Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 14

Jõudsin Nataša juurde üsna hilja, kella kümne paiku. Ta elas tol ajal Fontankal, Semjonovski silla juures, kaupmees Kolotuškini räpases üürimajas neljandal korrusel. Algul, pärast kodunt lahkumist, oli ta Aljošaga elanud suurepärases väikeses, kuid ilusas ja mugavas korteris Liteinõi prospektil, kolmandal korrusel. Kuid noore vürsti ainelised võimalused kuivasid varsti kokku. Muusikaõpetajat temast ei saanud, vaid ta hakkas raha laenama ja sattus suurtesse võlgadesse. Raha kulutas ta korteri kaunistamiseks ja kingitusteks Natašale, kellele tema pillav eluviis ei meeldinud, kes teda selle pärast noomis ja vahel koguni pisaraid valas. Tundliku ja läbinägeliku südamega Aljoša, kes oli vahel terve nädala mõnu tundes kaalunud, kuidas talle midagi kinkida ja kuidas ta selle vastu võtab, tehes enesele sellest tõelised pühad, ja kes vaimustatult oli mulle enne rääkinud oma ootustest ja lootustest, muutus Nataša noomimistest kurvameelseks, nii et temast hakkas päris kahju, ja hiljem tekkisid nende vahel kingituste pärast ikka etteheited, kurvastamised ja tülid. Peale selle kulutas Aljoša palju raha Nataša teadmata; pidutses sõpradega, pettis teda, külastades igasuguseid Josephine’isid ja Minnasid, ent sellest hoolimata armastas teda väga. Ta armastas Natašat kuidagi piinavalt; sageli tuli ta minu poole halvas tujus ja murelikuna, seletades, et ta ei vääri oma Nataša väikest sõrmegi; et ta on toores ja kuri, ei ole suuteline teda mõistma, ei vääri tema armastust. Tal oli osalt õigus; nad erinesid teineteisest põhjalikult; ta tundis end Nataša ees poisikesena ja Nataša pidaski teda alati lapseks. Pisarsilmil kahetses ta minu pool oma tutvust Josephine’iga, ühtlasi paludes sellest Natašale mitte rääkida. Ja kui ta siis ara ja värisevana pärast neid pihtimisi koos minuga tema juurde läks (ilmtingimata koos minuga, kinnitades, et ta ei julge pärast patustamist talle otsa vaadata ja et vaid mina teda abistada saan), siis Nataša juba esimesest temale heidetud pilgust teadis, milles asi. Ta oli väga armukade ja ma ei saa aru, kuidas ta alati noormehele kergemeelsuse andestas. Tavaliselt sündis see nõnda: Aljoša tuleb koos minuga ja hakkab temaga aralt rääkima, vaadates talle kartliku õrnusega silma. Nataša taipab otsekohe, et Aljoša on süüdi, kuid ei tee sellest väljagi, ei räägi sellest kunagi esimesena, ei päri midagi, vaid kahekordistab seevastu oma hoolitsemist, muutub õrnemaks, rõõmsamaks – ja see ei olnudki mingi mäng või läbimõeldud kavalus tema poolt. Ei, see haruldaselt ilus olend leidis lõpmatut mõnu andestamises ja armuandmises; nagu Aljošale andestamise protsessis eneses oleks ta leidnud mingit erilist, peent ilu. Tõsi küll, tol korral puutus asi ainult Josephine’idesse. Nähes teda vagusa ja andestavana, ei suutnud Aljoša end enam ohjeldada ja otsekohe pihtis kõik oma patud ilma küsimata – et südant kergendada ja „olla nagu enne”, ütles ta. Kui talle andestati, sattus ta vaimustusse, vahel koguni nuttis härdusest ja rõõmust, suudles ja süleles teda. Siis aga muutus otsekohe lõbusaks ja hakkas lapsiku avameelsusega seletama oma seikluste üksikasju, naeris rõkkavalt, õnnistas ja ülistas Natašat ning õhtu lõppes õnnelikult ja lõbusalt. Kui tal raha otsa sai, siis hakkas ta asju müüma. Nataša pealekäimisel võeti Fontankal väike, odav korter. Jätkati asjade müümist, Nataša müüs ära koguni oma rõivaid ja hakkas tööd otsima. Kui Aljoša sellest teada sai, ei olnud ta meeleheitel piiri: ta needis ennast, karjus, et põlgab iseennast, aga samal ajal ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette. Nüüd olid ka viimsed tagavarad lõppenud; jäi veel ainult töö, kuid tasu selle eest oli armetult väike.

Juba algusest peale, kui nad veel koos elasid, sattus Aljoša seepärast isaga kõvasti tülli. Vürsti tookordne kavatsus võtta pojale naiseks krahvinna võõrastütar Katerina Fjodorovna Filimonova hõljus alles õhus. Kuid vürst püüdis seda kavatsust igati teostada. Ta vedas Aljošat tema tulevase pruudi juurde, soovitas tal katsuda sellele meeldida, püüdis teda veenda nii ranguse kui ka seletustega, kuid asi läks krahvinna tõttu sassi. Siis hakkas ka vürst vaatama läbi sõrmede Aljoša vahekorrale Natašaga, jättes kõik aja lahendada. Tundes Aljoša pealiskaudsust ning kergemeelsust, lootis ta, et poja armastus varsti möödub. See, et Aljoša võiks Natašaga abielluda, ei teinud vanale vürstile kuni viimase ajani üldse muret. Mis puutub aga armastajatesse, siis olid nad selle asja edasi lükanud ametliku leppimiseni isaga ja üldse olukorra muutumiseni. Muide, Nataša nähtavasti ei tahtnud alustada sellest rääkimist. Aljoša lobises mulle salaja välja, et tema isa koguni tundvat justkui pisut heameelt selle loo üle: temale meeldis selles loos Ihmenevile osaks saanud alandus. Vormitäiteks aga jätkas ta rahulolematuseavaldusi poja vastu: vähendas juba niigi tillukest toetust (ta oli suhetes pojaga ääretult ihne) ja ähvardas ära võtta sellegi. Kuid varsti sõitis ta Poolasse, järele krahvinnale, kel oli seal asjatoimetusi, jätkates ikka veel väsimatult poja abielusõlmimise kavatsuse teostamist. Muidugi oli Aljoša abiellumiseks veel liiga noor; kuid pruut oli väga rikas ja sellist juhust ei tohtinud käest lasta. Lõpuks vürst saavutas oma eesmärgi. Meieni ulatusid kuuldused, et abiellumise küsimused olevat viimaks lahendatud. Tol ajal, mida ma siin kirjeldan, oli vürst äsja Peterburisse tagasi tulnud. Pojaga oli ta väga lahke, kuid poja vahekorra püsivus Natašaga üllatas teda ebameeldivalt. Ta hakkas juba kahtlema, lõi kartma. Ta nõudis karmilt ja kindlalt nende lahkuminekut; kuid varsti taipas tarvitusele võtta palju parema abinõu ja viis Aljoša krahvinna juurde. Krahvinna võõrastütar oli peaaegu iludus ja peaaegu alles laps, kuid haruldase südamega, puhta, rikkumatu hingega, lõbus, tark, õrn. Vürst arvestas, et pool aastat pidi ikkagi mõju avaldama, ja et Natašal pole tema pojale enam uudsuse võlu ja et Aljoša ei vaata oma tulevasele pruudile praegu enam selliste silmadega kui pool aastat tagasi. Tema oletused läksid ainult osaliselt täppi… Aljošale tõepoolest meeldis see neiu. Lisan veel juurde, et isa muutus tema vastu eriti sõbralikuks (kuigi raha talle ei andnud). Aljoša tundis, et selle õrnuse taga peitub vääramatu otsus, ja muutus igatsevalt kurvaks – muidugi mitte nii, kuidas ta oleks igatsenud, kui ei oleks mitu päeva järjest näinud Katerina Fjodorovnat. Ma teadsin, et ta juba viis päeva polnud Nataša pool käinud. Ihmenevite juurest Nataša poole minnes ma mõistatasin rahutult, mida tahtis Nataša mulle öelda. Juba kaugelt nägin valgust tema aknas. Omavahel olime juba ammu kokku leppinud, et ta paneb küünla aknale, kui tal on ilmtingimata tarvis mind näha, nii et kui ma juhtusin sealt ligidalt mööduma (ja seda juhtus peaaegu iga õhtu), siis võisin ma ebatavalise valguse tõttu aknal alati aru saada, et mind oodatakse ja et ma olen talle vajalik. Viimasel ajal pani ta sageli küünla aknale.