Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 10

Maakera on praegu kaetud mereveega peaaegu kolme neljandiku ulatuses ehk märksa enam kui varem. Briti saared muutusid saarteks kõigest 8500 aastat tagasi. Ehkki maailmameri on juba praegugi hiiglaslik, võib tema 139 miljoni ruutmiiline pindala veelgi suureneda. Ta on juba nüüd teistest tunduvalt suurem üksikkeskkond meie planeedil, reguleerib meile mitte veel täiesti arusaadaval viisil ilmastikku ja aitab mõõta maakera tervist. Elu, seega ka inimelu sai alguse merest ja on olnud kogu aeg mere mõju all. Meri on meie eluviisi ja koguni meie kui liigi säilimise seisukohalt otsustava tähtsusega.

Sellegipoolest on ta ikka veel sünge, salapärane ja ohtlik paik, kus inimesed üldiselt elada ei saa – ja enamasti ei tahagi elada. Suur osa merest on külm ja märg, siiani kaardistamata ning tekitab paljudel inimestel merehaigust. Sageli jääb mulje, nagu elaksid meresõitjad kusagil paikse ühiskonna ääremail. Kreeka filosoof Diogenes ei osanud kindlalt öelda, kas neid tuleks arvata elavate või surnute hulka. Bengali keeles meremeest tähistav sõna on lähedases sugulases vangi kohta kasutatava sõnaga – ja nii edasi.71

Ometigi on meri olnud kõige varasematest aegadest peale inimkonna mure ja hoole objekt. Miks? Kas see jätkub edaspidigi nii? Milline on merevägede koht selles kõiges?

Inimkond ei hakanud merd omaks pidama mitte ühe kindla asja pärast, vaid mitmestel põhjustel, mis on seotud mere enda nelja omadusega: meri kui ressurss, kui tee, kui informatsiooni hankimise ja ülemvõimu kehtestamise vahend.

Kõik need on omavahel seotud ning alluvad samadele koostöö- ja konfliktitendentsidele, mis iseloomustavad rahvusvahelisi suhteid. Kuna meri on inimarengu jaoks nii tähtis, ei tohiks ükski nimetatud asjaolu olla üllatav.

Nende nelja omaduse maksimaalne ärakasutamine määrabki põhiosas ära mereväe funktsioonid.

Joonis 2.2 Mere nelja omadusega kaasnevad reageeringud

Meri kui ressurss

Kümneid tuhandeid aastaid tagasi hakkasid inimesed kogu maailmas esialgu karp- ja koorikloomade näol endale merest toitu hankima. Keskmise kiviaja algusest saadik on Euroopas ja mujal nähtud meres ja jõesuudmetes “piiramatute toiduvarude allikat nendele, kellel on olemas tehnoloogia ja julgus neid avamerel nõutamas käia”. Keerulised õngekonksud ning selliste avamerekalade nagu tursa, kilttursa ja heigi luud, mida on leitud Portugalist kuni Skandinaaviani Atlandi ookeani Euroopa-poolsel rannikul elanud rannikukogukondade jäätmehunnikutest, näitavad, et 7000 aastat tagasi olid varased eurooplased võimelised nii kaugele merele minema, et püüdsid vahel koguni kuni pooleteise meetri pikkusi süvamerekalu. Ilmselt läbisid nood ürgsed meremehed saagijahil oma kergete nahkpaatidega märkimisväärseid vahemaid. See oli küll ohtlik, kuid siiski hõlpsam valkude hankimise viis kui kuival maal küttimine või hilisemal ajal kasvatamine. Liiatigi on kõikvõimalikes mereandides leiduvad rasvhapped kasulikud ajule ning tervisele üldse, aidates sigitada paremaid, rõõmsameelsemaid ja tervemaid inimesi.72

Pidevad rohkete matmistega vanaaja kalmistud näitavad, et nood rikkalikud ja mitmekesised ressursid kasvatasid elanike arvu, soodustasid põlluharimist ja paiksemat eluviisi. Mere ja maa piiril tegutsenud inimesed tootsid puhast inimenergiat, mis ergutas innovatsiooni ja arengut, pannes aluse euroopalikule tsivilisatsioonile. Juhtiva Briti arheoloogi Barry Cunliffe’i väitel ilmutasid nad peagi merelist ja antud juhul Atlandi ookeanile suunatud mõtteviisi. Seega mõjutasid tsivilisatsiooni algusest peale “näoga ookeani poole seisnud” inimesed.

See oli ülemaailmne nähtus. Meri kui ressursside allikas oli maailmatsivilisatsiooni arengus ülimalt tähtis – ja on seda ka praegu, sest inimkond kogub ikka veel umbes 20 protsenti oma toiduvalkudest ookeanist. Hilisemal ajal on majanduslikult tähtsustunud muudki mereressursid, eriti nafta ja gaas.

Tegelikult ületab nõudmine ikka veel pakkumist. See suurendab paratamatult konkurentsi merel. Kurval kombel on äge võitlus mere nappide või väärtuslike ressursside pärast alati mänginud inimkonna ajaloos tähtsat ja sageli ka destruktiivset osa.

Meri kui veo- ja vahetuskeskkond

Sajandeid tagasi käisid Makassari kandis elanud rahvad kord aastas Põhja-Austraalia rannavetes otsimas Hiina suppide koostisse kuuluvat trepangi, et sellega kaubelda. Nad lõid suhted Austraalia esmaasukatega ja hakkasid nendega kaupu vahetama. Täpipealt niisamuti sattusid Euroopa kalamehed rändkalade parvedele järgnedes kokku teiste piirkondade kaluritega, millest tekkis ühtekuuluvustunne. Loodi lõdvalt seotud, kuid kindlakujuline Atlandi kogukond, milles meri oli kaupade, uudiste ja ideede vahetamise keskkond.

Sellise selgesti eristunud merelise kogukonna tunne kujunes välja väga varakult ehk nooremal kiviajal ning see seletab märkimisväärseid sarnasusi kultuuris Atlandi ookeani rannikul Skandinaaviast kuni Portugalini. Niisuguse kogukonna kunagist eksisteerimist tõendavad sarnased matmiskombed (näiteks iseloomulikud käiguskalmed neljandast aastatuhandest eKr) ja keraamikas (näiteks niinimetatud kellpeekrid kolmandast ja teisest aastatuhandest eKr). Ajapikku kombed muidugi teisenesid ja seda tingisid sisemaal elavate inimeste kontaktid. Siiski oli meri see, mis rahvaid ühendas.

Sama võis näha kogu maailmas: Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, India ookeanis, Araabia merel ja Vahemerel. Arheoloogid peavad üha enam neid kohalikke kaubandussüsteeme vanemaks ja komplitseeritumaks, kui esialgu arvati.73 Väidetavasti sai see kõik alguse Niilusel 7000–8000 aastat tagasi.74

Tekkinud regionaalsed merekogukonnad kattusid osaliselt ja mõjutasid üksteist tähtsates geograafilistes sõlmpunktides. Nõnda läbisid hilispronksiajal Vahemere kesk- ja idaosas elanud foiniiklased lõuna poolt luksuskaupu tuues Gibraltari väina ja asutasid Lõuna-Portugalis Cádize-Huelva75 piirkonnas suure kaubanduskeskuse, et olla vase ja tina saamiseks ühenduses Atlandi kogukonnaga. Ühest piirkonnast teise reisivad inimesed leidsid eest piirkonnasisesed kohalikud transpordisüsteemid. Nii näiteks sõitis neljanda sajandi teisel poolel eKr Marseilles’st teele asunud kreeklane Pytheas kas ümber Hispaania ringi minnes või siis mööda Garonne’i jõge Biskaia lahele ning sooritas seejärel terve sarja tähelepanuväärseid purjeretki ümber Briti saarte, käies tee peal ära ka Skandinaavias.

1500 aastat hiljem ületasid samasugusest seiklusvaimust, ettevõtlikkusest, uudishimust ja ahnusest ajendatud viikingid Islandi, Gröönimaa ja Newfoundlandi kaudu Atlandi ookeani põhjaosa ning puutusid esimestena kokku Ameerika põlisasukatega. 200 aasta pärast sõitsid portugallased, hispaanlased ja teised lääneeurooplased nende varajaste maadeuurijate kannul üle Atlandi ookeani ning leidsid kompamisi üles tee ümber Aafrika (foiniiklase olid 2000 aastat varem selle ringi teistpidi läbinud) ja India ookeanile, jõudes lõpuks välja Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda.

Seal avastasid nad India ookeani kallastelt kuni Vaikse ookeani lääneosani ulatuva ala, mis oli küllastunud sajandeid kestnud merelise ettevõtlikkuse tulemustest. Maurja dünastia algusaegadest (324–184 eKr) saadik Kagu-Aasia vetes purjetanud Araabia ja Lõuna-Aasia kaupmehed seadsid ennast Tšolade ajal Kagu-Aasiasse sisse ja rajasid püsielanikkonnaga asundusi Hiinas, hiinlastest kaupmehed aga tegid sedasama vastassuunas. 11. sajandiks olid sellistes Hiina kaguosa suurlinnades nagu näiteks Quanzhou ja Guangdong tekkinud Aasia kosmopoliitsed kaubanduskeskused, kus kauplesid suured võõramaiste kaupmeeste kogukonnad. Niisugune ülemerekaubandus koos sisemaakaubitsemisega tegid Songi dünastia ja Mingi dünastia alguse Hiinast tollase maailma kõige suurema ja jõukama äriimpeeriumi, mis tõmbas seetõttu magnetina ligi ka kõiki teisi.76

Tõepoolest selgub alles praegu, kui ammu ja kui kaugele maailma ookeanidele tungisid hiinlased ja kuivõrd keerukad olid nende merekatsetused. Hiljaaegu avastati ligikaudu 8000 aasta vanuseid meresõiduga seotud esemeid. Tangi dünastia lõpuks (907. aastaks pKr) olid välja töötatud korrapäraste kaubareiside marsruudid Edela-Aasiasse ja Lääne-Aafrikasse.77 Mõned ajaloolased koguni usuvad, et Zheng He kuulsad retked India ookeanil ulatusid tegelikult kuni esimeste ümbermaailmareisideni ja Ameerika ranniku uurimiseni.78

Sellise merekaubanduse tulemuseks oli keerukas piirkondadevaheline ja piirkonnasisene meretranspordi võrgustik, mis kattis tervet maakera. Tööstusajastu tehnoloogilised uuendused ja aurujõu kasutuselevõtt tihendasid neid sidemeid. Konteineri leiutamine on seda protsessi veelgi enam revolutsioneerinud. Tegelikult “ei oleks liialdus öelda, et kaubaveokonteiner on muutnud maailma ja meie argielu sama põhjalikult kui viimase 100 aasta muud suurejoonelised või keerulised leiutised, kaasa arvatud internet”.79

Uuenduse ulatust illustreerib ehedalt poole miili pikkuse konteinerlaeva Emma Maerski saabumine mõnda Euroopa sadamasse, lastiks 200 jala kõrgustes konteinerivirnades 45 000 tonni peamiselt Hiinast pärit kaupu, mille omanikud loodavad 24 tunni jooksul lossida. Üle 95 protsendi maailma kaubavahetusest toimub meritsi ja selle maht on viimase kolme aastakümne jooksul tohutult kasvanud: 1970. aasta 2,6 miljardilt tonnilt 7,12 miljardi tonnini 2005. aastal. Maailma kaubalaevastik kosus 2005. aastal 2004. aastaga võrreldes 7,2 protsendi võrra, selle dedveit ulatus 960 miljoni tonnini. See rabav statistika jätkub.80

Tänapäeva laevandus mitte üksnes muudab globaliseerumist võimalikuks, vaid on ka ise põhjalikult globaliseerunud. Rohkem kui 60 protsendil laevadest lehvib mitte selle riigi lipp, mille kodanikud on laeva omanikud, vaid mõne muu maa plagu. Sageli on omanikuks tegelikult rahvusvahelised korporatsioonid. Mõne laeva meeskond, last ja reisimarsruut on täiesti internatsionaalsed ning on üsna võimalik, et tema ka kindlustaja, maakler ja operaator tegutsevad sootuks teistest riikidest.81

Seega on kogu globaliseerumise kontseptsioon läbinisti mereline. Madalad ja üha vähenevad merevedude prahihinnad tähendavad, et 700 dollarit maksva televiisori Euroopasse toimetamise eest tuleb tasuda mitte rohkem kui kümmekond dollarit. See aitab elukallidust ja inflatsioonimäärasid Euroopas ohjes hoida, julgustab Hiinat tööstust arendama (ja seega oma kodanike elu parandama) ning lubab paigutada tööstusettevõtteid Euroopast ja Põhja-Ameerikast Kaug-Itta ning tootmisliinide hajutada üha rohkematesse maadesse.82 Järelikult tekitab merekaubandus tihedates sõltuvussidemetes tööstusliku tootmise ja tarbimise kogukonna.

Süsteemi selgituseks

Sel ülitähtsal inimarengul on kaks peamist põhjust. Esiteks oli kuni tööstusrevolutsiooni viimaste etappideni meritsi (või jõgitsi) reisida või kaupu edasi toimetada kiirem, odavam ja ohutum kui maitsi.

Mahan rõhutas, et veetranspordi eelised ei ole “juhuslikud ega ajutised, vaid nad kuuluvad asjade olemusse ja on alalised”. Adam Smith jõudis 1776. aastal järeldusele, et “nõnda siis hakkab igasugune majandustegevus mererannikul ja laevatatavate jõgede kaldal loomulikul viisil laiali hargnema ja ennast paremaks tegema”. Veetransport muutis kõik võimalikuks ning soodustas ja õhutas kaubanduse laienemist.83

Teiseks oli võimalik varasematel riskantsetel kaubareisidel hoolimata laevade ja meeskondade kaotamisest teenida hiigelkasumeid. 16. sajandil India ookeani kaudu vürtsikaubandust arendanud portugallased kaotasid merel arvatavasti veerandi oma laevadest ja pooled meeskonnaliikmed, kuid jäid sellegipoolest kasumisse. Tollal väideti, et kaupmees võib saata teele kuus vürtsilasti ja sealjuures viiest ilma jääda, kuid kuuendat maha müües ikkagi kasumit teenida.84

Meri oli jõukusele viiv kiirtee, kuid Adam Smith juhtis tähelepanu veel ühele asjaolule: merekaubandussüsteem on mitmepoolselt kasulik. “Millised kaubad taluksid neid kulusid, mis kaasnevad maismaaveoga Londoni ja Kalkuta vahel?” küsis ta retooriliselt. Veetransport aga muudab kõik asjad võimalikuks. Tänu sellele “toimub nende kahe linna vahel siiski praegu elav kaubavahetus ja vastastikku turgu pakkudes ergutavad nad tublisti teineteise tööstust”.85

Nii sündis neljapoolsete kaubandussidemete võrk Hiina, Kagu-Aasia, India ookeani ranniku ja Euroopa vahel, milles osalesid usutunnistusele, rassilisele kuuluvusele või riigitruudusele vaatamata kõik ja millest kõik ka vähemalt mingil määral kasu said. Kuigi maismaal kulgevad kaubaveomarsruudid olid ikka veel tähtsad, oli siiski tegemist enamasti ookeanil põhineva süsteemiga.86

19. sajandi liberaalidest vabakaubanduse pooldajad arendasid neid ideid edasi. Nad sedastasid, et merepõhine kaubandus on vastastikku kasulik ning tugineb peamiselt rahvusvahelisele rahule, mille püsimisele sellest tulenevad jõukus ja stabiilsus vägagi kaasa aitavad. Tänapäeval on need muidugi saanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja globaliseerumise eestkõnelejate väärtusteks ja eeldusteks. Mahani sõnutsi rõhutavad need “merevõimu ärihuvi säilitada rahu”.87 Nagu eespool juba tähendatud, seostavad ka postmodernistid üleilmastumise rahuga, uskudes, et see vähendab riikide konfliktide tõenäosust ja süvendab rahvusvahelist koostööd kõige selle vastu, mis süsteemi ohustab.

Ent kogu lool on ka tumedam pool: merkantilistlik arvamus, et kaubitsemine toob ühele tehingupoolele palju rohkem tulu kui teisele ja et ühe poole kaotus on teise võit. See tekitab tulist ärilist rivaalitsemist. Näiteks paisus Hollandi ja Inglise Ida-India kompaniide rivaalitsemine surmatoovaks vägivallaks ning mõlemad äriühingud pidasid oma ärihuvide kaitseks ülal omaenda sõja- ja mereväge. Kaubanduskonkurents on tegelikult võistlevate tarnijate sõda.

Ka ostja ja tarnija vahekord võib olla sama konfliktne. Portugallased näiteks käitusid India ookeanile jõudes agressiivselt ja taplushimuliselt, olles kindlalt otsustanud ajada äri “tulusalt” ja sundida vajadusel teistele peale oma kaubitsemistingimused.

Sellise lähenemise küllap kõige kurikuulsamad näited on kaks oopiumisõda Hiina ning Suurbritannia ja teiste lääne suurriikide vahel 19. sajandil. Et osta Briti tööstustooteid, pidid India oopiumikasvatajad ja maakaupmehed eksportima oma saagi Hiinasse, kuigi Hiina võimud seda ei soovinud. Hiinlastel aga tuli tasuda oopiumi eest teed Britanniasse eksportides. Sellest puhkenud meresõdade avalikult väljaöeldud eesmärk oli sundida Hiinat osalema tasakaalustatud ja ülemaailmses kaubandussüsteemis, mis olnuks pikemas plaanis kasulik talle endalegi.88

Järgnenud kahe sõja mereline iseloom näitas Mahani sõnutsi, et “ainelise tsivilisatsiooni energiaallikas äritegevus toob suurt kasu ja tohib saada merevõimu sõjalist toetust”.89 Tollaste liberaalidest vabakaubanduslaste koostöölootustest hoolimata võis merekaubandus vahel olla seotud konfliktide ja sõjaga – ja seda kahel silmatorkaval põhjusel. Esiteks lihtsalt seetõttu, et meritsi toimuv kaubavahetus oli riigi jõukusele eluliselt tähtis ja see allutati rahu ajal paratamatult teravale konkurentsile, sõja ajal aga sattus rünnaku alla. Teiseks oli – ja see on kooskõlas Mahani omaaegse hoiatusega – ülemaailmne merekaubandussüsteem tundlik ja haavatav90 ning vajas seega sõjalist kaitset. Mere teine ja neljas omadus olla nii veokeskkond kui ka ülevõimu meedium on lahutamatult seotud.

Nimelt sellest rääkis Sir Walter Raleigh oma sageli tsiteeritud tähelepanekus: “Kes valitseb merd, see valitseb kaubandust. Kes valitseb maailma kaubandust, see valitseb maailma rikkusi ja järelikult ka maailma ennast.”91 Ühtlasi tasub märkida, et mõned asjad, mis rändasid maailmas ringi meritsi, võisid olla pahaloomulised. Maakera eri osades tekkisid surmatoovad nakkushaigused, kuid ülemaailmne transpordisüsteem levitas neid veel enne, kui nendega esmakordselt kokku puutunud kogukonnad suutsid immuunsuse välja arendada. Tulemused olid katastroofilised. Must surm tuli Euroopasse tõenäoliselt laevarottidega. Eurooplased viisid endaga Ameerika mandritele kaasa kohalikke rahvaid laastanud tõbesid. Alles 20. sajandi algusaastatel levitasid laevad muhkkatku üksteisest nii kaugel asuvatesse paikades nagu Bombay, Sydney, San Francisco ja Buenos Aires. Need sündmused meenutavad, et mereveod võivad endaga jubedaid asju kaasa tuua.92

Meri kui informatsiooni vahetamise ja ideede levitamise keskkond

Ideede teadlik ja ebateadlik levitamine

Kaubitsemise juurde kuulub suhtlemine. See on nii kaupade kui ka teadlik või ebateadlik ideede ja informatsiooni vahetamine. Merelise suhtlemise kaudu said keskmise kiviaja inimesed ideid, kuidas ehitada hauakambreid ja kuidas savipotte kaunistada. Kindlasti veel paljude muude asjade kohta, millest ei ole jäänud konkreetseid jälgi. Näib sedamoodi, et merekaubandus ning ideede ja informatsiooni vahetamine on lahutamatud.

Mõnikord on see informatsiooni ja väärtuste vahetamine teadlik ja tahtlik. Varajased maadeuurijad avastasid uusi seni tundmata kultuurtaimi ja tõid neid kodumaale. Nii jõudsid Euroopasse kartul, tubakas, banaan, kohv, tee ja nii edasi. Meritsi kaubitsejad Kagu-Aasiast ja India ookeani piirkonnast tõid vanaaja Hiinasse kiiresti küpseva riisi, suhkruroo, jasmiini, puuvilla, kõrvitsa, kapsa ja nii edasi. Need kõik tekitasid rohelisi revolutsioone ja avaraid turge. Hiina vedas oma esimesed maguskartulid sisse 1593. aastal, nüüd aga annab 80 protsenti nende maailmasaagist.93

Mõned inimesed läksid aga veelgi kaugemale ja nägid meres võimalust, mille abil märksa läbimõeldumalt valgustamata rahvastele oma ideesid edastada. Kristluse levimine on näiteks tugevasti seotud merega. 9. ja 10. sajandi misjonärid asusid Iirimaalt üle Iiri mere teele teiste Atlandi ookeani põhjaosa saarte poole ja jõudsid sealjuures ajapikku välja ka Ameerikani, et tões ja vaimus paganatele kristlust viia ja nad uude usku pöörata.

Olenemata sellest, millised muud motiivid võisid sajandeid hiljem olla hispaanlastest ja portugallastest kolonistidel, tulid nad samuti Ameerikasse, India ookeanile ja Kaug-Itta hingi püüdma. Tänu Francis Xavieri ja teiste tegevusele 16. sajandil olid pool miljonit Jaapani tollasest 18 miljonist elanikust kristlased. Tokugawa šogunaadi järelduse kohaselt oli neid piisavalt palju, et ohustada lausa Jaapani kultuuri ja ühiskonda ennast.

Ehkki uute kristlaste värbamine mere tagant oli kõige edukam, ei ole see sugugi ainus näide. Islamimaade valitsejad levitasid oma usku samasugusel viisil ümber India ookeani ja Vahemere ning Kaug-Itta. Keerukad sidemed on olemas ka budismi levimise ja merepõhise kaubanduse vahel.94 Õnnetuseks võis soov oma usutunnistust niiviisi levitada tuua kaasa rahvusvahelisi tülisid. Enamjaolt oli siiski tegemist väärtuste ebateadliku edasiandmisega. Selle tähtsa teema juurde pöördume hiljem tagasi.

Informatsiooni jahtimas

Inimesed ei käinud mitte üksnes informatsiooni levitamas, vaid ka seda hankimas. Tung järele uurida ja teada saada, mis on kauge silmapiiri taga, ning vahel ka soov jõuda mõnda paremasse kohta on inimese ja mere suhte lahutamatu osa. Francis Baconi 1627. aastal kirjutatud “Uus Atlantis” on üks esimesi ingliskeelseid näiteid. See salapärane, allegooriline ja romantiline teos on merega seotud ühise teadusliku avastamistöö ideest läbi imbunud. Meri ühendatakse seal reisimisvabaduse, avatud horisontide, uurimise, avastamise ning teadmiste ja progressi poole püüdlemisega, vastandades seda “teadmatute, kartlike ja rumalate” tegevusele, kes hoiavad mere avastamisest eemale ning seavad niiviisi oma eluteele piiranguid.95

Iseäranis 16. sajandist alates oli merede uurimise ajendiks teadmishimu. Ehkki inimkonna huvi teada saada, mis on silmapiiri taga, ei ole muidugi ainuüksi eurooplastele omane, on selle põhjuseid hea selgitada kapten James Cooki ning tema 18. sajandi ametivendade ja võistlejate näitel. Nende motiivid olid:

■ Aateline teaduslik uurimistöö. Kartograafia ja meresõidu arendamine (konkreetsemalt Tahitil planeet Veenuse Päikese eest möödumise aega mõõtes) ning eurooplastele tundmatute taimede, loomade, rahvaste ja ühiskondade avastamine (seetõttu viibis nende laevadel ka arvukalt loodusteadlasi).

■ Ärihuvid. Admiral Byron lähetati otsima Terra Australis Incognita’t “meresõiduks sobivatel laiustel ja sellises kliimas, mis on kohane kaubandusele kasulike kaupade tootmiseks”. Ptolemaiosest saadik usuti, et lõunas eksisteerib mõõduka ilmastikuga manner, mis tasakaalustab põhjas paiknevat Euraasia maamassi. Kui säärane manner oleks leitud, oleks sellest ja selle rahvastest saanud hiigelsuur turg.

■ Strateegiline huvi. Uued mereteed võisid olla strateegiliselt tähtsad. Norfolki saare mänd ja Austraalia kanep võisid vähendada Britannia ohtlikku sõltuvust Läänemere piirkonnast.96

Järelikult pole sugugi üllatav, et meri kui inforatsiooni hankimise ja edastamise keskkond tõi kaasa nii koostööd kui ka konflikte. Ühest küljest peeti teadmiste poole püüdlemist üleüldiseks hüveks. Seetõttu oli Cook isegi sõja ajal kaitstud prantslaste ja teiste rünnakute eest, kuna tema tegevus vastas üldistele huvidele.97 Kuid siin esines ka päris ehedat rivaalitsemist. Eurooplased püüdsid omaaegseid marsruudikirjeldusi (rutter’eid) ja kaarte (Lucas Waghenaeri eeskujul waggonere) kiivalt enda teada hoida. Paratamatult esines palju tööstusspionaaži: luurajad püüdsid välja selgitada konkurentide meresõidusaladusi.

Kindlasti oli nii, et kui Cook ja teised avastasid “uusi” ihaldusväärse kinnisvara killukesi, siis nad mitte üksnes panid kirja nende olemasolu, vaid kuulutasid need ka omaenda riigi omandiks, arvaku siis kohalikud elanikud mida tahes.

Avastatud rahvaste väärtusi koheldi tihtipeale samamoodi. Ühelt poolt olid paljud eurooplased kohalike arusaamade ja huvide suhtes üllatavalt peenetundelised. Puhtjuhuslikult Tahiti leidnud meremehed arvasid, et nad on avastanud paradiisi, ning filosoof Denis Diderot astus üles selle nimel, et Vaikne ookean jäetaks kasutusele võtmata ja rikkumata. Kuid oli ka neid, kes mõistsid otsustavalt hukka kohalikud sotsiaalsed tavad (mis lähtusid ühiskonna türanlikust kihistatusest ning lubasid inimohvrite toomist ja ulatuslikku lapsetappu) ja püüdsid pimedusega lööduid nende enda kasuks reformidele allutada.

Sellise hoiaku võttis üsna hästi kokku Mahan, kirjutades bokserite ülestõusu ajal Pekingisse suundunud päästeekspeditsioonist. Ta toetas lääne merelist õigust “nõuda üldsuse huvides ja vajaduse korral jõudu kasutades, et Hiina jääks Euroopa ja Ameerika elu- ja mõtteprotsesside toimele avatuks”.98 See viib meid loogiliselt edasi mere neljanda omaduse juurde.

Meri kui ülevõimu keskkond

See, et paljud rannikukogukonnad on kindlustatud nii mere vastu kui ka merelt, osutab, et mere ääres elades tuleb karta kaugelt saabuvaid marodööre. Iirimaal on teada üle 250 kaldapangale ehitatud kantsi, mis kaitsesid korraga merelt tulevate sissetungijate eest ja toetasid iirlaste endi agressiivseid merelisi ettevõtmisi. Sellist malli kohtab üle maailma.

Euroopas ja Lähis-Idas demonstreerisid foiniiklased, kreeklased ja roomlased selgesti, et meri on strateegiline peatee ehk keskkond, kust üks inimrühm saab tulla ja teise rühma asjades oma ülevõimu kehtestada. Rooma vallutas meritsi Britannia, sest see pakkus varjupaika Rooma mandrialadel pidevalt pahandusi tekitanud poliitilistele põgenikele ja asüülitaotlejatele. Viikingid tulid samuti meritsi, ründasid ja heitsid enda alla suurema osa Britanniast: osalt selleks, et pääseda teiste, neist ida pool maismaal elavate röövlite surve eest, osalt aga ülevõimuga kaasnevaid rikkusi jahtima. Nad liikusid sealt edasi Vahemerele ning Islandi ja Gröönimaa kaudu üle Atlandi ookeani Nova Scotia poolsaarele ja Ameerikasse. Mõni sajand hiljem kordasid seda nende prantsuse keele ja kultuuri omaks võtnud järeltulijad normannid.

Hilisema aja eurooplased – portugallased ja hispaanlased, kellele järgnesid peagi hollandlased, prantslased, britid ja teised – jõudsid meritsi Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning India ja Vaiksele ookeanile. Väikeste salkadena (ja sageli äärmiselt metsikult) purustasid nad niisuguseid hiidimpeeriume nagu näiteks asteekide ja inkade oma. Portugallased on hea näide selle kohta, mida kreeklased nimetavad thalassokraatiaks ehk mere valitsemisega loodud impeeriumiks. Portugallased tungisid kõigepealt sõdides mõnda uude piirkonda ja olid seejärel sunnitud oma sealseid investeeringuid kaitsma. Portugali sõdureid ei olnud iial piisavalt, et võtta ette suuremaid sõjakäike mandril, ning seetõttu toetus nende 160 aastat vastu pidanud impeerium India ookeani kallastel vähestele strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse paigutatud garnisonidele ja ülekaalukatele merejõududele. Kui teised, iseäranis hollandlased ja inglased, hakkasid mereliselt tugevnema, käis impeerium alla.

Sealses piirkonnas Portugali järeltulijaks saanud Briti impeerium tugines samuti merevõimule. Selle strateegide meelest kujutas impeerium endast tohutu suurt maalahmakat, mille jaotavad osadeks kaheksa veesiilu: Dardanellid ja Bosporus, Kaspia meri, Tigris ja Eufrat, Niilus, Punane meri, Araali meri ja Amudarja, Pärsia laht ja Indus koos Sutlejiga. Nende veealade kontroll tagas ka maa valitsemise. Nende kaotamise tagajärjeks olnuks impeeriumi hukkumine. Impeeriumi turvalisus sõltus järelikult merealade valitsemisele keskendunud kaitse- ja ründestrateegiatest.

Oli see siis hea või halb, kuid eurooplased lõid uusi impeeriume ja muutsid maailma. Nad tegid seda mere kaudu. Selleks arendasid nad välja mereväed ja strateegia ehk mereväe kasutamise kontseptsiooni, millest tulenevad kõik merevõimu klassikalised funktsioonid: merealade valdamine, merelise jõu kuvamine kaldale rahu ja sõja ajal, kaubanduse ründamine ja kaitsmine ning korra säilitamine merel.

Ehkki eurooplased on küllap suurimad mereülevõimu kasutajad, ei ole nad sugugi üksi. Islamimaailmas India ookeani ümber järgnevad kaupmeestele misjonärid ja sõdurid ning edasi tekivad impeeriumid. Osmanite 17.–19. sajandi impeerium on veel üks näide hilisemast ajast.

Mere nelja omaduse põhjused

Selliste riskantse mereliste ettevõtmiste motiivid olid mitmekesised, kuid kindlasti oli neil jõuline majanduslik mõõde. Uusajal oli laialt levinud (olgu siis õige või väär) vaade, et kui riik soovib kasvu säilitada, siis vajab ta uute ressursside ja turgude saamiseks juurdepääsu teistele piirkondadele, mida ta eelistatavalt ka kuidagi kontrollib. Mitte ainult marksistid ei jõua järeldusele, et selline mere kõiki nelja omadust ühendav rahvusvaheline konkurents viis välja imperialismini. Mahan ütles, et kolooniad andsid “tugipunkti võõral maal, uue turu sellele, mida [koloniaalvõimul] oli müüa, uue tegevusvaldkonna tema laevandusele, rohkem tööd tema inimestele ning rohkem mugavust ja jõukust talle endale”.99 Viimane näide oli Jaapani rünnak Ühendriikide laevastikule Pearl Harbouris ja eurooplaste valdustele Kagu-Aasias – meeleheitlik katse panna nad šoki abil leppima jaapanlaste kavandatud Suure Kagu-Aasia Ühisõitsengu Sfääri loomisega.

Muidugi tuli ette ka “mitteametlikke” versioone, kus suurriik rakendas piirkonnas tugevat ärijõudu ja kauge silmapiiri taga terendas arvatavasti ka sõjajõud, kuid impeeriumi formaalsed ja kulukad institutsionaalsed rekvisiidid puudusid, näiteks Briti kaubanduse tugevus Lõuna-Ameerikas 19. sajandil. Teine näide on üleilmastumise tänapäevaste arvustajate meelest globaliseerumine ise.

Joonis 2.3 Omaani mereteed Kaug-Itta ja Aafrikasse 8. sajandil (allikas: Casey-Vine, 1995)

Merevõimu eelised

Tugevus merel oli otsetee domineerimisele ja võimule, seega püüdsid riigid merd oma kontrolli all hoida iga hinna eest. Nad püüdsid merd ennast oma valdusse saada. Sellest johtusid Tordesillase leping, mis jagas maailma ookeanid kaheks, andes ühe poole Portugalile ja teise Hispaaniale, ja otseselt välistav mõtlemine John Seldeni 1635. aasta “Mare Clausumis”, samuti territoriaalmere ja merepiiri kontseptsioon ning mööduvatelt meresõitjatelt andami ja lugupidamise nõudmine.

Mahan märkis: “Mere valitsemine merekaubanduse ja mereväe üleoleku abil tähendab domineerivat mõju maailmas … [ning] on rahvaste võimsuse ja jõukuse pelgalt aineliste elementide hulgas esikohal.”100 Paljude jaoks oli valdavalt mittemerelise ja maismaaga seotud Nõukogude impeeriumi lõplik kokkuvarisemine 20. sajandi lõpus kõige värskem merevõimu eeliste tõestus. Lisaks vähenes sellal ka õpetlaste lugupidamine revisionistliku koolkonna vastu: ajaloolane Paul Kennedy väitis, et Mahan liialdas merevõimu ajaloolise tõhususe ja tulevase tähtsusega.101

Merevõimu omavate riikide majandus õitseb niivõrd, kuivõrd nad suudavad lõigata kasu merest kui ärivedude ja kaubitsemise keskkonnast. Nende strateegia on edukas niivõrd, kuivõrd hästi neil õnnestub kasutada strateegilisi eeliseid, mida pakub otsustav sõjajõud merel ja selle järgnev kuvamine kaldale maismaariikide vastu. Seega kuna merevõimu omavad riigid on üldjuhul jõukad rahu ajal ja tugevamad sõja ajal, muutuvad nad paratamatult suurriikideks. Nii arvataksegi, et see on sääraste väikeste ning piiratud pindala, elanikkonna ja ressurssidega riikide nagu Portugal, Madalmaad ja Inglismaa – lisada võiks ka Veneetsia, Omaani ja veel mõned teised – edukuse ainus selgitus.