Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 2

Tollal, täpselt aasta tagasi, tegin ma veel kaastööd ajakirjadele, kirjutasin väikesi artikleid ja olin kindel, et mul õnnestub kirjutada ka midagi suurt ja head. Töötasin tollal suure romaani kallal; kuid asi lõppes siiski sellega, et ma nüüd haiglas olen ja vist varsti suren. Aga kui ma varsti suren, milleks siis õigupoolest üldse kirjutadagi?

Tahtmatult ja lakkamatult meenub mulle terve see minu elu raske aasta. Tahan nüüd kõike seda kirjeldada, ja kui ma seda ei teeks, siis tundub mulle, et ma sureksin igatsusest. Kõik need möödunud elamused tekitavad minus vahel valu ja piina. Paberil muutuvad nad rahulikumaks ja tasakaalukamaks; nad ei sarnane enam nii väga sonimisega, košmaariga. Nõnda tundub mulle. Juba ainult paberilepanek tähendab küllalt palju: see rahustab, jahutab, paneb minus liikvele endisi autoriharjumusi, muudab mu mälestused ja valusad mõtted tegevuseks ja tööks… Eks ole, see on mul hästi mõeldud? Velskergi võib minult midagi päranduseks saada, võib kleepida minu täiskirjutatud paberiga talveks ettepandavaid topeltaknaid.

Oma jutustust olen millegipärast alustanud keskpaigast. Aga kui panna kõik kirja, siis tuleb alustada algusest. Alustagem siis algusest. Muide, minu elulookirjeldus ei kujune pikaks.

Ma ei ole sündinud siin, vaid olen ilmale tulnud siit hoopis kaugel, N. kubermangus. Peab oletama, et minu vanemad olid head inimesed, kuid nad jätsid mind orvuks ning üles kasvasin ma Nikolai Sergeitš Ihmenevi majas. Nikolai Sergeitš oli väikese omandiga mõisnik, kes oli mind enda juurde võtnud kaastundest. Tal oli ainult üks tütar, Nataša, kolm aastat minust noorem. Kasvasime koos üles nagu vend ja õde. Oo, mu armas lapsepõlv! Kui rumal on kahekümne viiendal eluaastal sind igatseda ning kahetseda ja surres mälestada tänutundes ja rõõmus ainult sind! Siis säras taevas selge päike, mitte niisugune, kui on Peterburis, ja meie väikesed südamed tuksusid elavalt ja rõõmsalt. Siis ümbritsesid meid põllud ja metsad, aga mitte surnud kivide hunnikud nagu praegu. Kui ilusad olid aed ja park Vassiljevskoje mõisas, kus Nikolai Sergeitš oli valitsejaks; selles aias me Natašaga jalutasime, ja pargi taga oli suur niiske mets, kus meie, lapsed, kord ära eksisime… Kuldne, ilus aeg! Elu hakkas end näitama nii salapäraselt ja meelitavalt ja nii magus oli temaga tutvuda! Sellal otsekui elas veel iga puhma, iga puu taga keegi meile salapärane ja tundmatu; muinasjutumaailm segunes tõelisega ja kui vahel oru põhjas tihenes õhtune udu ning hallide haraliste kahludena haaras põõsaid, mis kitsastel nõlvakutel kasvasid, seisime Natašaga käsikäes orupervel, vaatasime kartliku uudishimuga sügavusse ja ootasime, et nüüd-nüüd tuleb sealt keegi meie juurde või hõikab udust, oru põhjast, ja et lapsehoidja muinasjutud elavaks tõeks osutuvad. Kord, palju hiljem, tuletasin Natašale meelde, kuidas meile anti „Laste lugemik”, kuidas me siis otsekohe jooksime aeda tiigi äärde, kus vana tiheda vahtra all seisis meie kõige armsam roheline pink, millele istusime ja hakkasime lugema fantastilist juttu „Alfons ja Dalinda”. Tänapäevalgi ei suuda ma seda jutustust meenutada ilma südamliku liigutuseta, ja kui ma aasta tagasi tuletasin Natašale meelde selle jutustuse kaht esimest rida: „Alfons, minu jutustuse kangelane, sündis Portugalis; tema isa oli don Ramiro”, siis pidin ma peaaegu nutma puhkema. Võib-olla oli see kõik ääretult rumal ja seepärast Nataša võib-olla muigaski minu vaimustust nähes. Siiski, ma mäletan, ta taipas olukorda otsekohe ja hakkas minu rahulduseks möödunud aegu ise meelde tuletama. Sõna-sõnalt – seejuures muutus ta samuti tundeliseks. See oli ilus õhtu; arutasime kõike, sedagi, kuidas mind kubermangulinna pansionaati saadeti, – jumal, kuidas Nataša siis nuttis! Ja meenutasime ka viimast lahkumist, kui ma Vassiljevskojest igaveseks ära läksin. Olin siis lõpetanud pansionaadi ja pidin minema Peterburisse, et valmistuda ülikooli astumiseks. Olin siis seitsmeteistkümnene, Nataša aga oli neliteist. Nataša räägib, ma olevat tollal olnud nii kohmakas vibalik, ja et mind vaadeldes pidi ta alati naerma. Jumalagajätul viisin ta pisut kõrvale, et talle öelda midagi hirmus tähtsat; aga mu keel oli siis korraga otsekui halvatud, ma ei saanud sõnagi suust. Tal on meeles, et ma olin väga ärritatud. Arusaadav, et meie jutust ei tahtnud midagi välja tulla. Ma ei teadnud, mida öelda, ja tema võib-olla ei oleks mind mõistnudki. Ma puhkesin ainult kibedasti nutma ja sõitsingi minema, ilma et oleksin talle midagi öelnud. Teineteist nägime palju hiljem Peterburis. See oli kaks aastat tagasi. Vana Ihmenev oli siia tulnud oma kohtuasja ajama ja mina olin äsja literaadiks hakanud.