Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 1

Kuningliku Mereväe nagu paljude teistegi merevägede ees seisavad jõulised väljakutsed. Rahvusvaheline lavapilt on segane ja segadusseviiv, paljuski prognoosimatu ning osalt julgustav, osalt aga mitte. Seepärast seisavad mereväe arengu kavandajad paratamatult silmitsi tõeliste probleemidega.

Üks nendest on muidugi inflatsioon merekaitses. Meie mure on üks osa üldisest suundumusest, mis puudutab kõiki merevägesid maailmas. Platvormid, sensorid ja relvad lihtsalt muutuvad mereväe ülesehitamiseks saada olevate finantsressurssidega võrreldes järjest kulukamaks. Seetõttu on eriti Euroopas ning paljudes Aasia ja Vaikse ookeani piirkondades drastiliselt vähenenud sõjalaevade arv. Ehkki olemasolevate aluste – näiteks suurepäraste Daring-klassi1 hävitajate või Astute-klassi allveelaevade – suutlikkus on märgatavalt kasvanud, on siiski möödapääsmatu tõde, et üks laev saab viibida ainult ühes kohas korraga.

Ühtlasi rebivad Briti ja teisigi mereväeplaneerijaid erinevatesse suundadesse esiteks suuremate lahingoperatsioonidega kaasnevad nõudmised ja teiseks nõudmised, mida esitavad stabiliseerimisoperatsioonid, kui neid tohib parema sõna puudumisel niiviisi nimetada. Esimesed tingivad selliste merealade kontrollimiseks tarviliku võimekuse olemasolu, nagu näiteks allveelaevatõrje süvavees, õhutõrje ja ballistiliste rakettide tõrje, millele lisanduvad merel baseeruvad tuumaheidutusjõud. Sellel kõigel on mõtet “sümmeetrilise”, võrdväärse konkurendi puhul, kes võib uuesti näitelavale ilmuda. Teine suund on tegelikult sihitud asümmeetrilise ohu vastu. See nõuab võimekust, mis toetab lähetusoperatsioone (merel baseeruva jõu kuvamine ning kaldaüksuste toetus ja ülalpidamine) ja mereturvamisoperatsioone (merealade seire, väikelaevade operatsioonid, koostöö rannavalvega) ning konstruktiivset ühistegevust teiste riikidega (pealveelaevad ja kaasnevad toimingud). See teinegi valik pole odav ega isegi mitte alati esimesest odavam. Liibanonis paiknenud Hezbollah’ üksuste raketi C-802 löök Iisraeli hästirelvastatud korveti Hanit pihta näitas, kuivõrd sõjaliselt nõudlikud ja tõtt-öelda ka poliitiliselt komplitseeritud sellised operatsioonid võivad olla. Meie ametivennad Ameerikas on viimasel ajal üsna avameelselt kõnelnud “pingetest … pideva rahuaegse hõivatuse ja vilumuse säilitamise vahel niisugustes olulistes oskustes, mis aitavad lahingus osaleda ja seda võita”.

Kuidas jaotada sellistes tingimustes nappe ressursse – see ongi maailma mereväeplaneerijate ees seisev kõige raskem küsimus.

Eksisteerib ka probleem, mida võib nimetada “aja surveks”: pikaleveninud operatsioonid Iraagis ja Afganistanis. See Geoffrey Tilli sõnutsi “vahetu kohustuse hirmuvalitsus” tähendab, et ajakirjandus ja poliitiline juhtkond kalduvad enesestmõistetavalt pidama esmatähtsaks just neid kaitseprojekte, mis parasjagu kestavad, lükates võimalike tulevikusündmuste projektid kaugemale laualaekasse. See annab laevastikele hoobi kahelt poolt. Esiteks võib see ohustada või edasi lükata pikemaajalisi projekte, mis tõrjuvad kaugemaid ähvardusi. Teiseks tõstatab see merejõudude praktilisuse küsimuse ajal, mil „saabaste maapinnal hoidmine” tundub olevat peamine tarvidus. Hoolimata mereväe prioriteetide ilmsest nihkumisest merel rakendatavalt jõult merelt lähtuvale jõule jääb merevägede senine ja praegune panus nendesse operatsioonidesse enamasti pilgu alt ja seega ka mõtetest välja. Selle tagajärg on väärarusaam, et mereväed ei ole enam nii tähtsad, kui nad kunagi olid. Niisugune väide kerkib esile alati siis, kui ajakirjandusele või poliitikutele tutvustatakse mõnda kulukat mereväeprojekti.

Ehkki säärast reageeringut võib mõista, on see eriti veider ajal, mil kogu maailmakorraldus toetub globaliseerumisele, mis toetub omakorda konteineritele ja nüüdisaegsele laevandusele. Nagu käesolev raamat näitab, loob ülemereäri vastastikku sõltuva rahvusvahelise tootmis- ja tarbimiskogukonna. Maailma on üha enam vaadeldud kui majanduslikult ja poliitiliselt üksteisega tugevasti seotud riikide ja piirkondade tihedalt läbipõimunud võrgustikku. Sellest võrgustikust sõltuvad maailma rahu ja heaolu. Tegemist on siiski süsteemiga, mida ähvardavad ohud. Merevägi peab andma oma parima, et seda kaitsta nii merel kui ka merelt koos muude väeliikide ja liitlastega teiste valitsusasutuste ja isegi vabaühenduste kaasabil.

See kõik sünnib ajal, mil ressursse napib ja valikud on rasked. Mõtteselguse ja informeeritud hinnangute vajadus pole iial olnud suurem kui praegu. Ma ühinen Geoffrey Tilli lootusega, et sellest raamatust on abi.

Kuningliku Mereväe

esimene merelord2 ja staabiülem

admiral Sir Jonathon Band, KCB3, ADC4