagem sõpradeks ja… andestage meile,” lisas ta tasa ja veidi punastades, kuid nii imeilusa naeratusega, et ma tema soovile pidin vastama kogu südamest.

„Jajah, Aljoša,” lausus Nataša, „ta on meie vend. Ta on meile juba andestanud ja ilma temata ei saa me õnnelikud olla. Ma juba rääkisin sulle… Ah, kui südametud lapsed me oleme, Aljoša! Aga me hakkame elama kolmekesi koos… Vanja,” jätkas ta ning tema huuled värisesid, „nüüd lähed sa nende juurde. Sul on nii kuldne süda, et kuigi nad mulle ei andesta, võib-olla muutub nendegi süda pehmemaks minu vastu, kui näevad, et sina oled mulle andestanud. Räägi neile ära kõik, kõik, omade sõnadega, puhtast südamest; leia niisugused sõnad… Päästa mind ja kaitse; selgita neile kõik põhjused, nii nagu sa ise kõigest aru oled saanud. Tead, Vanja, võib-olla ma poleks seda julgenud tehagi, kui sind ei oleks olnud täna minuga! Sina oled minu pääsemine: ma hakkasin otsekohe sinu peale lootma, et sina oskad neile asja nii kujutada, et vähemalt pehmendad nende esimest õudset ehmatust. Oo, jumal küll… Ütle neile minu poolt, Vanja, et ma tean et mulle ei saa nüüd enam andestada; kui nemad andestavad, siis jumal ei andesta! Ja et kui nad minu ka ära neavad, mina siiski õnnistan neid ja palun nende eest kogu elu. Mu süda on nende juures. Ah, miks pole me kõik õnnelikud! Miks, miks?.. Jumal küll! Mida ma nüüd teinud olen!” hüüdis ta ja kattis näo kätega, äkitselt nagu ärgates ja õuduse pärast kogu kehast värisema hakates. Aljoša embas teda ja surus ta sõnagi lausumata enda vastu. Mõned hetked möödusid vaikuses.

„Ja teie suutsite sellist ohvrit nõuda!” ütlesin ma vürstile etteheitvalt.

„Ärge mind süüdistage,” vastas ta. „Kinnitan teile, kõik need halvad asjad, kuigi nad on väga sügavad, on siiski mööduvad. Usun seda täiesti. Tuleb olla vaid tugev, et sellest hetkest üle saada; seda on mulle ütelnud ka Nataša. Te ju teate, et kõige selle põhjuseks on perekondlik uhkus, need täiesti ülearused tülid, mingisugused kohtuprotsessid… Kuid… (olen selle üle kaua mõtelnud, uskuge mind!)… kõik see peab lõppema. Siis ühineme jälle kõik ja siis oleme lõplikult õnnelikud, nii et meid vaadates lepivad omavahel ära ka vanad. Kes teab, võib-olla just meie abiellumisest saabki nende leppimise algus! Ma arvan, et see ei saagi teisiti olla. Mida teie arvate?”

„Teie räägite abiellumisest. Millal on siis teie laulatus?” küsisin ma, vaadates Natašat.

„Homme või ülehomme; vähemalt ülehomme ilmtingimata. Vaadake, ma ei tea seda ka ise veel hästi ja õigust öelda ei ole selleks veel midagi korraldanud. Ma arvasin, et Nataša võib-olla ei tulegi veel täna. Pealegi tahtis isa mind täna kindlasti viia pruudi poole. (Mind tahetakse ju kihlata. Kas Nataša rääkis teile? Aga mina ei taha.) Nii et ma ei saanud veel midagi kindlalt otsustada. Kuid siiski on meie laulatus tõenäoliselt ülehomme. Mulle vähemalt tundub see nõnda, sest ei saa ju teisiti. Homme juba sõidame Pihkva teed välja. Siit mitte väga kaugel on mul sõber, koolivend lütseumist. Väga kena inimene; võib-olla tutvustan teda teile. Seal külas on ka preester, aga muide, ma päris kindlasti ei tea, kas ta seal on või ei. Oleksin pidanud enne järele kuulama, aga pole mahti saanud… Kuid need on ju tõtt-öelda kõik pisiasjad. Kui aga oleks peaasi kindel! Võib ju ka mõnest naaberkülast preestri kutsuda. Mida teie sellest arvate? Seal peaksid ikkagi olema ka naaberkülad! Kahju on ainult, et ma seni ei ole saanud sinna veel ridagi kirjutada; peaks ikkagi ette teatama. Võib-olla ei ole minu sõber praegu üldse kodus… Kuid see ei olegi tähtis. Peaasi, et oleks aga julgust, siis läheb kõik iseenesest, eks ju? Aga esialgu, homseni või ülehomseni, on Nataša siin minu juures. Ma üürisin juba eraldi korteri, kuhu asume elama, kui tagasi tuleme. Isa juurde ma enam elama ei lähe, eks ju? Külastate teiegi meid; olen kõik väga kenasti sisse seadnud. Mind hakkavad külastama meie lütseistid, ma korraldan õhtuid…”

Vaatasin teda arusaamatuses ja kurvalt. Nataša pilk anus, et ma teda karmilt süüdistama ei hakkaks ja leplikum oleksin. Nataša ise kuulas Aljoša seletusi kurva naeratusega, kuid ühtaegu ta nagu oleks tundnud lõbu, nõnda nagu tuntakse lõbu kena rõõmsa lapse mõttetut, kuid armast lobisemist kuulates. Heitsin Natašale etteheitva pilgu. Mul oli hirmus paha olla.

„Aga teie isa?” küsisin ma. „Kas olete täiesti kindel, et ta teile andestab?”

„Ilmtingimata; mida tal muud üle jääb? Muidugi neab ta mind algul. Selles olen ma vägagi kindel. Ta on ju selline… Ja minuga väga karm. Võib-olla kaebab veel kellelegi; ühe sõnaga, kasutab oma isalikku võimu… Aga see kõik ei ole nõnda tõsiselt võetav. Ta ju armastab mind meeletult; saab vihaseks ja siis andestab. Siis lepivad kõik ära ja me kõik oleme õnnelikud. Nataša isa ka.”

„Aga kui ta ei andesta? Kas te ka sellele olete mõelnud?”

„Kindlasti andestab; muidugi võib-olla mitte niipea. Aga mis sellest! Ma näitan talle, et ka minul on iseloomu. Ta kogu aeg pahandab minuga, et mul ei olevat iseloomu, et ma olevat kergemeelne. Las ta nüüd näeb, kas ma olen kergemeelne või mitte! Sest perekonnainimeseks hakkamine pole ju naljaasi. Siis ei ole ma enam poisike… See tähendab, ma tahtsin öelda, et siis olen ma samasugune nagu teisedki… noh, need perekonnainimesed… Elan siis omast tööst. Nataša ütleb, et see on palju parem kui elada teiste arvel, nagu me kõik elame. Kui te ainult teaksite, kui palju Nataša mulle kõike ilusat räägib! Ma ei oleks seda ise iial osanud välja mõtelda; ma ei ole ju nõnda kasvanud, mind ei ole nõnda kasvatatud. Tõsi küll, ma tean ka ise, et olen kergemeelne ega ole peaaegu millekski suuteline. Aga kas teate, üleeile tuli mulle huvitav mõte. Kuigi praegu ei ole selleks kohane aeg, ma siiski seletan teile, sest seda peab kuulma ka Nataša, ja teie annate meile head nõu. Kas teate, ma tahan hakata jutte kirjutama ja neid siis ajakirjadele müüma nagu teiegi. Te aitate mind ajakirjanikkudega läbikäimises, eks ole! Ma juba arvestasin teid ja terve möödunud öö plaanitsesin romaani, nii katseks, ja kas teate, sellest võiks saada päris kena asjake! Aine võtsin ühest Scribe’i komöödiast… Ma seletan teile pärast. Peaasi aga, et selle eest raha saab… Teile ju makstakse!”

Ma muigasin.

„Te muigate,” ütles ta naeratades. „Ei, kuulge,” lisas ta kirjeldamatu lihtsameelsusega, „ärge vaadake mind, nagu oleksin ma niisugune… Minul on tõepoolest väga palju tähelepanelikkust; küllap näete ise! Aga teil on võib-olla ka õigus: ma ei tea ju tegelikust elust midagi; seda ütleb ka Nataša. Seda ütlevad mulle muuseas kõik; mis kirjanik minust niimoodi saab! Naerge, naerge, parandage mind; te teete seda ju Nataša heaks, sest te armastate teda. Ja mina ütlen teile tõtt: ma ei vääri teda. Tunnen seda. See on mulle väga raske, ja ma ei tea, miks hakkas ta mind nõnda armastama. Ning mina, mulle tundub, olen tema eest valmis andma oma elu! Tõesti, selle hetkeni ei kartnud ma midagi, aga nüüd kardan: mida me küll kavatseme! Issand! Kas tõepoolest inimeses, kui ta on täielikult kiindunud oma kohustustesse, nagu nimme ei leidu oskust ja kindlust oma kohust täita? Aidake teiegi meid, mu sõber! Te olete ju meie ainus sõber, kes veel meile on jäänud. Mida ma siis üksinda üldse teha oskan? Andestage, et arvestan selliselt teid; pean teid väga õilsaks inimeseks ja enesest hulga paremaks. Kuid ma parandan ennast ja uskuge mind, siis väärin ma teid mõlemaid.”

Jälle surus ta mu kätt ja tema kauneis silmis säras hea, ilus tunne. Käe ulatas ta mulle nii usaldavalt, nii väga uskus, et olen ta sõber!

„Nataša aitab mul ennast parandada,” jätkas ta. „Teie aga ärge midagi halba mõtelge, ärge liialt muretsege meie pärast! Meil on siiski palju lootusi ja aineliselt oleme edaspidi täiesti kindlustatud. Mina näiteks, kui romaaniga ei õnnestu (ma õigupoolest juba eile arvasin, et romaaniga tegelda on lollus, ja rääkisin seda praegu ainult selleks, et teie otsust kuulda saada); kui romaaniga ei õnnestu, siis võin ma ju hädakorral ka muusikatunde anda. Teie ei teadnud, et ma muusikat tunnen? Ma ei häbene ennast ka selle tööga elatamast. Mul on selles asjas sootuks uued vaated. Siis on mul veel hulk igasuguseid kalleid nipsasjakesi ja tualetitarbeid. Milleks need? Müün nad ära, ja teate, me elame sellest hulk aega. Lõpuks, viimases hädas, võiksin tõepoolest võtta ka mingi teenistuskoha. See koguni rõõmustab mu isa. Ta ajab mind kogu aeg teenima, aga mina toon ikka ettekäändeks, et mu tervis ei ole hea. (Muide, kuskil olen ma koguni nimestikku võetud.) Kui ta siis näeb, et abiellumine on mulle kasuks tulnud, pannud mulle aru pähe ja et ma tõepoolest hakkan teenima, siis ta rõõmustab ja andestab mulle…”

„Kuid, Aleksei Petrovitš, kas te olete mõtelnud ka sellele, mis sünnib nüüd teie isa ja Nataša isa vahel? Kas oskate arvata, mis juhtub täna õhtul Nataša kodus?”

Ma osutasin Natašale, kes minu küsimust kuuldes lausa tardus. Olin halastamatu.

„Jah, teil on õigus, see on hirmus!” vastas vürst. „Ma olen juba sellele mõtelnud ja hingeliselt kannatanud… Aga mis parata? Teil on õigus: kui vähemalt tema vanemad meile andestaksid! Sest nad on mulle ju sedasama, mis lihased vanemad, ja nüüd, vaadake, millega ma neile tasun!.. Ah neid tülisid küll, neid kohtuprotsesse! Teie ei usu, kui ebameeldivad need meile praegu on. Ja miks nad tülitsevad? Meie kõik armastame üksteist, aga tülitseme! Nad peaksid ära leppima, ja asi oleks korras. Tõesti, mina nende asemel teeksin küll nõnda… Mul hakkab teid kuulates hirm. Nataša, see on ju õudne, mida me sinuga kahekesi kavatseme! Ma olen seda sulle juba ennemgi rääkinud… Sa ise käisid peale… Aga kuulake, Ivan Petrovitš, võib-olla läheb kõik veel hästi, kas usute! Sest kord nad ometi ju lepivad omavahel ära! Meie ise lepitame nad. See on nõnda, ilmtingimata! Nad ei suuda meie armastusele vastu olla… Nad võivad meid needa, kuid meie ikkagi armastame neid ja nad ei suuda vastu seista. Teie ei usu, kui hea süda on teinekord minu vanamehel. Ta ainult vaatab nõndaviisi altkulmu, aga muidu on ta väga arukas. Kui te teaksite, kui pehmelt ta täna minuga rääkis, püüdis mind veenda! Aga mina tegutsen juba täna tema vastu! See on mulle küll valus. Ja kõiges selles on süüdi neetud eelarvamused! Lihtsalt hullumeelsus. Aga kui ta Natašat hästi vaataks ja temaga kas või pool tundigi koos oleks! Siis lubaks ta meile otsekohe kõik.”

Seda öeldes vaatas Aljoša õrnalt ja kirglikult Nataša poole.

„Ma olen tuhat korda mõnuldes kujutelnud,” jätkas ta lobisemist, „kuidas ta hakkab Natašat armastama, kui teda ligemalt tundma õpib, ja kuidas Nataša neid kõiki imestama paneb. Sest nad pole ju sellist tütarlast iial näinud! Isa on veendunud, et Nataša on lihtne intrigaan. Minu kohus on Nataša au jalule seada, ja seda ma ka teen! Kuule, Nataša! Kõik hakkavad sind armastama, kõik! Ei ole inimest, kes sind ei armastaks,” lisas ta vaimustatult. „Kuigi ma sind sugugi ei vääri, siiski armasta mind, Nataša, ja küllap mina juba… Sa ju tunned mind! Ja paljuke me siis oma õnneks vajame! Ei, ma usun, tõesti usun, et see õhtu toob meile kõigile õnne, rahu ja lepitust! Olgu see õhtu õnnistatud! Eks ju, Nataša! Aga mis sinuga on? Jumal küll, mis sinuga on?”

Nataša oli surnukahvatu. Kogu see aeg, mil Aljoša oma jutuga laiutas, oli ta teda vaadanud, aga ta pilk oli muutunud aina udusemaks ja liikumatumaks, nägu kaamemaks ja kaamemaks. Mulle tundus, et ta Aljošat lõpuks enam ei kuulanudki, oli justkui unne vajunud. Aljoša hüüatus otsekui äratas ta äkitselt. Ta heitis pilgu enese ümber ja viskus siis minu poole. Kiirustades ja nagu midagi Aljoša eest varjates võttis ta taskust kirja ja andis selle minu kätte. Kiri oli tema vanematele, juba eelmisel päeval kirjutatud. Kirja minu kätte andes vaatas ta mind ainiti, nagu oleks oma pilguga ennast minu külge sidunud. Selles pilgus oli meeleheide. Iial ei unusta ma seda õudset pilku. Ka mind valdas hirm; ma nägin, et Nataša alles nüüd täielikult tajus, kui õudne oli tema samm. Ta püüdis mulle midagi öelda; hakkas rääkimagi – ja langes minestusse. Vaevu õnnestus mul temast veel kinni haarata. Aljoša kahvatas hirmust; ta hõõrus Nataša meelekohti, suudles tal käsi ja huuli. Mõne hetke pärast Nataša toibus. Veidi eemal seisis voorimehetõld, millega Aljoša siia oli tulnud. Ta kutsus selle. Tõlda istudes haaras Nataša kui hullumeelne mu käe ja kuum pisar põletas mul sõrmi. Tõld sõitis minema. Seisin veel kaua paigal, seda pilguga saates. Kogu mu õnn hävis sel momendil ja mu elu murdus kaheks. Tundsin seda nii valusalt… Aeglasel sammul läksin tuldud teed tagasi, vanade Ihmenevite poole. Ma ei teadnud, mida neile öelda, kuidas nende tuppa astuda. Mu mõtted olid kui surnud, põlved nõtkusid…

See oligi lugu minu õnnest; nõnda lõppes minu armastus. Nüüd jätkan katkestatud jutustust.