Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 4

Mainisin juba, et ta oli lesk. Ta oli õige varakult abiellunud ja teinud seda raha pärast. Oma lõplikult vaesunud vanematelt Moskvas ei saanud ta peaaegu mitte midagi. Vassiljevskoje oli mitmes järgus panditud ja sellel lasusid rohutud võlad. Kahekümne kahe aastasele vürstile, kes tollal oli sunnitud teenima Moskvas kuskil kantseleis, polnud jäänud kopikatki ja ta astus ellu kui „põlise suguvõsa puruvaene järeltulija”. Abiellumine kellegi kaupmehest maksurentniku vanapiigast tütrega päästis ta. Kaupmees muidugi tüssas teda kaasavaraga, kuid siiski õnnestus tal naise rahaga vabastada perekonnamõis võlgadest ja tõusta jalule. Kaupmehetütar, kelle vürst nais, mõistis vaevu kirjutada, ei osanud lauseks siduda kaht sõnagi ning oli väliselt inetu. Tal oli üksainus tähtis omadus: ta oli hea ja kannatlik inimene. Vürst kasutas selle vooruse täielikult ära: esimese abieluaasta järel jättis ta oma naise, kes talle vahepeal oli poja sünnitanud, kaupmehest isa hoolde Moskvasse ja sõitis ise N. kubermangu, kus hankis enesele ühe mõjuka Peterburi-sugulase eestkostel üsna silmapaistva teenistuskoha. Tema hing ihaldas edu, tõusu, karjääri ja arvestades, et koos oma naisega ei saa ta elada ei Peterburis ega Moskvas, otsustas ta parema ootel alustada karjääri provintsis. Räägitakse, et juba esimesel kooseluaastal olevat ta oma naise toore käitumisega peaaegu surnuks piinanud. See kuuldus pahandas alati Nikolai Sergeitšit ja ta asus ikka vürsti kogu hingest kaitsma, kinnitades, et vürst ei ole suuteline alatult toimima. Ent seitsme aasta pärast suri vürstinna viimaks ja vürst siirdus otsekohe Peterburisse. Seal äratas ta teatud tähelepanu. Veel noor, ilusa välimusega, küllalt rikas, varustatud paljude hiilgavate omadustega, teravmeelsuse, hea maitse ja lakkamatu lõbususega, ei ilmunud ta sinna õnne ja soosingu otsijana, vaid iseseisva inimesena. Räägiti, et temas olevat tõepoolest olnud midagi võluvat, midagivallutavat, midagi jõulist. Ta meeldis vägagi naistele ja tema suhted ühe seltskonnailudusega tekitasid palju keelepeksu. Ta kulutas raha pillavalt, hoolimata sünnipärasest kokkuhoidlikkusest, mis koguni ihnuseni ulatus. Mängis, kellele tarvis, kaartidega maha suuri summasid ega teinud teist nägu tohututegi kaotuste puhul. Ent ta polnud Peterburisse lõbutsema tulnud: tal oli tarvis lõplikult saavutada püsiv positsioon ja kindlustada oma karjäär. Ta tuligi selle kõigega toime. Tema auväärne sugulane krahv Nainski, kes ei oleks teda märganudki, kui ta oleks tavalise abipalujana ilmunud, oli üllatatud tema edust seltskonnas ning leidis nüüd olevat võimaliku ja sündsa pöörata talle erilist tähelepanu, ta koguni suvatses võtta tema seitsmeaastase poja oma majja kasvatada. Umbes samal ajal sõitiski vürst Vassiljevskojesse ja tutvus Ihmenevitega. Viimaks, saanud krahvi kaasabil kõrge koha ühes tähtsamas saatkonnas, läks vürst välismaale. Pärast seda olid kuuldused temast natuke tumedad: räägiti mingist ebameeldivusest, mis oli talle välismaal juhtunud, kuid keegi ei teadnud, milles see asi seisis. Teada oli ainult, et tal tekkis võimalus enesele juurde osta nelisada hinge talupoegi, millest ma juba rääkisin. Välismaalt tuli ta tagasi alles mitme aasta möödudes, kõrge aukraadiga, ja asus siis otsekohe Peterburis väga silmapaistvale ametikohale. Ihmenevkas oli kuulda, et ta teistkordselt abiellub ja saab sugulaseks ühe kuulsa, rikka ja võimsa perekonnaga. „Ta tõuseb magnaadiks!” sõnas Nikolai Sergeitš, hõõrudes heal meelel käsi. Olin tol ajal Peterburis ülikoolis ja ma mäletan, et Ihmenev sel puhul mulle kirjutas ja palus mind järele uurida, kas kuuldused abiellumisest tõele vastavad. Ta kirjutas vürstilegi, paludes minule protektsiooni, kuid sellele kirjale vürst ei vastanud. Teadsin ainult seda, et tema poeg, kes algul oli olnud krahvi kasvatada ja pärast õppis lütseumis, lõpetas tol ajal üheksateistkümne-aastasena oma õpingud. Kirjutasin sellest Ihmenevile ja ka sellest, et vürst armastab väga oma poega, hellitab teda ning mõtleb juba praegu tema tulevikule. Kõik need teated olin saanud üliõpilastest sõpradelt, kes noort vürsti tundsid. Samal ajal sai Nikolai Sergeitš ühel ilusal hommikul vürstilt kirja, mis teda väga imestama pani…

Vürst, kelle suhted Nikolai Sergeitšiga olid piirdunud, nagu ma juba tähendasin, kuiva ning asjaliku kirjavahetusega, kirjutas talle nüüd väga üksikasjaliselt, avameelses ja sõbralikus toonis oma perekonna asjadest. Ta kaebas oma poja üle ja kirjutas, et poeg olevat teda halva käitumisega kurvastanud; et muidugi ei või sellise poisi vallatusi võtta veel liiga tõsiselt (ta nähtavasti püüdis poega kaitsta), kuid siiski olevat ta otsustanud poega karistada ning hirmutada, ja nimelt sellega, et saadab ta mõneks ajaks maale, Ihmenevi valve alla. Vürst kirjutas, et usaldab täielikult „oma head ja väga auväärset Nikolai Sergeitšit ja eriti Anna Andrejevnat”, ning palus neid mõlemaid võtta tema tuisupea oma perekonda, panna talle maaüksinduses aru pähe, armastada teda, kui võimalik, aga kõigepealt parandada tema kergemeelne iseloom ja „sisendada talle päästvad ja valjud nõuded, mis on inimese elus nii vajalikud”. Muidugi nõustus Ihmenev suure rõõmuga. Tuligi noor vürst ja nad võtsid teda vastu kui oma lihast poega. Varsti hakkas Nikolai Sergeitš teda armastama, ja sugugi mitte vähem kui oma Natašat. Ka hiljem, kui vana vürsti ja Ihmenevi suhted olid lõplikult katkenud, tuletas Nikolai Sergeitš vahel heatujuliselt meelde oma Aljošat, nagu ta oli harjunud vürst Aleksei Petrovitšit nimetama. Ja tõepoolest oli see väga armas poiss: ilusa välimusega, nõrk ja närviline nagu naisterahvas, kuid lõbus ja lihtsameelne, siira hingega ja suuteline õilsamateks tunneteks; oma armastava, õiglase ja tänumeelse südamega sai ta Ihmenevite ebajumalaks. Kuigi juba üheksateistkümmend aastat vana, oli ta alles täiesti laps. Raske oli ette kujutada, miks isa, kes teda, nagu räägiti, väga armastas, oli ta karistuseks maale saatnud. Liikusid kuuldused, et noormees oli Peterburis elanud ulaelu, ei olevat tahtnud teenistusse astuda ja olevat isa sellega kurvastanud. Nikolai Sergeitš ei pärinud Aljošalt selle kohta midagi, sest vürst Pjotr Aleksandrovitš oli oma kirjas poja maalesaatmise tõelistest põhjustest nähtavasti meelega vaikinud. Muide, liikusid kuuldused Aljoša mingist andestamatust kergemeelsusest, suhetest ühe daamiga, mingist väljakutsest kahevõitlusele; räägiti mingist tohutust kaotusest kaardimängus; lõpuks räägiti koguni võõrast rahast, mis olevat ära raisatud. Liikus veel kuuldus, et vürst olevat otsustanud poja ära saata mitte tema süütegude pärast, vaid mingisugustel erilistel egoistlikel kaalutlustel. Sellele kuuldusele reageeris Nikolai Sergeitš ägeda pahameelega, seda enam, et Aljoša armastas väga oma isa, kellega ta ei olnud lapsepõlves ja poisieas üldse koos elanud. Ta rääkis isast vaimustusega ja suure kiindumusega, millest oli näha, et ta oli täielikult vürsti mõju all. Aljoša lobises mõnikord küll kellestki krahvinnast, kelle sabas nad olevat käinud isaga mõlemad, ja et tema, Aljoša, tulnud võitjaks, mistõttu isa olevat talle olnud väga vihane. Seda lugu rääkis ta ikka suure vaimustusega, lapseliku lihtsameelsusega, lõbusa heleda naeruga, aga Nikolai Sergeitš katkestas selle jutu alati otsekohe. Aljoša kinnitas ka kuuldust, et tema isa tahtvat abielluda.

Ta oli juba ligi aasta maapaos elanud, isale teatud tähtaegadel aupaklikke ja mõistlikke kirju saatnud ning Vassiljevskojega sedavõrd ära harjunud, et kui vürst ise suveks maale tuli (mida ta Ihmenevile ette teatas), siis hakkas maapagulane oma isa paluma, et see lubaks tal Vassiljevskojes võimalikult kaua elada, sest maaelu olevat tema õige valik. Kõiki Aljoša otsuseid ja ettevõtmisi põhjustasid tema erakordne nõrganärviline tundlikkus, kuum süda ja kergemeelsus, mis ulatus teinekord mõttetuseni. Seda põhjustas ka tema kerge alistumine igale välisele mõjustusele ja täielik tahtepuudus. Vürst suhtus tema palvesse kuidagi kahtlaselt… Üldse tundis Nikolai Sergeitš suurivaevu ära oma endise sõbra: vürst Pjotr Aleksandrovitš oli täiesti muutunud. Äkitselt noris ta Nikolai Sergeitšiga muudkui tüli; mõisa majapidamisarvete kontrollimisel näitas ta vastikut ahnust, ihnust ja arusaamatut umbusku. See kõik tegi heale Ihmenevile valu; ta ei suutnud hulgal ajal iseennastki uskuda. Seekord toimus kõik sootuks vastupidi sellele, mis oli juhtunud neliteist aastat tagasi, kui vürst esmakordselt Vassiljevskojes viibis. Nüüd sobitas vürst tutvust kõigi naabritega, muidugi tähtsamatega nende hulgast. Nikolai Sergeitšit ei külastanud ta üldse ja suhtles temaga kui mingi alamaga. Korraga leidis aset üpris mõistetamatu sündmus: ilma mingi nähtava põhjuseta toimus vürsti ja Nikolai Sergeitši vahel äge suhete katkestamine. Mõlemalt poolt kuuldi teravaid ja solvavaid sõnu. Suure meelepahaga lahkus Ihmenev Vassiljevskojest, aga sellega polnud lugu veel lõppenud. Ümbruskonnas hakkas äkki levima vastik keelepeks. Kinnitati, et olles noore vürsti iseloomu tundma õppinud, oli Nikolai Sergeitš nõuks võtnud kasutada kõiki tema nõrkusi enese huvides; et tema tütar Nataša, kes tollal oli seitsmeteistkümne-aastane, oli osanud sundida kahekümneaastast noormeest ennast armastama; et isa ja ema olid soodustanud seda armastust, kuigi tegid näo, nagu ei märkaks midagi; et kaval ja „ebamoraalne” Nataša olevat lõpuks täielikult ära võlunud selle noore mehe, kes tema kavaluse tõttu ei olevat aasta otsa näinud ühtki tõelist aadlineitsit, kuigi neid ümbruskonna mõisnikkude auväärsetes majades nii hulganisti õitseb. Lõpuks veel kinnitati et armastajad olevat juba otsustanud endid laulatada lasta Grigorjevo külas, viisteist versta Vassiljevskojest eemal, justkui salaja, Nataša vanemate teadmata, aga tegelikult olid need kõiges peensusteni teadlikud ja juhtisid tütart alatute nõuannetega. Mida maakonna mõlemast soost keelepeksjad selle loo kohta kokku luuletada jõudsid, ei mahu lühidalt öeldes raamatussegi ära. Kõige imelikum oli aga, et vürst kõiki neid jutte puhta kullana võttis ja ainuüksi seepärast Vassiljevskojessegi sõitis, põhjuseks anonüümne kiri, mis oli talle maakonnast Peterburisse saadetud. Muidugi poleks keegi, kes Nikolai Sergeitšit vähegi tundis, võinud uskuda mitte ühte sõnagi nendest tema kohta liikvele läinud süüdistustest, aga ometi sündis nõnda, nagu tavaliselt; kõik sekeldasid, kõik rääkisid, kõik nöökasid, kõik vangutasid pead ja… mõistsid ta lõplikult süüdi. Ihmenev aga oli liiga uhke selleks, et oma tütart keelepeksjate eest kaitsta, ja keelas Anna Andrejevnalgi igasuguse seletamise naabritega. Niimoodi mustatud Nataša aga ei teadnud aasta hiljemgi peaaegu midagi neist laimujuttudest ja süüdistustest; tema eest varjati kogu seda lugu hoolikalt ning ta oli lõbus ja süütu nagu kaheteistkümneaastane laps.

Kuid vahepeal arenes tüli edasi. Abivalmis inimesed ei tukkunud. Ilmus ülesandjaid ja tunnistajaid ning viimaks tehti vürstile selgeks, et Nikolai Sergeitši aastatepikkune Vassiljevskoje valitsemine ei olevat olnud sugugi eeskujulikult aus. Veel enam: et kolme aasta eest metsa müües olevat Nikolai Sergeitš omastanud kaksteist tuhat hõberubla ja et selle kohta võiks kohtule esitada kõige selgemaid, seaduslikke tõendusi, seda enam, et metsa müümiseks polnud tal vürstilt mingit volitust, vaid ta oli täiesti omapead talitanud, veendes vürsti alles hiljem selle metsa müümise vajaduses ja esitades palju väiksema rahasumma, kui tõeliselt oli saanud. Muidugi teada oli see kõik vaid laim, nagu pärast selguski, kuid vürst jäi seda kõike uskuma ja nimetas Nikolai Sergeitšit tunnistajate juuresolekul vargaks. Ihmenevi kannatus katkes ja ta vastas samaväärse teotusega; leidis aset õudne stseen. Algas kohtuprotsess. Nikolai Sergeitš, hakkas seda kohe kaotama, sest tal puudusid mõned vajalikud paberid, ja mis veel tähtsam – tal polnud eestkostjaid ning kohtuasjade ajamise oskust. Tema mõisale pandi arest. Ärritatud vanamees heitis kõigele käega ja otsustas Peterburisse minna, et siin oma asja isiklikult ajada, jättes kubermangu enese eest tegutsema osava advokaadi. Paistis, et vürst sai varsti aru, et oli Ihmenevit põhjuseta solvanud. Ent vastastikune solvang oli niivõrd sügav, et leppimisest ei saanud juttugi olla, ja ägestunud vürst võttis tarvitusele kõik vahendid, et pöörata kohtuasi enda kasuks, mis õigupoolest tähendas tema mõisa endiselt valitsejalt viimase leivapala äravõtmist.