Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 6

Vastupidi äsjakirjeldatud postmodernsetele riikidele suhtuvad modernsed riigid ettevaatlikumalt globaliseerumisse ja selle mõjusse nende endi turvalisusele ja suveräänsusele. Nende majanduspoliitika on protektsionistlikum ja nad näitavad üles väiksemat valmidust maailma kaubandussüsteemi säilitamise nimel teistega koostööd teha. Nad valmistuvad võimaluseks, et pärast globaliseerumise kokkuvarisemist või selle ajutise allakäigu perioodil tuleb neil seista silmitsi kõledama, karmima, palju vähem “ühise” ning konkurentsirohkema maailmaga, milles naasevad sõjaline sund ja võimupoliitika. Maailma ootaks sel juhul ees sõjakas tulevik.

Mereväe teine – traditsiooniline, konventsionaalsem ja “modernsem” – tiib vaatab mereväe rolli ja vajalikku võimekust hoopis teisiti, pidades rahvuslikke ülesandeid koostööülesannetest tähtsamaks. Seetõttu erinevad need paljuski postmodernistide mereväe omadest ja on mõnikord koguni viimaste täielikud vastandid. Esimene silmanähtav erinevus seisneb modernistide kalduvuses koondada tähelepanu mitte süsteemi, vaid riigi ja tema vahetute huvide kaitsmisele. See aga mõjutab mereväe missiooniprioriteete.

Modernse mereväe ülesanded

Tuumaheidutus ja ballistilise raketi kaitse

Tuumaheidutusjõudude ja kõige selle juurde käiva – kaasa arvatud mitmesugune merel baseeruv kaitse tiib- ja ballistiliste rakettide eest – merel hoidmine on mõttekas riikidevahelise konflikti kontekstis, sest tavaliselt omavad sedalaadi vastasseisus osalemiseks vajalikke ressursse ainult riigid. Hezbollah’ rünnak Iisraeli korvetile 2006. aastal ning perioodilised tulevahetused Sri Lanka mereväe ja (Tamili) Meretiigrite vahel näitavad siiski, et kõnealune erinevus võib olla vähenemas. Seetõttu suureneb niisuguste laevastike arv, kes arendavad aegapidi välja selliseid ründe- ja/või kaitsevõimekusi.

Mereala valdamine

Modernsel mereväel on teistsugused, märksa traditsioonilisemad arusaamad mereala valdamisest. Põhiliselt lähtutakse mereväe ettevalmistamisel analüüsist, mida teevad teised võimalikest rivaalidest mereväed. Tähtsustatakse rohkem n-ö mahanlikku arusaama mereala valdamisest ja selleks vajaliku mereväevõimekuse omamist.

Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas eksisteerib tõepoolest tendents koondada naabrite ettevalmistustele sama palju või vahel rohkemgi tähelepanu kui mitmesuguste valitsusväliste organisatsioonide omadele. Tegemist on samasuguse “sarnane sarnase vastu” ehk sümmeetrilise konkurentsiga omataoliste vahel, nagu see oli valdav 20. sajandil. Siin valmistutakse “laevastik laevastiku vastu” kokkupõrgeteks, nagu neid nimetas admiral Gorškov.

Niisugused võimekused on kallid ja tõenäoliselt optimeeritud mitte maismaale suunatud rünnakute, vaid avaookeanil toimuvate operatsioonide jaoks. Allveelaevade tõrjerelvade ja sensorite kombinatsioonid, õhutõrje- ja laevatõrjeraketid jne on kaitse selliste võimekuste vastu, mida eeldatavasti valitsusvälistel osalejatel ei ole.

Sellist lähenemist illustreeris selgesti Austraalia valitsuse 2000. aasta kaitseavalduse arutelu seoses Kuninglikule Austraalia Mereväele merealade kontrollimisel esitatavate nõuetega. Avalduses öeldakse: “Austraalia kaitsmise võti seisneb meie mandrit ümbritsevate õhu- ja merealade kontrollimises nii, et neid ei saa kasutada vaenulikud laevad ja õhusõidukid, ning meie jõududele maksimaalse tegevusvabaduse tagamises. See tähendab, et me vajame põhimõtteliselt merelist strateegiat.”52

Ehkki teiste riikide mereväevõimekuste orientiiriks seadmine või koguni ühemõtteline valmistumine tegutsemiseks nende vastu on erialases mõttes arukas ja aitab potentsiaalseid vastaseid heidutades tõepoolest konflikte ära hoida, võib selline suhtumine tuua kaasa ka täiesti vastupidiseid tagajärgi. Kui mõned riigid viivad oma mereväe moderniseerimise programme ellu juhtumisi korraga, võib relvastuse arendamine hõlpsasti muutuda märksa ohtlikumaks relvastuse võidujooksuks. Selle ärahoidmiseks peavad modernsed mereväed rakendama tundlikke ja võib-olla ka keerulisi abinõusid, et saavutada vastastikune usaldus ja üksmeel.

Kitsamad arusaamad merelise jõu kuvamisest

Tung liberaalse interventsionismi poole ja kalduvus sooritada lähetusoperatsioone on modernsetele riikidele märksa vähem omane kui postmodernsetele. Vaidluses liberaalse interventsionismi poolt ja vastu ei ole midagi uut. Eelmisel globaliseerumisajastul arvas näiteks Briti peaminister lord Palmerston, et liberalism ja maailma keskklassid “tekitavad stabiilseid, rahumeelseid ning Inglismaa ja Inglise kaubanduse suhtes sõbralikke valitsusi palju tõenäolisemalt kui despotism”. Seega ta pooldas liberaalset interventsionismi ja tegelikult ka tegutses sellest lähtudes. Need oletused seadis kahtluse alla konservatiivne jõudude tasakaalu koolkond, kus lord Melbourne väitis, et lood on just vastupidi ja need jõud, kellele abi antakse, “ei võta kunagi meie nõu kuulda … kohtlevad meid ülima põlgusega ja rakendavad kõikvõimalikke vaenulikke abinõusid. Nad tahavad innukalt tõestada, et me ei mõjuta neid kuidagi”.53

Lühidalt öeldes ei tule niisugustest sekkumistest mitte midagi head. Tähelepanu vajab hoopiski rahvusliku hingerahu kaitsmine ja need, kes seda otseselt ähvardavad. Sellises maailmas, kus teineteisest sõltuva tootmis- ja tarbimiskogukonna hädavajadustel on väiksem roll kui varem, jäävad tõenäoliselt peale hilisema aja Melbourne’ide traditsioonilised rahvuslikud vaated. Nagu eespool juba märgitud, võib lähetuskampaaniate teostamine maismaal igal juhul poliitilises mõttes raskemaks muutuda.

Järelikult on kollektiivsed lähetuskampaaniaid kaldal vähem tähtsad kui tavapärased merelise jõu kuvamise viisid, kaasa arvatud dessandivõimekus ja merelt löögi andmise võimekus sellisele vastasele, kelle vastu peab võitlema väga tõhusa relvastusega. Seejuures ei ole nende võimekuste kasutamise eesmärgiks mitte niivõrd rahvusvahelise kaubandussüsteemi kaitsmine mitmesuguste ohtude eest, kuivõrd strateegilise paremuse saavutamine konventsionaalsete vastaste suhtes. See võib hõlmata ka kindlat soovi säilitada või välja arendada merel baseeruv tuumaheidutusjõud, mis tähendab vähemalt praegu samuti keskendumist traditsioonilisele “sümmeetrilisele” vastasele.

Kord merel

Kord merel on modernse riigi jaoks muidugi sama tähtis kui postmodernse jaoks, kuid ta keskendub märksa rohkem ainuüksi rahvuslike huvide ja suveräänsuse kaitsmisele koduvetes. Eesmärgiks on ohtude koduvetest eemal hoidmine ja oma merepiiri kaitsmine kõikvõimalike pahatahtlike sissetungijate eest. See tähendab väiksemat koostööd teiste riikidega viisil, mis võib kahjustada osaleja poliitilist sõltumatust, merelist suveräänsust või püsitoiminguid. Modernsed mereväed järgivad rahvusvaheliste merekonventsioonide ja pürgimuste – näiteks merendusalase teabe jagamise kava Maritime Domain Awareness (MDA) – nõudeid tõenäoliselt halvemini, sest nad kas ei soovi seda teha või puuduvad neil vastavad juhtimistavad.

Minevikus on sedasorti piirangud raskendanud piraadivastaste operatsioonide läbiviimist sellistes tundlikes piirkondades nagu näiteks Malaka väin. Ja lõpuks on modernsed riigid sagedasti majanduslikult iseseisvamad ja endasse sulgunud, mistõttu kusagil eemal aset leidvad korratused häirivad neid vähem. Nende kaasatus merealade turvalisuse “kaugemate” aspektide lahendamisse on seega märksa piiratum.

Merealane üksmeel

Kõiki nimetatud põhjusi arvesse võttes kaldub “modernne” merevägi suhtuma ettevaatusega sellistesse praegu käibel olevatesse ideedesse nagu näiteks globaalne merepartnerlus, sest niisugused kokkulepped nõuavad harilikult kompromisse ja valmidust nõustuda vähenenud suveräänsusega riigi tasandil. Mitmepoolne koostöö teiste riikidega pole modernsele mereväele kuigi tähtis ja kui see leiabki aset, siis nii poliitiliselt kui ka praktiliste koostalitlusmehhanismide poolest kitsendatud ulatuses.

Modernsed mereväed eelistavad seega üldiste eesmärkidega mitmepoolsetele lepetele kahepoolseid kokkuleppeid konkreetsetes küsimustes. Mereväe käitumine peegeldab siin riigi üldist skeptilist suhtumist selliste institutsioonide ja käitumiste tulususse, mis soodustavad ühist julgeolekut piirkondlikul tasandil. Realismiusku teadlased enamasti jagavad seda skeptitsismi ja väidavad, et julgeolek sõltub edaspidigi rahvusriikidest ja traditsioonilistest rahvuslikest huvidest.

Modernne merevägi – võimaldajad

Modernse ja postmodernse lähenemise erinevused hõlmavad ka mereväe tegevuse alustalasid – tasakaalustatud laevastikku ja iseseisva rahvusliku merekaitse tööstuslikku baasi.

Tasakaalustatud laevastik54

Modernistid eelistavad säilitada mereväe traditsioonilisi võitlusoskusi ja pidada ülal mitte postmodernistlikku spetsialiseeritud “osalemislaevastikku”, vaid tasakaalustatud laevastikku. Pidades õigemaks mitte vähendada oma iseseisva tegutsemise suutlikkust, püüavad modernsed mereväed säilitada nii suurt võimekuste komplekti kui võimalik, et olla valmis etteaimamatus ja tõenäoliselt ohtuderohkes tulevikus. Seega ei rahuldu nad pelgalt nišierialade arendamisega lootuses, et tekkinud lüngad täidab keegi teine.

Merekaitse kodumaine tööstusbaas

Soov kõiki operatiivvalikuid avatuna hoida on tihedalt seotud viimase tunnusjoonega, mis iseloomustab “modernset” merestrateegiat. See on soov säilitada mereväele turvaline omamaine tööstuslik baas kas või liitlastega tehtava tööstus- ja ärikoostöö hinnaga. Mida rohkem soovib riik oma majandust välissurve eest sulgeda, seda enam eemaldub ta globaliseerumise aluspõhjaks olevast vabakaubanduskontseptsioonist. Niisugust survet tajub enamik riike ja isegi silmatorkavalt postmodernsed maad.55