Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 7

Need rahvusriigi ja mereväe modernsed ja postmodernsed käitumisparadigmad on väga üldjoonelised. Erinevused nende vahel on hägusad ja kvantitatiivsetelt määratletavad, kusjuures mitte mingil juhul ei ole tegemist vastaspoolustega. Sellised visioonid ei eelda ilmtingimata teineteist välistavaid mereväe rolle ja võimekust. Tegelikult võivad sellised mereväevõimekused nagu näiteks dessantlaevad ja laevadel baseeruvad transpordikopterid olla humanitaarabioperatsioonides sama väärtuslikud kui merelise jõu kineetilisemat tüüpi kuvamisel. Seda arvestades ja seepärast, et suurem osa tulevikuootusi näivad jäävat kuhugi kahe äärmuse – turvaline globaliseerumine ühelt poolt ja süsteemi õudusjudinaid tekitav kollaps teiselt poolt – vahepeale, demonstreerib enamik riike kahe käitumismalli segu ning sedasama näitavad ka nende mereväed.

Eespool viidati Singapuri kaitsepoliitikale ning Singapuri merevägi teebki just nimelt seda. Singapur on üks kõige globaliseerunumaid linnu maailmas ja kavatseb ilmselgelt selleks ka jääda. Ta investeerib ulatuslikult taristusse ja institutsioonidesse, et toetada oma laienevat merelist rolli globaalses mastaabis. Ühtlasi väärtustab ta multilateralismi, mis tema meelest stabiliseerib suhteid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas.56 Singapuri sõjajõud on tegutsenud koos teistega niisuguste ühisohtude vastu nagu näiteks rahvusvaheline terrorism, osaledes ka operatsioonis Kestev Vabadus, ning tunnevad uhkust oma saavutuste üle Ida-Timori kriisi ajal ja päästetegevuse üle pärast Aasia tsunamit.

Sellegipoolest on ta “traditsiooniliselt seiranud oma naabreid ettevaatuse ja isegi umbusuga”. Pärast traumeerivaid kogemusi, kui britid Singapuri esmalt 1942. aasta lüüasaamise järel ja siis 1967. aastal väljakuulutatud tormakal pagemisel “ida poolt Suessi” hülgasid, on ta hakanud lootma põhiliselt iseendale ja arendab küll mitte kuigi läbipaistvat, kuid tugevat riigikaitset.57 Need “teataval määral provokatsioonilised sõjanduskavad” on tegelikult tekitanud selles piirkonnas vastureaktsioone58 ning kaitsevad otsustavalt rahvuslikke ja ühishuve.59

Suurem osa merevägesid demonstreerivad nagu Singapurgi mõlema lähenemise segu ja paigutuvad seega kuhugi skaala modernse ja postmodernse vahele. Merevägede asukoha spektris määravad ära nende doktriinid ja muud poliitilised deklaratsioonid (see, mida nad ütlevad), laevastiku ülesehituis ja iseloom (see, mis neil on) ning nende tegevuse olemus (see, mida nad teevad). Ja lõpuks võib ka suhtumine riigi kaitsetööstusbaasi anda märku sellest, milline on konkreetse mereväe koht modernsuse/postmodernsuse kontiinuumis.

Rootsi merevägi kui teine näide kuulub vägagi skaala postmodernsesse otsa. Pärast külma sõja lõppemist on ta muutunud täiesti iseseisvast ja sihiteadlikult mitteühinenud jõust, kes hoolitses ainuüksi oma vete kaitsmise eest, selliseks mereväeks, kelle asjatundlikkus rannikuvetes on koalitsioonide lähetusoperatsioonides üldtuntud.Üks rootslaste allveelaev laenati kaheks aastaks välja Ühendriikide mereväele. Mereväe staabiülema kontradmiral Anders Grenstadi väitel oli see “mõlema mereväe jaoks kasulik situatsioon”, sest Rootsi merevägi sai nii mõndagi teada koostegutsemisvõime ja pikaajalise logistilise toetuse tagamise kohta kaugete vahemaade tagant, ameeriklased aga õppisid käsitlema “seda märkamatute kõrgtehnoloogiliste allveelaevade ohtu, mis tekib Vaiksel ookeanil kümne aasta pärast ”. Grenstad jätkas:

“Rootsi oli külma sõja ajal teistest isoleeritud. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist oleme me avanenud, et saada rahvusvahelisemaks, ja me näeme kõvasti vaeva selle nimel, et muutuda koostegutsemisvõimelisemaks … Me peame oma rannikulähedaseks alaks Läänemerd, kuid oleme muutumas globaalse haardega mereväeks, sest suudame teostada teistel meredel samalaadseid operatsioone nagu Läänemerel. Me oleme jälginud, kuidas Taani merevägi teeb läbi samasuguseid muutusi.”

Rootsi kaitsepoliitika näeb nüüd ette osalemist nõuetekohast mandaati omavates ülemeremissioonides ja paistab leppivat asjaoluga, et võtmetähtsusega tööstusvõimsused, nagu näiteks allveelaevaehitusettevõte Kockums on läinud välismaiste kontsernide kätte. Grenstad sõnab lõpuks: “Kuid teisest küljest me peame ennast valmis seadma prognoosimatu maailma jaoks … [sest] … suuremad ohud võivad naasta.”60

Sellised mereväge puudutavad hoiakud on seotud ja tegelikult ka seletatavad rahvusvahelise konteksti tajumisega. Konkreetsemalt kajastavad need praegu toimuvat vaidlust selle üle, millises ulatuses määravad traditsioonilised riigid ja nende traditsioonilised vaatenurgad ära maailma tuleviku ja kas tekkivad vahekorrad hakkavad põhinema konfliktidel või koostööl. Et sellest aru saada, tuleb meil konkurentsi mõistet veidi lähemalt uurida. Konkurents eeldab, et rivaalidel on teineteisega nii mõndagi ühist, aga ka midagi, mis neid lahutab. Nende olukorda võib selgitada kahe otsakuti teineteisele asetatud koogitüki näitel. Esimene koogitükk esindab koostöösuhteid, teine aga konflikti. See illustreerib tervet vahekordade spektrit, mis algab puhtast koostööst ühes otsas ja lõpeb puhta konfliktiga teises otsas, kuigi emba-kumba äärmust tuleb ette haruharva. Tegelikus elus lõikub kahe riigi vahekord harilikult mõlemasse koogiviilu.

Joonis 1.1 Konflikti/koostöö spekter

Muidugi on selline piltlik esitus lihtsustav. Lõikekoht kahe maa suhete ühes valdkonnas (näiteks kaubanduses või maailmakarikavõistlustel) ei pruugi olla sama teises valdkonnas (näiteks kalapüügilepped või Vaikse ookeani kirdeosa tulevane julgeolekuarhitektuur). Liiatigi võivad need suhted pidevalt muutuda.

Arusaam, et riikide vahel on nii konflikte kui ka koostööd ning et enamasti kujundab sõja- ja mereväe käitumist nende kahe segu, on siiski kasulik ning sellele viidatakse käesolevas raamatus pidevalt. See on mineviku, oleviku ja tuleviku merevõimu õige mõistmise võti.