Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 9

Kõigepealt küsime, mis see merevõim siiski on. Kummalisel kombel ei defineeri Mahan sõna või sõnu (!) “merevõim” (seapower) kuigi ühemõtteliselt, ehkki tema ise on selle termini verminud. Võime üksnes oletada, mis ta sellega öelda tahtis. Sedalaadi mitmemõttelisus on rusuvalt tavaline ja raskendab mõnikord suhtlemist. Inimesed kasutavad samu sõnu, kuid tihtipeale näib, et nad peavad silmas erinevaid asju. Teised aga kasutavad ühtede ja nendesamade asjade tähistamiseks erinevaid sõnu. See kõik tekitab suurt segadust ja merevõimu analüüsijate kurtmisi.62

Sel raskusel on kolm põhjust. Esimene tuleneb ainuüksi inglise keele semantikast ja seisneb selles, et merega seotut kirjeldavate sõnade võimalused on piiratud. Mõned nendest on nimisõnana mittekasutatavad omadussõnad (maritime, nautical, marine), teised aga omadussõnavariandita nimisõnad (sea, seapower). On ka omadussõnaga nimisõnu (ocean/oceanic,navy/naval), kuid need kipuvad olema konkreetsema tähendusega. Kahjuks muudab selline semantiline kohmakus sõnade järjekindla kasutamise väga raskeks.63

Teine põhjus on sisulisem. Sõna “merevõim” osa “võim” on äratanud rahvusvahelise poliitika teaduslikul analüüsimisel väga suurt tähelepanu. Mida see õigupoolest tähendab? Mõned analüütikud keskenduvad sisenditele ehk teisisõnu riike või inimesi võimsaks muutvatele tunnustele (näiteks sõjalise või majandusliku jõu omamisele). Teised koondavad tähelepanu väljunditele: mõni riik on võimas seepärast, et teised teevad seda, mida tema tahab. Võim võib olla potentsiaalne või tulenev … või on tavaliselt mõlemat! Et segadus veelgi suurem oleks, saab “võimu” vahel kasutada konkreetsete riikide kohta (“suurvõimud”). Tendents püüda seda sõna võimaluse korral vältida pole järelikult üllatav.

Kolmandaks peavad inimesed seda või teist nimesilti kasutades tõepoolest silmas erinevaid asju selles mõttes, et nad soovivad kaasata või välistada mõnda merega seotud nähtust. “Mereline” ehk maritiimne64 tegevus näiteks võtab mõnikord arvesse ainult merevägesid, mõnikord koos maa- ja õhuvägedega tegutsevaid merevägesid ja mõnikord merevägesid avaramas, kõiki mere ärilise ja mittesõjalise kasutamisega seotud tegevusi hõlmavas kontekstis, mõnikord aga katab sõna “mereline” kõik kolm võimalust!

“Merevõimu” kui mõiste puhul on meil tegemist kõikide nende raskustega. See on midagi, mis on olemas teatavatel riikidel või merevõimudel riigi tähenduses. Ühtlasi tuleb merevõimus näha nii sisendit kui ka väljundit.

Merevõim kui sisend

Silmanähtavad sisendid on mereväed, merepiirivalved, merenduse või tsiviilmerendusega seotud majandusharud ja seal, kus see on kohaldatav, ka maa- ja õhuvägede panus. Joonisel 2.1 näidatakse merevõimu koostisosi ja selle asukohta riigi võimsuse avaramates määratlustes.

Merevõim kui väljund

Merevõim ei ole üksnes midagi sellist, mida läheb vaja mere kasutamiseks (ehkki ilmselgelt on tegemist ühe eeltingimusega). Merevõim on ka suutlikkus avaldada mõju teiste inimeste käitumisele või sellele, mida tehakse merel või merelt. Niisuguse lähenemise puhul defineeritakse merevõimu, lähtudes selle tagajärgedes, ehk mitte sisendite, vaid väljundite, mitte vahendite, vaid eesmärkide järgi.

Veel on merevõim seotud võimekusega määrata sündmuste kulgu nii merel kui maal. Nagu too teine merelise mõtlemise suurmeister Sir Julian Corbett iial ei väsinud ütlemast, ei seisne merevõimu tegelik tähtsus mitte niivõrd selles, mis juhtub merel, kuivõrd merevõimu mõjus sellele, mis leiab aset maal:

“Kuna inimesed ei ela mitte merel, vaid maal, on suuri küsimusi sõdivate rahvaste vahel – mõnda haruharva juhtumit arvestamata – alati otsustatud kas sellega, mida teie sõjavägi saab teha vaenlase maa-ala ja riigi eluvõime vastu, või siis hirmuga selle ees, mille tegemise teie laevastik teie sõjaväe jaoks võimalikuks muudab.”65

Nagu me oleme juba näinud, on merevägede tähelepanu viimastel aastatel märgatavas ulatuses nihkunud merel toimivalt võimult merelt toimivale võimule.

Joonis 2.1 Merevõimu taustpilt

Mahani ja Corbetti järelduste napi kokkuvõtte alusel saame otsekohe öelda kaht asja. Esimene on lihtne fakt, et merevõim on midagi enamat kui halliks värvitud laevad, mille poordile on kirjutatud number. Merevõim tähendab ka seda panust, mida teised väeliigid ei saa anda merel toimuvatesse sündmustesse, ning merevägede võimalikku panust sündmustesse maismaal või õhus.

Merevõim hõlmab ühtlasi mere kasutamise mittesõjalisi aspekte (kaubalaevandus, kalapüük, merekindlustus, laevaehitus ja – remont jne), sest need aitavad kaasa mereväelise võimsuse saavutamisele ning on ka iseseisvalt võimelised teiste inimeste käitumist mõjutama.

Teiseks on merevõim suhteline mõiste ehk midagi sellist, mida mõnel riigil on rohkem kui teisel. Tegelikult on küsimus selle omamise astmes. Mingisugusel määral on merevõimu loomulikult kõikidel riikidel. See võib tuleneda nende mereväe tugevusest või laevaehitusest või merekindlustusoskusest või võimekusest meresõitjaid varustada või kõikide nimetatud ja ka muude tunnuste ühendusest. Kuid mõnel riigil – ja selles ongi asja iva – on merevõimu rohkem või vähem kui teistel ning see ongi strateegiliselt oluline sõja ja rahu ajal.

Tegemist on kasuliku järeldusega, sest nii saab vältida asjatuid küsimusi, näiteks kas Nõukogude Venemaa oli merevõim või ei olnud. Venemaa omas Nõukogude ajal admiral Gorškovi nutikale juhtimisele allutatud esmaklassilist mereväge, mis oli suuteline hoidma vaos Ühendriikide mereväe operatsioone. Tal oli suur kaubalaevastik, üks maailma juhtivaid kalalaevastikke, esmaklassiline okeanograafia ja mereteadus ning muljet avaldav laevaehitussektor. Kuid mereväe vahekord relvajõudude ülejäänud osadega oli siiski Ühendriikidest erinev. Mereväe operatiivtähelepanu oleks sõjas keskendunud mitte avaookeanile, vaid ahtamatele ja kohalikele meredele. Tema strateegiline mõtlemine oli ikka veel suurel määral mandriline. Nõukogude mereväejuhid tõrjusid mereväe kogu eksisteerimise jooksul otsustavalt tagasi idee, et nad peaksid orjalikult järgima läänemaade praktikat ja arvama, et ookeanidel võib edu saavutada vaid ühel viisil. Nõukogude Liit oli merevõim, kuid teistsugune merevõim.66 Üldisemalt võttes on suurem osa riike ühekorraga nii mere- kui ka maavõimud.

Merevõimu suhtelisusest saab teha tähtsaid järeldusi. Merevõimu strateegiline tõhusus sõltub paljuski selle vastase tugevustest ja nõrkustest, kelle vastu teda kasutatakse. Järelikult on merevõim tihtipeale nii-öelda vaataja silmades. Nagu Colin Gray nõnda kõnekalt näitab, on põhjus selles, et mõnes olukorras merevõim pelgalt annab õhu- ja maajõududele võimaluse konfliktis võitjaks tulla, mõnes aga (näiteks Vaikse ookeani kampaanias jaapanlaste vastu) on ta ise olnud sõja läbiviija ja otsustaja.67

Merevõimu suhtelisus aitab ka teha lõpu kummaliselt kaua püsinud väärarusaamale, nagu oleks see käputäie läänemaailma maade ainuomand. Merevõim ei ole seda kunagi olnud, ehkki mõned riigid on kindlasti olnud merelisemad kui teised.

Suutlikkus merel otsustavalt tegutseda ei sõltu ka ilmtingimata suurusest. Tšiili mereväe kogemused ja strateegilised funktsioonid Hispaania ohule vastamisel 19. sajandi kuuekümnendatel aastatel ja seejärel Vaikse ookeani sõjas Peruuga (1879–1884) võisid ju olla 60 aastat hilisema Vaikse ookeani kampaaniast nimekaimu meresõjandusliku küljega võrrelduna väikesed. Muidu aga toimisid täpipealt ühesugused protsessid: püüded lahingusse astuda, kaubalaevade ründamine, dessantoperatsioonide toetamine.68 Sama kehtib peaaegu kõikide riikide kohta sõltumata nende kujust ja mõõtmetest või ajastust. Teataval määral nad olid või on kõik merevõimud.

Mitmetähenduslikkusest hoolimata on õigem järgida üldist tava ning pidada väljendeid “mereline võim”69 ja “merevõim”70 võrdseks. Nad mõlemad hõlmavad mereväe interaktiivseid suhteid ühelt poolt tsiviil- ja merendusmõõtmega ning teiselt poolt õhu- ja maavägedega, sest need kõik on võimelised teiste käitumist mõjutama. Üks sõna “merevõim” ettevaatliku kasutamise eelis on aga see, et ta meenutab, et see on võim, mis tuleneb mere enda omadustest.