Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 2

Eestlased on ennast ikka maarahvaks kutsunud. See on kummaline, kui arvestada, et elame kohas, mida ümbritseb kahest küljest meri (ja kolmandast suur järv) ning mis asub suure ja iidse ida-läänesuunalise meretee ääres. Tegelikult on osa Eestist, näiteks hansalinnad Tallinn ja Pärnu, aga ka Narva ning saarte ja ranniku elanikud kogu aeg näoga mere poole elanud. Enne Esimest maailmasõda oli Eestis viis merekooli ja rannakülades ehitati purjelaevu. Ka sel ajal leidus neid, kes õhutasid eestlasi merendusele tähelepanu pöörama ja oma asukohast tingitud võimalusi rohkem ära kasutama.

1908. aastal kirjutas hilisem admiral Johan Pitka ajalehes Elu: “Tõesti kurvastav nähtus on, et meie rahva majanduse tundjad, selle asja arendajad ja teenäitajad poole nägemisega on! Ärgu pandagu pahaks ega võetagu vihaks, et nii ütelda julgen, aga võetagu meie kodumaa kaart ette, küllap siis nähakse, et ma asju sugugi liialdanud ei ole, vaid tagasihoidlikult tõtt ütlen. Meie kodumaa suuremat osa piiri puudutab meri, sääl leiduvad järved ja jõed. Et seda tähtsa maa seisukorda rahva majanduses tähele ei panda, on selge, sest kus ja millal on püütud nimetatud tegelaste poolt rahvale sellest selgust tuua ja näidata, kui tähtis üleüldse meie meri ja veeteed on.”

Tõeliselt seljaga mere poole õpetas meid elama siiski alles Nõukogude okupatsioon, mis rannakultuuri põhimõtteliselt välja suretas. Sellest tingitud maismaakeskset suhtumist võib meie igapäevategemistes ja otsustes tabada tänaseni. Pea sada aastat pärast Pitkat jõudsime meie, Laevastiku Ohvitseride Klubi5 (edaspidi LOK) ja Eesti mereväe ohvitserid, mereväe kitsaskohti analüüsides samale järeldusele. “Eesti kui mereäärne riik on merepimedusega löödud ega oska täiel määral ära kasutada mere pakutavaid võimalusi, et saada jõukaks mereriigiks”6.

15. mail 2010 avaldas samasisulise artikli toonane leitnant Ott Laanemets. Et ainult näpuga näitamisest ei piisa, valis LOK välja ja osales merestrateegiat ja mere nägemist kirjeldava ning praegu Teie käes oleva raamatu tõlkimises. Raamat ilmub sarjas “Riigikaitse raamatukogu”.

Eesti mereväge on sageli süüdistatud nišilikkuses ja liigses keskendumises miinitõrjele ning nõrgas vastamises võimalikele sõjaaja väljakutsetele. Sellele on raske argumenteeritult ja ilma emotsioonideta vastu vaielda ning see on laevastikuohvitsere juba pikemat aega frustreerinud. Geoffrey Tilli vaate järgi on riigi sõjalaevastik tema ühiskonna miniatuur ning seega pole Eestigi merevägi muud kui Eesti ühiskonna peegelpilt. Sellised me ju riiklikult olemegi – väikesed ning püüdlikud, kuid vaid mõnes kitsas tegevusvaldkonnas. On selge, et väikeriik ei saa riigikaitseks suuri summasid kulutada, kuigi see summa on 2 % SKT-st. Kui mereväe eesmärk on kaitsta riigi huvisid merel, aga riigil merelised huvid puuduvad või pole ta neist teadlik, siis ei saagi loota, et merevägi saaks olla kasulik kellelegi teisele peale iseenda. Mereväel on otstarve ainult merenduse ja üldise merelise julgeoleku kontekstis. Merelist julgeolekut tuleb vaadelda laiemalt kui ainult kitsalt sõjalisest perspektiivist. Mereline julgeolek hõlmab ka mereteede ja sadamate julgeoleku ja turvalisuse tagamist, mereohutust nii merehariduse kui ka meremärgistuse kontekstis, illegaalse immigratsiooni ja salakaubaveo tõkestamist ning keskkonnakaitset.

Tuleb tunnistada, et reeglina ei mõisteta Eestis mere rolli ja merenduse potentsiaali. Paljude jaoks on see lihtsalt sinine ja märg ala kaardil või tõke, millest autoga ega jalgsi üle ei saa. Tegelikult on meri tee, ressursibaas ja meedium. Nende omaduste enda huvides kasutamiseks on aga vaja vahendeid ja arusaamist. Me võime ju merd ignoreerida, aga geograafilist asendit eitada ei saa. Seda tehes välistame enda jaoks suured majanduse, riigikaitse ja tegelikult ka rekreatsioonivõimalused.

2011. aasta kontekstis oli kõige valgustavam ja loogilisem raamat, mille tõlkimisega edasi minna, tänapäeva Briti merendusteoreetiku Geoffrey Tilli teos. Tegemist on käsitlusega, mis peaks tänapäevaste näidete varal märkimisväärselt lihtsustama merelise mõtteviisi seaduspärasuste (saladuste) taipamist. Samuti võtab Geoffrey Till selles raamatus kokku meresõjandusliku teadmise tänase seisu. Ta tutvustab meresõjanduse klassikute Alfred Thayer Mahani ja Julien Stafford Corbetti, aga ka admiralide Théophile Aube’i ja Sergei Gorškovi vaateid ning üritab ühtlasi vaadata tulevikku. Võimalikud tulevikustsenaariumid annavad ka Eestile edasiste valikute tegemiseks hea aluse.

Kindlasti vaatab Geoffrey Till meresõjanduse küsimusi suurriigi ja suure mereväe vaatevinklist ning vahel võib tunduda, et väikesel Eestil pole selle tarkusega midagi peale hakata. Tegelikult on hoopis vastupidi: kui Eesti tahab olla mereriik, mitte lihtsalt mereäärne või merevaatega riik, tuleb meil mõista merevõimu olemust ja (maailma)merel toimuvaid protsesse. Seda eriti praegusel globaliseerumisajal, mil maailmameri on üha enam pigem siduja kui eraldaja ja selle ühes otsas toimuv mõjutab väga tugevalt ka teist otsa. Näiteks Tallinna sadama ja Hiina transpordifirma koostöö7, Balti riikide kaudu kulgev Afganistani varustamise kanal8 või Hormuze väinas toimuva otsene mõju kütusehindadele Eestis. NATO liikmena on Eesti valinud kuulumise merelisse klubisse. Otsuse õigusust kinnitab ka juba Pitka soovitatud pilguheit kaardile. Eesti võib ju mitte küündida mõjuvõimsa mereriigi tasemeni, kuid teiste mereriikide mõtlemist ja väärtusi mõistes ning juurutades kindlustame helgema tuleviku ja rohkem võimalusi meie lastele. Just seepärast on “Merevõim” kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult praegustele ja tulevastele ohvitseridele ning merendushuvilistele, vaid kõigile, kelle tegevusest sõltub Eesti riigi ja merenduse areng.

Loodetavasti õnnestub käesolevale teosele lisaks varsti eesti lugejani tuua ka eespool nimetatud klassikute Mahani, Corbetti jt originaalteosed. Eestlased võivad pidada end maarahvaks, kuid meile omase terve talupojamõistusega peame aduma, et asume siiski mere ääres ning mereline vaatenurk rikastab ja annab meile tulevikus mitu korda rohkem võimalusi.

Kaptenleitnant

Sten Sepper