Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 4

On keskne tõsiasi, et riike ja nende tegevust 21. sajandi alguse strateegilises keskkonnas mõjutab globaliseerumine. 19. sajandi Briti Manchesteri koolkonna jüngrid tervitavad üleilmastumist lootuses, et see juhatab sisse rahu ja külluse ajastu, asendades varasema rivaalitseva ja agressiivse jõudude tasakaalu poliitika senisest märksa suurema rahvusvahelise kokkukuuluvustundega. Mittejüngrite meelest ohustab globaliseerumine nende eluviisi, sõltumatust, uskumusi ja tulevikuväljavaateid. Kolmas rühm ehk kahtlejad aga vaidlustavad globaliseerumise väidetava pikaealisuse eeldused ning peavad aru tagajärgede üle, mida selle kui mitte just peatne, siis igatahes oodatav kokkuvarisemine võiks endaga kaasa tuua.

Olgu siis nii või naa, kuid globaliseerumise praegune ja tulevane seis on ja jääb üheks tähtsaks riikide maailmapoliitika vormi määravaks teguriks. Valitsuse ja tegelikult ka ühiskonna suhtumisest globaliseerumisse saab omakorda peamine strateegiat, kaitset ja mereväepoliitikat ning seega ka merevägede suurust, vormi, koosseisu ja toimimist määrav faktor.

Maailma riigid jaotatakse tihtipeale laias laastus kolme mõttelisse kategooriasse nende majandusliku arengu alusel. Premodernsed riigid on põhiliselt põllumajanduslikud, nende majanduskoostöö teiste riikidega on piiratud ja kasum tulevasse arengusse investeerimise jaoks ebapiisav. Kuna ülejäänud maailm on edasi liikunud, peetakse premodernseid riike sageli nõrkadeks, nurjuvateks või juba nurjunud riikideks. Väidetavasti iseloomustavad neid enamasti halvad juhtimistavad, korruptsioon, seadusetus ja kogukondadevaheline vaenutsemine, mis muudavad majanduse ja ühiskonna progressi vaevaliseks.

Modernsed riigid on seevastu kujunenud tööstusliku masstootmise najal tõhusateks ja iseteadlikeks moodustisteks, mille kohta harilikult öeldakse, et nad hakkasid Euroopas tekkima pärast 1648. aasta Vestfaali rahu. Nad on konkurentsihimulised ja lähtuvad “realistlikest” eeldustest: rahvusvahelised suhted on võitlus selle nimel, kes saab mida, millal ja kuidas, kusjuures see “mis” tähendab ressursse, maa-alasid, mõju ja jõudu. Postmodernsed riigid on majanduslikult ja institutsionaalselt tõhusad teistsugusel viisil. Nemad kujunevad välja käimasolevale globaliseerumisele iseloomuliku tänapäevase informatsioonimajanduse mõjul ja jaoks. Olles vaistlikult koostööaltid, püüdlevad nad avatud ja vastastikku sõltuva kooperatiivse maailmasüsteemi poole.

Premodernseid riike võib senimaani leida Aafrikas probleemidest rohkem rõhutud paikades, Vaikse ookeani lõunaosa hädadega heitlevate väikeste saareriikide hulgas, Haiti saarel, Somaalia kandis ja mujal. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigid on enamasti modernsed, suurem osa postmodernseid riike aga paikneb Põhja-Ameerikas ja iseäranis Lääne- ja Põhja-Euroopas. Need kategooriad on muidugi määratletud rohkem kvantitatiivsest kui kvalitatiivsest aspektist ning mitmel “modernsel” Aasia või Vaikse ookeani piirkonna riigil võib näiteks täheldada “postmodernseid” tendentse, kusjuures mõne puhul (Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur ja Jaapan) on need päris tugevad. Ja tegelikult leidub ka mõnel kõige postmodernsemal Euroopa riigil silmatorkavalt “modernseid” elemente.

Kõigest sellest tuleneb, et on olemas kolm merevägede arendamise mõttelist mudelit, mis kajastavad nii riikide rahvusliku julgeoleku perspektiive kui ka nende vaateid globaliseerumisele üldiselt ning selle konkreetsele mõjule ja tagajärgedele mereväele. Postmodernseid merevägesid seostatakse mõistagi postmodernsete riikidega, modernseid merevägesid modernsete riikidega ja premodernseid merevägesid premodernsete riikidega.

Nüüd on tarvis selgeks rääkida mõned terminid. Ehkki need kolm riigi ja merejõudude mudelit kannavad premodernse, modernse ja postmodernse nimetust, on see nõnda lihtsalt paremate nimede puudumise tõttu. Ükski termin ei kujuta endast sellist väärtust, mis eeldaks, et mõni nendest on teistest parem või halvem. Ka ei tohi neid käsitleda üksteist välistavate absoluutidena, sest nagu me edaspidi näeme, eksisteerivad tavaliselt kaks elementi üheskoos. “Modernne” tähendab siin mereväe rakendamise traditsiooniliste või konventsionaalsete kontseptsioonide kohandamist tänapäevaoludele. Postmodernne tähendab nende kontseptsioonide teisendamist mõnes või igas suhtes millekski muuks. Väljend “premodernne merevägi” kätkeb aga sisulist vasturääkivust, sest raskuste sunnil heitlevad sellised mereväed oma olemasolu eest või selle eest, et teha veel midagi peale oma maa ja tema probleemide sümboliseerimise, tagades parimal juhul vaid riigi mõne peamise huvi kohatise kaitse.

Need nimesildid ei ole siiski päris täpsed ning kas või pelgalt mitmekesisuse mõttes kasutatakse nende asemel sageli mõisteid traditsiooniline ja mittetraditsiooniline või konventsionaalne ja mittekonventsionaalne. Antud käsitluses jäädakse siiski peamiselt “modernse” ja “postmodernse” juurde, sest ka alternatiivsetel terminitel on oma nõrgad kohad. Eriti veel seetõttu, et nimetatud mõisted ühendavad merevägede arengu otseselt nende riikide olemusega, keda nad teenivad, ja võistlevate vaadetega globaliseerumisele.10 Ja selles ju tegelikult asi ongi.

Globaliseerumise julgeolekumõjud

Enne kui võtta spetsiifilise vaatluse alla merevägi, tuleb selgeks teha mitu asja, mis on seotud globaliseerumise üldiste mõjudega riigikaitse valdkonnas. Kõigepealt soodustab see teatava “piirideta maailma” väljakujunemist, kus riiklike üksuste majanduslikku sõltumatust kärbib järk-järgult üsna mitmesuguste riigiüleste majandus- ja tehnoloogiasuundumuste areng. Tähelepanu koondub järjest enam süsteemi üksikutelt koostisosadelt süsteemile endale. Postmodernistlike väidete kohaselt peavad sõjandusplaanid ja strateegia teenima süsteemi kui tervikut. Säärane süsteemikeskne lähenemine strateegiale erineb paljuski traditsioonilisest, konventsionaalsest ja modernsest riigikesksest lähenemisest, millega me oleme rohkem harjunud. Süsteem vähendab nii riikide suutlikkust kui ka nende motivatsiooni oma huvide kaitsmiseks midagi iseseisvalt ette võtta. Riigid hakkavad suhtuma oma piiridesse lõdvemalt, sest nad on sunnitud nii tegema.

Aga see on kahe teraga mõõk. Nad muutuvad lõdvemaks ka teiste riikide piiride suhtes. Globaliseeruvas maailmas tõmbab postmodernne süsteemne lähenemine strateege geograafilises mõttes ettepoole. Selline ettepoole kallutatud lähenemine on nüüd juba oma kümme aastat olnud Euroopa ja Ameerika kaitsestrateegia üks tunnusjooni. Tony Blair väitis näiteks 2007. aasta algupoolel:

“Meie julgeolekupiirid ei peatu enam La Manche’ini jõudes. Meile avaldab mõju see, mis toimub Lähis-Idas. … Meie uued julgeolekupiirid on globaalsed. Meie relvajõude paigutatakse kodust kaugele teise riikide maa-aladele, mille keskkond ja kombed on neile võõrad, ilma et eksisteeriks vahetu oht meie territooriumile.”11

Või siis Austraalia tollase kaitseministri Brendan Nelsoni sõnad: “Lähis-Idas ja maailma kaugemates paikades toimuv ei ole meie julgeoleku ja huvide seisukohalt sugugi mitte väiksema tähtsusega kui see, mis sünnib meie riigi piirides.”12

Teiseks on globaliseerumine dünaamiline süsteem, sest peale kõige muu toodavad kaubandus ja äritegevus pidevalt teisenevat võitjate ja kaotajate hierarhiat ning ajalooliselt on konfliktid seotud just majanduse muutlikkusega.13 Kiirete raudkerega külmutusaurikute rakendamine, Panama kanali rajamine ning ostjate ja müüjate võimalus teineteisega enam-vähem vahetult telegraafi kaudu suhelda olid kõik suurepärased asjad Uus-Meremaa liha- ja piimatootjate ja kaudselt ka Briti töösturite jaoks (tänu toidukaupade hinnatõusu pidurdumisele), aga halvad Briti lambakasvatajatele ja piimatootjatele.

Globaliseerumise edu sõltub sellest, kuidas uued mängus osalejad muganduvad, kuidas toetatakse selle ohvreid ja kuidas osatakse uusi suundi ette aimata. Süsteemi tõhus ringkaitse peab seega toimima pidevalt ja olema ennetav, mitte aga pelgalt puhutine ja reageeriv. See nõuab lakkamatut ja hoolikalt integreeritud tegevust “rahvusvahelise julgeolekukeskkonna meeldivaks kujundamiseks”, mis seob üksteisega diplomaatia, majanduse, sotsiaalvaldkonna ja sõjanduse.

Kolmandaks sõltub üleilmastumine täielikult merevedude vabast kulgemisest. Seetõttu on tegemist sügavalt merelise nähtusega, mis peaks järelikult pakkuma erilist huvi maailma merevägedele. Rahvusvahelised mereveod toetavad just konteinervedude näol maailmakaubanduse tulu kasvu. Kuid selleks peavad mereveod olema prognoositavad ja jälgitavad, järgima üksikasjalikke lastimis- ja tarnegraafikuid ning olema turvalised. Peale võimaluste on merevedudel ka muresid, kusjuures sugugi mitte kõige viimases järjekorras seetõttu, et merepõhine globaliseerumine on haavatav. Selles pole iseenesest mitte midagi uut, sest Mahan ju hoiatas meid rohkem kui sajand tagasi:

“Ühtaegu ühendusepidamise kiiruse tohutu kasvamisega on see suurendanud ja tugevdanud rahvaste huve ühtepõimivaid sidemeid senimaani, et nüüd moodustub tervikust liigendatud süsteem, mis ei ole mitte üksnes imekspandavalt suur ja toimekas, vaid ka ülimalt tundlik, olles selle poolest võrreldamatu varasemate ajastutega.”14

See “ülim tundlikkus”, mida Mahan silmas pidas, tuleneb tõsiasjast, et vastastikune sõltuvus ja tegelikult mis tahes sõltuvus tekitab paratamatult sihtmärke, mida pahasoovija saab rünnata. Kuid eriti aktuaalsed on tema hoiatused just praegu. Nüüdisaegne laiuti ja sügavuti arenenud globaliseerumine sõltub põhimõttest “täpipealt nii palju kui vaja ja täpipealt õigel ajal” ja see suurendab süsteemi haavatavust. Eriti arvestades, kuivõrd kahetsusväärselt väikesed on enamikus riikides sääraste esmatarbekaupade nagu naftasaadused ja toiduained varud. Eriti niinimetatud magusaid sihtmärke võib pahasoovijale anda ka mereveosüsteemi suund võtta kasutusele vähem, aga suuremad tankerid ja konteinerlaevad ning keskenduda regioone varustavatele sõlmsadamatele.

Liiatigi on tekkinud rühmitisi, kes võivad suurenenud haavatavust ära kasutada või teravdada. Need on rühmitised või riigid, kes suhtuvad vaenulikult väärtustesse ja tagajärgedesse, mida süsteem soosib. Kõige ähvardavam pole merekuritegevus selle paljudes vormides: piraatlus, uimastite ja inimkaubandus ning mereressursside ohjeldamatu laastamine. Need ohustavad laevasõidu ohutust ja kiirust. Hoopis enam võivad piirnevaid merealasid häirida konfliktid ja stabiilsuse puudumine maismaal. Seda on liigagi selgesti näidanud “tankerisõda” möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel ja hilisemal ajal, näiteks sündmused Somaalia ranniku läheduses. Mõnikord on need ähvardused suunatud meritsi kaubavahetuse enda vastu, kuid enamasti ohustavad kaubavahetust üldisemad tingimused nii kuival maal kui ka merel.

Paradoksaalsel kombel globaliseeruvad ka mõned süsteemi ähvardavad ohud. Kõnekaim näide on rahvusvahelise terrorismi nuhtlus, kuid sedasama rada pidi näivad kõndivat teisedki merekuritegevuse liigid. Meenutagem 2006. aasta veebruarikuu teadet, et Vene maffia on seotud ulatusliku röövpüügiga, millega tegelevad Vene lippu kandvad Norra kalatraalerid Barentsi mere tursavarusid rüüstates. Kalad saadeti fileerimiseks Hiinasse ning toodi seejärel Briti turul müümiseks Grimsbysse ja Hulli. Röövpüüki juhtival konsortsiumil oli sidemeid Rootsis, Venemaal, Norras ja Hongkongis. Konsortsiumi tegevuse tagajärjel kurnati tursavarud välja ning märgatav tulu laekus Vene maffiale ja teistele kurjategijatele, kelle olemasolu ja edukus ohustavad häid valitsemistavasid, stabiilsust riigis ja korda merel, millest – seda tasub korrata – sõltuvad laevade ohutus ja sõiduaeg.15

Nagu eespool tähendatud, õhutab eeldatavate ohtude tase mõnda inimest järeldama, et globaliseerumine võib osutuda pelgalt vahepalaks asjade tavapärases riigikeskses kulgemises. Jeffrey Frieden näiteks ütleb:

“Nagu sada aastat tagasigi, nii peavad ka praegu paljud inimesed integreeritud maailmamajanduse olemasolu garanteerituks, suhtuvad sellesse kui asjade loomulikku seisu ja loodavad, et see kestab igavesti. Ometigi ei erine need alustalad, millele tänapäeva kapitalism toetub, mitte just väga palju sellest, millised nad olid 1900. aastal, ja nende murdumise võimalus on sama suur, kui oli siis … 20. sajandi algusaastate näivale stabiilsusele järgnesid konfliktide ja segadustega täidetud aastakümned. Ka praegune majanduskord paistab kindel olevat, kuid ajaloolises perspektiivis võib see osutuda kõigest üürikeseks vahemänguks.”16

Modernsuse poolehoidjad enamasti väidavad, et kuna majanduslik otstarbekohasus ei ole kaugeltki mitte ainus inimkäitumise tõukejõud, on globaliseerumise ees seisvad ohud tõsised ja võivad osutuda saatuslikeks. Tasub meenutada, et lõpuks lagunes koost ka mongolite vallutuste tulemusena globaliseeritud Euraasia maalaam.17 Pealegi oli 19. sajandi lõpupoole maailm tema enda seisukohalt nähtuna nii mõneski mõttes samavõrra globaliseerunud kui meie oma, kuid see süsteem varises ärikonkurentsi, puudusekannatajate rahulolematuse ja kasvava rahvuslusega silmitsi sattudes kokku.18 Mõneti olid need probleemid tõepoolest globaliseerumise kaasnähtudeks, kusjuures eriti puudutab see hüvede jaotamise ebavõrdsuse tajumist, mis kosutas rahvuslikke meeleolusid. Selle tulemuseks oli Esimene maailmasõda, mis Niall Fergusoni nendingu kohaselt

“… uputas globaliseerumise sõna otseses mõttes. Saksa mereväe ja enamasti tema allveelaevade tegevuse tagajärjel läks merepõhja peaaegu kolmeteistkümne miljoni tonni ulatuses laevalaste. Kokku varisesid rahvusvaheline kaubandus, investeerimine ja migratsioon. Sõja järelmõjuna tekkisid revolutsioonilised režiimid, mis olid rahvusvahelise majandusliku integratsiooni suhtes põhimõtteliselt vaenulikud. Turg asendus plaanidega. Vabakaubanduse asemele tulid autarkia ja protektsionism. Kaubavood vähenesid. Inimeste ja kapitali vood kuivasid peaaegu täielikult kokku.”19

Marksist võiks väita, et niisugused asjad leiavad suurel määral aset ülemaailmse kapitalismi “sisemiste vastuolude” tulemusena ja seetõttu on säärased kriisid ajalooline paratamatus.20 Kindlasti osutuvad ettekavatsetud ja võib-olla ka tahtmatud rünnakud süsteemi vastu iseäranis tõhusaks juhul, kui satuvad ajaliselt kokku suuremate finantsvapustustega – näiteks Aasia rahanduskriisiga 1997. aastal – või muredega globaalse majandusliku aktiivsuse pikaleveninud languse pärast. Need kahtlemata pingestavad merepõhist kaubandussüsteemi, millest globaliseerumine sõltub. Lastisaatjad juhivad tähelepanu asjaolule, et me oleme praegu läbimas ajaloo kõige pikemat majanduskasvu perioodi, ja arutlevad, kui kaua see võib veel jätkuda. Veelgi hullem on aga see, et üleilmastumise meie variant seisab silmitsi täiendavate ohtudega – rahvusvaheline terrorism, pandeemilised haigused, varude ammendumine ja keskkonna halvenemine.21

Kuid teisest küljest võib globaliseerumise suurim häda seisneda mitte selles, et ta läheb liiga kaugele, vaid hoopiski asjaolus, et ta ei ole läinud piisavalt kaugele – et ta ei olegi üldse “tõeliselt globaalne” ning jätab tegelikult endast välja nii paljud vaesed, äsja iseseisvunud, väidetavalt premodernsed maad eriti Aafrikas ja Vaikse ookeani lõunaosas. Siin ulatuvad ilmnenud mured skaala ühte otsa jäävast seisukohast, et globaliseerumise tulevik on ohus, sest vabakaubandus ei ole piisavalt vaba, kuni teise otsa arvamuseni, et globaliseerumisel ei tohi lubada kanda riske rikastelt maadelt üle vaestele ja raha vaestelt rikastele.22 Esimene maailmasõda annab hirmujudinaid tekitava ajaloolise näite, kuidas niisugused globaliseerumispinged toovad kaasa sõja ja tõsise konflikti ning Thomas Friedmani väljendit laenates muudavad maailma “konarlikuks”.23

Lahknevad järeldused

Postmodernistid järeldavad, et üleilmastumine jätkub ühel või teisel kujul, kuid merepõhist kaubandussüsteemi, millest see sõltub, tuleb kaitsta uudse ja tundmatu maailma ähvarduste eest. Nad usuvad, et me elame tõepoolest “üleminekuhetkel uude ajastusse … [mida] painavad ebakindlus, muutused ja piiranguteta sõdimine, sellisesse teisenevate globaalsete ähvarduste ja kutsuvate uute võimaluste ajastusse, … mis nõuab uusi oskusi, sügavamat partnerlust ja vastastikust arusaamist.”24 Nad jõuavad otsusele, et süsteemi kaitsmine tõuseb kogu maailma ulatuses mereväepoliitika keskpunkti ja jääbki sinna.

Modernistid omalt poolt seavad kahtluse alla Manchesteri koolkonna mugavad oletused, et vaba ja suurenenud kaubandus suurendab rahu ja jõukust. Nad väidavad, et “sõda ja sõdimine jäävad alatiseks meiega, sest sõda on inimolemuse üks püsivaid tunnusjooni”. Nad järeldavad, et kaitse rajamine eeldusele, et vanamoodsa “modernse” riikidevahelise konflikti ajastu on lõplikult möödas, nõuab vastutustundetut usku oma võimesse tulevikku ennustada.25

Lühidalt öeldes väidavad nad, et meil tuleks loota, et jäävad püsima või isegi taaselustuvad pealtnäha vanamoodsad modernsed mured, mis on seotud “realistliku” riigikeskse lähenemisega maailma käitumisele ja julgeolekupoliitikale. Ettevaatlikud kaitseplaneerijad võiksid sedastada, et nad ei tohiks oma kavades toetuda üksnes postmodernsetele eeldustele. Ei teeks paha, kui nad kaaluksid ka “püssirohu kuivana hoidmise” poliitikat riikidevaheliste konfliktide võimaliku taastekkimise ja globaliseerumise mõeldava kokkukukkumise puhuks. Relvastuse loomiseks vajalikku pikka ettevalmistusaega arvestades võiksid nad mõista, et olemasolevat võimekust tuleb edasi arendada juba praegu, sõltumatult sellest, kuivõrd kaugena neid õigustavad erakorralised asjaolud täna näivad. Uus-Meremaa sõjalises doktriinis öeldakse ju lõppude lõpuks: “On kindel, et usutavaid ja tõhusaid sõjajõude, mis vastavad mõnele vajadusele just nimelt siis, kui neid tarvis läheb, ei ole võimalik luua üheainsa hetkega.”26

Need võistlevad vaated maailma tulevikule loovad omakorda kaks visiooni 21. sajandi merevõimust: postmodernse ja modernse.