Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 15

Nataša oli üksi. Ta käis toas sügavais mõtteis tasa edasi-tagasi, käed rinnal. Kustunud samovar seisis laual ja oli mind juba ammu oodanud. Sõnagi lausumata ulatas ta mulle naeratades käe. Nägu oli tal kahvatu, haiglase jumega. Tema naeratuses oli midagi kannatlikku ja õrna. Tema sinised selged silmad olid muutunud justkui suuremaks, juuksed tihedamaks – see kõik tundus nõnda ta kõhnuse ja haiglase oleku tõttu.

„Ma juba arvasin, et sa ei tulegi,” ütles ta, mulle kätt andes. „Tahtsin juba Mavrat sind vaatama saata; arvasin, et oled ehk jällegi haigeks jäänud.”

„Ei, haige ma pole, mind peeti kinni, räägin sulle otsekohe. Aga mis sul viga on, Nataša? Mis on juhtunud?”

„Midagi ei ole juhtunud,” vastas ta nagu imestunult. „Aga mis?”

„Sa ju kirjutasid… eile kirjutasid, et ma tuleksin, ja määrasid veel kellaajagi, et mitte varem ega hiljem; see on ju kuidagi ebatavaline.”

„Ah jaa! Ootasin teda eile.”

„Kas ta siis ei ole veel käinud?”

„Ei. Ning ma arvasin, et kui ta ei tule, siis pean sinuga nõu pidama.”

„Kas ootasid teda ka täna õhtul?”

„Ei, ei oodanud; ta on täna õhtul seal.”

„Mida sa nüüd siis arvad, Nataša, kas ta ei tulegi enam?”

„Muidugi tuleb,” vastas ta, vaadates mulle kuidagi tõsiselt otsa.

Talle ei meeldinud minu küsimuste kiirus. Me vaikisime, jätkates kõndimist mööda tuba.

„Ootasin sind kogu aeg, Vanja,” alustas ta naeratades uuesti. „Ja kas tead, mida ma tegin? Kõndisin siin edasi-tagasi ja lugesin peast luuletusi; mäletad – kelluke, talvine tee: „Samovar keeb mul tammesel laual…” Koos ju lugesime:

Ja edasi:

„Kui ilus see on! Kui haaravad värsid, Vanja, ja kui fantastiline, järjest laienev pilt. On õieti ainult kanvaa, on märgitud vaid joonis – õmble välja, mida tahad! Kaks tunnet – endine ja viimane. See samovar, see sitsist kardin – kui kodune see kõik on. See on kui meie maakonnalinnakeses väikestes majakestes; ma nagu näeksin seda majagi: uus, palkidest, laudadega veel üle löömata… Ja siis jälle teine pilt:

„„Ma haigena liigun”… Kui hästi sobib seal see „haigena”! „Keegi ei tõrele” – kui palju õrnust peitub selles reas ning mälestuste piina, ja veel neid piinu, mida oled ise esile kutsunud ja tunned nendest mõnu… Jumal, kui hea see on! Kui eluline!”

Ta jäi vait, otsekui hoides nuttu tagasi.

„Mu tuvike Vanja!” sõnas ta mulle mõne hetke pärast ja jäi siis jällegi vait, nagu oleks unustanud, mida oli tahtnud öelda, või oli ta seda lausunud niisama, mõttetult, mingi äkilise tunde sunnil.

Meie aga jätkasime kõndimist mööda tuba. Pühakuju ees põles lambike. Viimasel ajal oli Nataša üha usklikumaks muutunud, aga talle ei meeldinud, kui temaga sellest rääkima hakati.

„Kas homme on püha, et sul põleb pühakuju ees lambike?” küsisin

„Ei, ei ole püha… kuid, Vanja, võta ometi istet, küllap oled väsinud. Kas teed tahad? Sa ei ole ju veel teed joonud?”

„Istugem, Nataša. Teed olen ma juba joonud.”

„Kust sa praegu tulid?”

„Nende juurest.” Nii me Natašaga alati nimetasime tema endist kodu.

„Nende juurest? Millal sa sinna jõudsid? Kas ise läksid? Või kutsuti?”

Ta külvas mind küsimustega üle. Ärevusest muutus ta nägu veelgi kahvatumaks. Rääkisin talle üksikasjaliselt oma kohtumisest vana Ihmeneviga, kõnelusest tema emaga, ja stseenist medaljoniga, rääkisin detailselt kõigi peensuste ja varjunditega. Ei varjanud Nataša eest midagi. Ta kuulas aplalt, püüdes iga sõna. Tema silmis helkisid pisarad. Stseen medaljoniga liigutas teda väga.

„Pea kinni, Vanja,” katkestas ta sageli minu jutustuse, „räägi üksikasjalisemalt, räägi kõik, kõik, räägi võimalikult üksikasjaliselt. Ah, sa ei seleta ju peensusi!”

Mõnda asja kordasin teist ja kolmandat puhku, alatasa vastates tema lakkamatutele küsimustele.

„Kas sa tõepoolest usud, et isa tahtis minu poole tulla?”

„Ei tea, Nataša, ega oska midagi arvata. Et ta sinu järele igatseb ja sind armastab, see on selge. Aga et ta kavatses siia tulla, see… see…”

„Ja ta suudles medaljoni?” katkestas Nataša mind. „Mida ta rääkis, kui suudles?”

„Midagi segast, aina hüüatas; nimetas sind kõige hellemate nimedega, kutsus sind…”

„Kutsus ?”

„Jah.”

Nataša hakkas tasakesi nutma.

„Õnnetud!” sõnas ta. „Aga kui isa kõik teab, siis ei ole seal midagi imestada,” lisas ta vähese vaikimise järel. „Ta teab Aljoša isastki kõik.”

„Nataša,” ütlesin ma aralt, „lähme nende juurde…”

„Millal?” küsis Nataša kahvatudes ja leentoolis pisut tõustes. Ta arvas, et ma kutsun teda jalamaid kaasa.

„Ei, Vanja,” ‘lisas ta, pannes mu õlgadele oma mõlemad käed ja naeratades kurvalt, „ei, kullake; see on su alatine jutt, aga… ära parem räägi sellest.”

„Kas siis see õudne tüli mitte iial ära ei lõpe!” hüüdsin nukralt. „Oled sa tõesti sedavõrd kõrk, et ei taha esimest sammu astuda? See on sinu kohus. Sa pead seda esimesena tegema. Võib-olla isa ootabki seda, et sulle andestada… Ta on su isa; sina oled teda solvanud! Austa tema uhkust, see on õige, on loomulik! Sina pead seda tegema. Katsu, ja ta andestab sulle ilma tingimusteta.”

„Ilma tingimusteta! Aga see on ju võimatu! Vanja, ära sõitle mind asjatult… Olen sellest ööd ja päevad mõtelnud ja mõtlen edasi. Pärast seda, kui ma nende juurest ära tulin, ei ole möödunud päevagi, mil ma poleks sellele mõtelnud. Ja kui sageli oleme ka sinuga sellest rääkinud!.. Sa tead ju ise, et see on võimatu.”

„Katsu!”

„Ei, sõber, ma ei saa… Kui katsuksin, siis ajaksin teda veel enam vihale. Seda, mis on möödunud, ei saa enam tagasi. Ja kas sa tead, mida nimelt siin enam tagasi ei saa? Ei saa tagasi neid lapselikke õnnepäevi, mida olen veetnud koos nendega. Kui isa mulle andestakski, ei tunneks ta mind nüüd enam ära. Ta armastas üht tüdrukut, suurt last. Ta tundis mõnu mu lapselikust lihtsusest, kallistades silitas ta mu pead samuti nagu siis, kui olin alles seitsmeaastane lapsuke ja tema põlvel istudes laulsin talle oma lapselikke laule. Alates varajasest lapsepõlvest kuni viimase päevani tuli ta ikka mu voodi juurde ja tegi mulle ööseks ristimärgi. Kuu aega enne meie õnnetust ostis ta mulle salaja kõrvarõngad (ma siiski sain sellest teada) ja rõõmutses kui laps, kujutledes, kuidas kingitus mind rõõmustab, ja kui hirmsasti ta vihastas kõigi peale, minu peale kõige enne, kui minult kuulis, et kõrvarõngaste ostmisest teadsin juba ammu. Kolm päeva enne minu lahkumist kodunt märkas ta, et olen kurb, ja muutus ka ise kurvaks, nii et jäi haigeks. Ja mida sa arvad? – et mind lõbustada, mõtles ta tuua teatripileti!.. Jumala eest, sellega tahtis ta mind ravida! Kordan sulle, ta tundis ja armastas tütarlast ega tahtnud mõteldagi sellele, et kord saab minust ka naine… Tal ei tulnud niisugust asja mõttessegi. Kui ma nüüd koju tagasi läheksin, siis ei tunneks ta mind üldse ära. Kuigi ta mulle andestaks, aga keda ta nüüd vastu võtab? Ma ei ole ju enam endine, pole enam laps, olen palju läbi elanud. Kuigi oleksin talle vastuvõetav, oleks tal ikkagi kahju möödunud õnnest ja ta kurvastaks, et ma ei ole sugugi enam see, mis varemalt, mil ta armastas mind kui last; möödunu tundub alati paremana! Meenub valusalt! Ah, kui hea on kõik möödunu, Vanja!” hüüdis ta hoogusattunult, ja katkestas oma mõttelõnga selle valusa hüüatusega, mis tuli ta südamest.

„Kõik on ju õige, mida sa räägid, Nataša,” vastasin. „Tähendab, ta peab sind nüüd uuesti õppima tundma ja armastama! Peaasi – tundma õppima. Ja siis? Siis hakkab ta sind ka armastama. Kas sa tõesti arvad, et ta ei ole suuteline sind tundma õppima ja mõistma – tema, kel on selline süda?”

„Ah, Vanja, ära ole ülekohtune! Mida ongi siis minus mõistmiseks erilist? Ma ei rääkinud ju sellest… Vaata, siin on veel üks asi: isa armastus on armukade. Temale on see solvav, et mu lugu Aljošaga algas ja arenes ilma temata, et tema ei teadnud, ei pannud seda tähele. Ta teab, et ei aimanudki seda, ja paneb meie armastuse õnnetud tulemused ning minu põgenemise kõik minu „tänamatu” varjamise arvele. Ma ei pöördunud tema poole juba algusest peale ega pihtinud temale, mis sündis mu südames; alates armastuse tekkimisest; käitusin ma ju kogunisti vastupidiselt, varjasin kõik eneses, peitsin ennast tema eest, ja ma kinnitan sulle, Vanja, et hinges tundub see talle veel solvavamana, veel alandavamana kui selle armastuse tagajärjed – et ma nende juurest lahkusin ja täielikult oma armukesele andusin. Oletame, et ta võtaks mind nüüd vastu kui isa, palavalt ja armsalt, kuid vaenuseeme jääb. Juba teisel-kolmandal päeval algavad mured, arusaamatused ja etteheited. Liiatigi ei andesta ta ilma tingimusteta. Oletame, et ma räägin, ja räägingi tõtt, südamepõhjast, et mõistan, kuidas olen teda solvanud ja kui suurel määral olen tema ees nüüd süüdi. Ja olgugi et mul on valus, kui ta ei taha mõista, mida mulle on maksma läinud kogu see õnn Aljošaga ning missuguseid piinu olen ma kannatanud, aga ma surun maha oma valu, kannatan kõik ära, – ent siiski on sellestki talle veel vähe. Ta nõuab minult võimatut tasu: ta nõuab, et neaksin ära oma mineviku, neaksin Aljoša ja kahetseksin oma armastust tema vastu. Ta tahab võimatut – tahab endist tagasi ja et meie elust oleks viimane pool aastat maha kustutatud. Kuid ma ei nea kedagi, ma ei saa kahetseda… See on ju kõik nii tulnud ja juhtunud… Ei, Vanja, praegu on see võimatu. Ei ole veel aeg.”

„Millal siis aeg tuleb?”

„Ei tea… Peab kuidagi kannatustega uuesti pälvima meie tulevast õnne; peab õnne lunastama mingisuguste uute piinadega. Kannatused puhastavad kõik… Ah, Vanja, kui palju on elus valu!”

Vaikisin ja vaatlesin teda mõtlikult.

„Miks vaatad sa mind nõnda, Aljoša, see tähendab – Vanja?” sõnas ta nimega eksides ja naeratas oma eksituse üle.

„Vaatan praegu sinu naeratust, Nataša. Kust oled selle võtnud? Sul varemalt seda ei olnud!”

„Mis on mu naeratuses siis erilist?”

„Endist lapselikku lihtsameelsust on selles küll veel praegugi… Aga kui sa naeratad, siis nagu valutaks sul samal ajal midagi südames. Sa oled kõhnemaks jäänud, Nataša, aga juuksed on sul muutunud tihedamaks… Mis kleit sul seljas on? On see veel nende juures tehtud?”

„Kuidas sa mind küll armastad, Vanja,” lausus ta ja vaatas mulle õrnalt otsa. „Noh, aga mida sa nüüd ise teed? Kuidas sinu asjad lähevad?”

„Kõik on vanaviisi; kirjutan ikka veel romaani; töö on raske, ei taha kuidagi edeneda. Inspiratsioon on kadunud. Niisama ühe hooga võiks ju midagi paberile panna, ja ehk tuleb see päris huvitav, kuid kahju on head ideed rikkuda. See on ju üks mu armsamaid. Aga tähtpäevaks peab ta ajakirjal käes olema. Mõtlesin juba, et jätan romaani pooleli ja mõtlen välja mingi jutustuse, midagi kergemat, graatsilisemat ja mitte sünge sisuga… Seda süngust pole vaja… Kõik peavad aina lõbutsema ja rõõmutsema!..”

„Sa vaene töömees! Aga mis on Smithiga?”

„Smith on ju surnud.”

„Ei tulnud enam sinu poole? Räägin sulle tõsiselt, Vanja: sa oled haige, sul on närvid segi, on nii imelikud mõtted!.. Kui sa mulle rääkisid endale uue korteri üürimisest, juba siis märkasin sinu juures kõike seda. Kas see korter on niiske, halb?”

„Jah! Mul juhtus seal täna õhtul veel üks lugu… Ah, ma räägin sellest hiljem.”

Nataša ei kuulanud enam mu juttu ja istus sügavais mõtteis.

„Ma ei mõista, kuidas võisin tol korral nende juurest ära minna; olin palavikus,” ütles ta viimaks, vaadates mind pilguga, mis ei oodanud vastust.

Kui oleksin teda sel hetkel kõnetanud, poleks ta mind kuulnud.

„Vanja,” sõnas ta väga tasa, „ma palusin sind siia ühe asja pärast.”

„Mis on juhtunud?”

„Ma jätan ta maha.”

„Jätad nüüd otsekohe või alles tahad jätta?”

„Säärane elu tuleb lõpetada. Sind ma selleks siia kutsusingi, et avaldada kõik, kõik, mis on hingele kuhjunud ja mida olen seni sinu eest varjanud.”

Nõnda alustas ta minuga juttu alati, usaldades mulle oma salajasi kavatsusi, ja alati sai selgeks, et ma olin neid saladusi kuulnud juba ammugi tema enese suust.

„Ah, Nataša, seda olen ma sinult kuulnud juba tuhat korda. Muidugi, te ei või koos elada; teie vahekord on kuidagi imelik; teil pole midagi ühist. Aga… kas leiad sa selleks jõudu?”

„Varem ma ainult kavatsesin, Vanja; nüüd aga olen lõplikult otsustanud. Armastan teda piiritult, aga ometi selgub, et olen tema kõige suurem vaenlane; hävitan tema tuleviku. Pean ta vabaks laskma. Minuga abielluda ta ei saa; ta ei suuda talitada isa tahtmise vastu. Mina ei taha teda ka siduda. Seepärast on mul koguni hea meel, et ta on armunud tütarlapsesse, keda talle sobitatakse. Nii on tal kergem minust lahkuda. Ma pean seda tegema! See on minu kohus… Kui ma teda armastan, siis pean talle kõik ohvriks tooma, pean talle oma armastust tõestama, see on minu kohus! Eks ole?”

„Aga sa ei suuda ju teda veenda.”

„Ma ei hakkagi teda veenma. Olen temaga, nagu seni olen olnud, astugu ta või praegu tuppa. Aga ma pean leidma abinõu, et tal oleks kerge ilma südametunnistuspiinata minust loobuda. See on raske, Vanja, aita mind! Oskad sa mulle midagi soovitada?”

„Ainuke abinõu oleks, et lakkad teda armastamast ja hakkad armastama kedagi teist. Aga vaevalt see aitaks. Sa tunned ju tema iseloomu? Ta ei ole viis päeva sinu juures käinud. Võid oletada, et ta on sinu päriselt maha jätnud; aga sul pruugib talle ainult kirjutada, et sa ise tema maha jätad, ja ta ruttab otsekohe sinu juurde.”

„Miks sa teda ei armasta, Vanja?”

„Mina?”

„Jah, sina, sina! Sa oled tema vaenlane, salajane ja avalik! Sa ei suuda temast rääkida ilma kättemaksuta. Olen tuhat korda tähele pannud, et sinu peamine lõbu seisab tema alandamises ja mustamises! Just mustamises, ma räägin tõtt!”

„Seda oled sa mulle juba tuhat korda rääkinud. Aitab, Nataša, jätame selle jutu!”

„Tahaksin teise korterisse kolida,” jätkas Nataša, kui oli mõne aja vaikinud. „Ära sa pahanda, Vanja…”

„Mis sellest kasu, ta tuleb sulle ka teise korterisse järele, mina aga, jumala eest, ei pahanda.”

„Armastus on vägev; uus armastus võib teda kinni hoida. Kui ta minu juurde tagasi tuleb, siis vahest ainult hetkeks. Mis sa sellest arvad?”

„Ei tea, Nataša; temal on ju kõik ettearvamatu; ta tahab tollega abielluda ja samal ajal sind armastada. Tema kuidagi saab seda kõike ühekorraga teha.”

„Kui ma kindlasti teaksin, et ta teda armastab, siis ma otsustaksin… Vanja! Ära varja minu eest midagi! Kas sa tead midagi, mida ei taha mulle öelda?”

Ta vaatas mind rahutu, uuriva pilguga.

„Midagi ma ei tea, mu sõber, annan sulle ausõna; olen sinu vastu alati otsekohene olnud. Aga vaata, mida ma mõtlen: võib-olla ta polegi krahvinna võõrastütresse nii sügavasti armunud, nagu me arvame; lihtsalt niisama, meeldib…”

„Sa mõtled nõnda, Vanja? Jumal, kui ma seda kindlasti teaksin! Oh, kuidas tahaksin teda praegu näha, heita talle pilk. Saaksin juba ta näost aru! Aga teda ei ole! Teda ei ole!”

„Ootad sa siis teda, Nataša?”

„Ei, ta on tema juures; ma tean, kuulasin järele. Kuidas tahaksin heita pilgu ka sellele pruudile… Kuule, Vanja, ma räägin küll rumalusi, aga kas mul tõesti ei oleks kuidagi võimalik näha seda preilit, temaga kuskil kokku saada. Mis sa sellest arvad?”

Rahutult ootas ta minu vastust.

„Näha ju saaks. Aga nägemisest on vähe.”

„Jätkuks sellestki, kui ma teda näeksin, küllap siis paneksin juba ise pea tööle. Kuule, ma olen siin nüüd nii rumalaks läinud; käin edasi-tagasi, olen üksi, alati üksi, aga kogu aeg mõtlen; mõtted tormlevad; nii raske on. Siis olengi ma mõtelnud, Vanja, kas sina ei võiks temaga tutvuda. Krahvinna ju (sa ise rääkisid sellest tol korral) olevat sinu romaani kiitnud. Sa vahel käid vürst R. õhtutel; tema käib ka seal. Tee nõnda, et sind talle tutvustataks. Aga ka Aljoša võiks sind tutvustada. Sina siis räägiksid temast mulle kõik.”

„Nataša, mu sõber, selle jätame pärastiseks! Aga vaata, mis! Arvad sa tõesti, et sul lahkuminekuks jõudu jätkub? Vaata praegu iseennast: kas oled rahulik?”

„Jät-kub,” vastas ta vaevalt kuuldavalt. „Kõik tema pärast. Kogu mu elu kuulub talle. Aga tead, Vanja, seda ei suuda ma taluda, et ta praegu tema juures on, ja mind on unustanud, istub tema kõrval, ajab juttu ja naerab; mäletad, nagu ta vahel siin istus… Vaatab talle otse silma; Aljoša vaatab alati nõnda; ja tal ei tule mõttessegi, et mina praegu olen siin… sinuga.”

Ta jäi vait ja heitis mulle ahastava pilgu.

„Kuidas sa siis nüüd, Nataša, alles praegu, alles praegu rääkisid…”

„Lahkume kõik koos, ühekorraga!” katkestas ta mind silmade välkudes. „Ma ise õnnistan teda selleks… Aga raske on, Vanja, kui ta esimesena mind unustab! Ah, Vanja, milline piin! Ma ei saa ka ise endast aru: mõistus räägib nii, aga asi kujuneb teisiti! Mis minust küll saab?”

„Jäta, Nataša, rahune!..”

„Nõnda juba viis päeva, iga tund, iga minut… Kas unes, kas magades, ikka tema, ikka tema! Tead, Vanja, lähme sinna, sa saada mind!”

„Jäta, Nataša!”

„Ei, lähme! Sind ma just selleks ootasingi, Vanja! Mõtlen seda juba kolmandat päeva. Selleks ma ju kirjutasingi sulle… Sa pead mind saatma; sa ei tohi selles keelduda… Olen sind oodanud… kolm päeva… Seal on täna vastuvõtt… Ta on seal… lähme!”

Ta otsekui sonis. Eeskojas oli kuulda lärmi. Mavra vaidles seal kellegagi.

„Oota, Nataša, kes see on?” küsisin. „Kuula!”

Ta kuulatas umbuskliku naeratusega ja äkki kahvatas.

„Jumal küll! Kes seal on?” sõnas ta tasa.

Ta tahtis mind tagasi hoida, kuid ma läksin eeskotta Mavra juurde. See oligi Aljoša! Ta küsis midagi Mavralt; see ei tahtnud teda algul sisse lasta.

„Kust niisugune tuleb?” sõnas ta võimukalt. „Mis? Kuskohas sa kolasid? No eks mine siis, mine! Aga mind sa ära ei meelita! Mine aga; eks me näe, mida sa talle vastad!”

„Mina ei karda kedagi! Lähen!” lausus Aljoša, siiski nagu pisut häbenedes.

„No mine! Oled sina aga väle!”

„Lähengi! Aa! Teie ka siin!” sõnas ta mind silmates. „Kui hea, et teie ka siin olete! Noh, mina ka; näete, kuidas ma nüüd…”

„Tulge aga,” vastasin. „Mida te kardate?”

„Ma ei karda midagi, uskuge mind; sest ma ei ole jumala eest üldse süüdi. Te mõtlete, et ma süüdi olen? Küllap näete, et saan varsti jälle õigeks. Nataša, kas võib sisse astuda?” hüüdis ta mingi teeseldud julgusega, suletud ukse taga seisma jäädes.

Vastust ei tulnud.

„Mis see siis tähendab?” küsis ta ärevalt.

„Ei midagi, ta oli nüüdsama seal,” vastasin ma, „vahest miski…”

Aljoša avas ettevaatlikult ukse ja heitis ara pilgu üle toa. Seal ei olnud kedagi näha.

Äkki silmas ta Natašat nurgas, kapi ja akna vahel. Nataša seisis seal nagu poolsurnult, ennast otsekui peites. Seda meenutades ei suuda ma praegugi naeratust tagasi hoida. Aljoša läks tasa ja ettevaatlikult ta juurde.

„Nataša, mis sul on? Tere, Nataša,” sõnas ta aralt, teda otsekui ehmunult vaadates.

„No mis siis, no… ei midagi!..” vastas Nataša ääretus segaduses, nagu oleks just tema ise süüdlane olnud. „Sina… kas sa teed tahad?”

„Nataša, kuula…” hakkas Aljoša saamatult seletama, „sa võibolla usud, et mina olen süüdi… Aga ma ei ole süüdi, ma ei ole mitte sugugi süüdi. Vaata, ma jutustan sulle kohe.”

„Aga milleks seda?” sosistas Nataša. „Ei, ei, pole tarvis… parem anna käsi ja… olgu lõpp nagu alati…”

Ja ta tuli nurgast välja; puna hakkas tõusma ta põskedele. Ta silmad olid langetatud, nagu kardaks ta Aljošale pilku heita.

„Jumal hoidku!” hüüdis Aljoša ülirõõmsalt. „Kui oleksin süüdi, siis ei julgeks ma vist küll pärast seda talle enam otsagi vaadata! Näete! Näete!” hüüdis ta mulle. „Ta peab mind süüdlaseks; kõik on minu vastu; kõik tõestused on minu vastu! Ma ei ole viis päeva siin käinud! Liiguvad kuuldused, et ma olen pruudi juures – ja mis? Ta juba andestab mulle! Ta ütleb: anna käsi ja olgu lõpp! Nataša, mu tuvike, mu ingel! Ma pole süüdi, võta see teadmiseks! Ma pole küünevõrdki süüdi. Hoopis vastupidi! Ümberpöördult!”

„Aga… Aga sa oled nüüd seal… Sind kutsuti nüüd sinna… Kuidas sa siin oled? Mis kell on?”

„Pool üksteist! Ma olingi seal… Kuid ütlesin, et olen haige, ja tulin tulema – ja see on esimene, kõige esimene kord viie päeva kestel, mil ma vaba olen, mil oli võimalik ennast sealt lahti kiskuda ja sinu juurde tulla, Nataša. Tähendab, et ma oleksin ka varem tulla võinud, aga ma meelega ei tulnud. Ah et miks? Varsti saad teada, kohe seletan: selleks ma nüüd siia tulingi, et seletada; aga jumala eest ei ole ma sinu ees seekord milleski süüdi, mitte milleski. Mitte milleski!”