Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 3

Raamatu esimeses trükis kasutasin kuningas Henry kommentaari juhtimaks tähelepanu tõsiasjale, et tegelikult ei olnud toona mereväe maailmas kõik kaugeltki mitte kindel. Möödunud väheste aastate sündmused on säärast seisukohta kinnitanud ning praegune teine väljaanne on katse keskenduda pisut rohkem küsimustele, mis on sestsaadik kui kahjuks mitte selgemaks saanud, siis vähemalt märksa tähtsamaks muutunud. Peale üldist ajakohastamist ja käsitluse ülesehituse muudatusi süüvib käesolev köide rohkem mereväe rolli rahvusvahelisse konteksti ning sisaldab ka üht uut peatükki, mis näitab, kuidas neli maailma mereväge viivad raamatus käsitletud ideesid praegu ellu ühes piirkonnas, mis pakub kasvavat huvi ka kõikidele teistele. Raamat muutub seeläbi küll üsna pikaks, aga nagu kõik merevõimu uurivad inimesed liigagi hästi teavad, ei ole sellel valdkonnal silmaga nähtavaid piire. Kõnealuse teema terviklik käsitlemine nõuab väga laiahaardelist lähenemist.

Raamatu esimeses väljaandes arvutule hulgale inimestele – tegevmeremeestele, akadeemilistele uurijatele ja merendusõppuritele – edastatud tänusõnad kehtivad ka siin, kuigi ruumi säästmise huvides neid siin uuesti ära ei tooda. Mitmel järgnenud aastal on mul olnud kasu veel paljude teistegi nõuannetest ja abist. Tahaksin tänada Briti Akadeemiat heldekäeliste uurimistoetuste SG 33339 ja 48492 eest, mis selle kõik võimalikuks muutsid, ning professor Mike Pugh’d ja Sarah Somersit koos tema töörühmaga toetuste kättesaamise ja haldamise eest. Selle aja sees tegin ma kaks pikemat tulusat uurimisreisi. Esimene viis mu Singapuri Nanyangi Tehnoloogiaülikooli Rajaratnami Rahvusvaheliste Uuringute Kooli (RSIS), kus ma veetsin külalisvanemteadurina kolm tulemusrikast kuud. Singapur kuulub parimate mulle ette sattunud “merevahitornide” hulka ning ma olen tänulik abi eest kaptenmajor Joshua Hole’ile ja nõuannete eest RSIS paljudele suurepärastele teadlastele, keda on liiga ohtralt, et neid kõiki siinkohal nimepidi üles lugeda. Tahaksin mulle antud abi eest esile tõsta Kuningliku Mereväe sideohvitseri Singapuris kaptenmajor Nigel Race’i, erukommodoori Sam Batemani ja dr Paul Mitchelli, dr Tim Huxleyt Rahvusvahelise Strateegiauuringute Instituudi Singapuri harust, Michael Richardsoni, dr Ian Storeyt ja dr Vijay Sakhujat Kagu-Aasia Uuringute Instituudist, Yoshiaki Itot ReCAAPist ja dr Derek da Cunhat. Singapuris viibimise ajal oli mul õnne saada klubi Shanghai Surveyors Society ja selle paljude põnevate liikmete kaudu teretulnud vastuvõtu osaliseks kaubalaevandusega tegelejate kogukonnas, kusjuures need kontaktid ulatusid Helmut Sohneni ja Arthur Bowringi vahendusel ka Hongkongi Laevaomanike Assotsiatsioonini. Globaliseerumise kui merega seotud ilmingu analüüsimisel käesolevas raamatus võlgnen ma paljuski tänu just neile inimestele.

Teine pikk uurimisreis kujutas endast taas kolme kuu pikkust lähetust, kuid sedapuhku viibisin ma 2008. aastal Uus-Meremaal Wellingtonis Victoria Ülikoolis Sir Howard Kippenbergeri õppetooli esimese täitjana. Sellist harukordset vastutulelikkust osutati mulle tänu Peter Cozenile ja Westoni Sihtasutusele. Seal tõid mulle kasu arutelud veel ühe merendusinimeste seltskonnaga, mis oli liiga arvukas, et kõiki nimepidi mainida. Siiski tahaksin ma iseäranis lahkelt mulle pühendatud aja eest eraldi ära nimetada kaitseminister John Mackinnonit, merejõudude juhatajat admiral David Ledsonit, kommodoore Tony Parri, Karl Woodheadi ja Richard Jacksonit, dr Lance Beathi ning professor Brian Lynchi.

Kuna mind eriti huvitab mereareng Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, olid need kaks reisi minu jaoks üliväärtuslikud. Ma olen tänulik Austraalia Kuningliku Mereväe juhatajale admiral Shaldersile ja mereväekapten Pete Leveyle osavõtukutse eest nõupidamisele Seapower 08 ning dr David Stevensile tema külalislahkuse eest nõupidamise ajal. Kontradmiral James Goldrick oli abivalmis nagu ikka.

Üks suuremaid muutusi raamatu teises väljaandes on tähelepanu koondamine Hiina, Jaapani, India ja Ühendriikide mereväepoliitikale juhtumiuuringutena maailma üldise mereväearengu kontekstis. Hiina puhul toetusin Singapuri ametivendade abile, kontaktidele Hongkongis ja paljude Ühendriikides töötavate kolleegide – iseäranis James R. Homesi, Andrew Winneri ja Toshi Yoshihara – asjatundlikkusele.

Tänu Suurbritannia Tokios tegutseva mereväeatašee mereväekapten Simon Cheltoni vahendusele õnnestus mul saada kasu paljudest kohtumistest ja aruteludest Jaapani enesekaitsejõudude mereharu9 eru- ja tegevohvitseridega. Need olid teiste hulgas admiral Kaneda Hideaki, mereväekapten Toshiro Yamamoto, kontradmiral Yoichi Hirama, mereväekapten Yoshitaka Toui Jaapani merepiirivalvest ja kontradmiral Sato Mikasa Sihtasutusest. Riikliku Kaitseakadeemia professor Tomoyoki Ishizu, Riikliku Kaitseuuringute Instituudi professor Yoshinaga Hayashi ja nende kolleegid mõlemast asutusest viisid mind kurssi üldise taustaga. Ühendkuningriigis olid mulle äärmiselt suureks toeks mereväekapten Hiro Terada ja dr Euan Graham välisministeeriumist ning dr Elizabeth Guran, Alessio Patalano ja teised entusiastid Inglise-Jaapani Ühingust.

India reisidel õnnestus mul tänu brigaadikindral Ian Reesi ja mereväekapten Charles Ashcrofti (New Delhis) ning kommodoor J. A. Singhi (Londonis) abile kohtuda üha muljet avaldavama India mereväe paljude endiste ja praeguste ohvitseridega, kelle seas olid mereväe staabiülema asetäitja viitseadmiral Verna, admiral Vohra ja tema kolleegid Rahvuslikust Merendussihtasutusest, kommodoor Sujeet Samaddar, mereväekapten Ashok Kumar Singapuris ja mereväekapten Rajan Vir India Merendussihtasutusest Pune’is. Jason Alderwicki vahendusel sai mulle kättesaadavaks admiral Mehta kaalukas esinemine Rahvusvahelisel Strateegiauuringute Instituudis Londonis.

Ühendriigid on nagu ikka merejõudude arengus huvitavate ideede kääritajaks. Tänan eriti Newportis paikneva suurepärase Mereväe Staabikolledži professoreid Vince Mocini ja Richmond Lloydi nende vahendustegevuse eest, mis tagas mulle võimaluse pääseda ligi Ühendriikide uue mereväestrateegia kujundamise väitlusele “21. sajandi merevõimu koostööstrateegia” ja seda kommenteerida. Briti mereväeatašee Washingtonis kommodoor Alan Bennett näitas minu Washingtonis viibimise ajal üles äärmiselt suurt külalislahkust. Peter Swartz analüüsikeskusest CNA oli nagu alati harukordselt hea abimees nii ideede kui ka kontaktide seisukohalt ning taas sain ma kasu väga mitmesugustest aruteludest.

Iseäranis vastutulelikult kõnelesid Ühendriikide mereväe ehituskavadest mereväekapten Sorce hüüdnimega Buz, Ronald O’Rourke Kongressi Uurimistalitusest ja Robert O. Work Strateegiliste ja Eelarvehinnangute Keskusest. Üldist poliitikat puudutava panuse eest olen ma tänulik Clifford A. Hartile, Loren Thompsonile, Walter Russell Meadile ja Donna Hopkinsile Välisministeeriumist ning Michael Coulterile. Vaikse ookeani suuna katsid paar sõitu Honolulusse (mis on alati koormaks!) ning ma tänan admiral Robert F. Willardit, dr Bill Morganit ja nende ametivendi Vaikse ookeani laevastikust, dr Mohan Malikit väärtuslike arutelude korraldamise eest Aasia ja Vaikse Ookeani Keskuses ning dr Paul Brattonit sellesama tegemise eest Havai Vaikse Ookeani Ülikoolis ja väitluste eest Richard Halloraniga.

Teine esiplaanile kerkinud teema on tähelepanu koondamine sellele, mida ma olen raamatus nimetanud tänapäeva merejõudude “postmodernseteks” tegevusteks. Need on korra tagamine merel, koalitsioonioperatsioonid, mitmepoolne terrorismivastane võitlus ja muu seesarnane. Siin on toonud mulle kasu pikad väitlused mereväekaptenite Bruce Stubbsi ja Samuel M. Neilliga oivalisest Ameerika Ühendriikide Merepiirivalvest ja nende osutatud abi ning mitmed reisid Lõuna-Ameerikasse. Viimased said muuhulgas teoks tänu mereväekapten Paul Robinsonile ja kaptenmajor Steve Kercheyle kaitseministeeriumi kaitsevarustuse müügi organisatsioonist.

Peruus aitasid mind eriti mereväekaptenid Fernando Luna del Castillo ja Garcia Romani. Brasiilias pidasin tulutoovad diskussioone admiral Ruy de Almeida Silva ning mereväekaptenite Francisco Alves de Almeida ja Renato Aguiafreirega. Teise kütkestava reisi Tšiilisse tegin admiral Hugo Deformesi kaasabil, tänu kellele külastasin näitust Exponaval 2006 ja sõitsin Tšiili sõjalaevaga Antarktikasse, mis kujunes sõna otseses mõttes elu elamuseks. Mõõdukalt tormine teekond üle Drake’i väina Almirante Vieli pardal lubas mul heita põgusa pilgu sellele, mida tegelik meremeheelu endast kujutab! Palju tänu admiral Edmundo González Roblesile, mereväekaptenitele Humberto Senaregale ja Pelayo Castrole ning kaptenmajor Miguel Marin Zuaznabarile.

Teisel pool maakera selgitasid mulle Pärsia lahe piirkonnas toimunud koalitsioonioperatsioonide keerukohti kommodoor Paul Robinson ja tema töötajad Briti staabist Bahreinis, Briti saadik ja Jed Snyder Ühendriikide poliitilis-sõjalisest esindusest. Bahria Ülikool Karachis aga varustas mind kommodoor Asif Saleemi ja mereväekapten Raja Javed Afzhali abiga rohke infoga korra säilitamise kohta Araabia merel.

Viimaks pean ma üldisemat laadi abi eest ja ideede allikana tänama neid mustmiljonit mereväeõppurit, keda mina olen õpetanud ja kes on mind õpetanud minu enda Ühendatud Juhtimis- ja Staabikolledžis ning paljude aastate jooksul aset leidnud korrapärastel õpetamiskäikudel Bangladeshi, Belgia, Madalmaade, Kuveidi ja Pakistani staabiõppeasutustesse, ja arvutut hulka teisi, kellega olen kohtunud konverentsidel ja seminaridel. Väga abivalmis on olnud ka kaptenmajor Tim Ash Ühendatud Kolledžist. Iseäranis tänulik olen ma esimese merelordi toetuse eest, kes kirjutas sellele väljaandele eessõna ajal, mil Kuningliku Mereväe ees seisid küll keerulised, aga ka ülipõnevad olukorrad.

Kooskõlastatud ja väga teretulnud muudatus minu seisundis Londoni Ülikooli Kings’s College’i kaitseuuringute teaduskonnas ja Ühendkuningriigi Juhtimis- ja Staabikolledžis andis mulle võimaluse see ettevõtmine teoks teha ning ma olen kõikidele oma kolleegidele tänulik nende kannatlikkuse eest. Pean mainima imesuurt abi, mida osutasid mulle Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia koosseisu kuuluva Ühendatud Juhtimis- ja Staabikolledži suurepärase raamatukogu tublid töötajad ning kaitseuuringute teaduskonna kogu tugipersonal. Midagi veel paremat ei tohtinuks lootagi. Nüüd on meie ülesanne tugevdada Londoni Kings’s College’i Corbetti Merenduspoliitiliste Uuringute Keskuse mainet, kes hakkab sedalaadi uurimistööd edasi viima, kuid on tähtis rõhutada, et kõik selles raamatus väljendatud vaated ja tehtud vead kuuluvad minule ega kajasta ilmtingimata Corbetti keskuse, Kings’s College’i, Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia või mõne muu Briti riikliku organisatsiooni seisukohti.

Lõpuks tänan oma abikaasat tema kannatliku meele, korraldustöö, kaalukate isiklike ohvrite ja minu saatmise eest nendel arvukatel reisidel, mida see uurimisprogramm vajas. Tal on siiski heameel teatavaks võtta, et see raamat on pühendatud konvoi kahele kõige uuemale laevale Barneyle ja Martha Powellile. Me mõlemad loodame, et raamatus analüüsitud areng lubab ka neil õige aja saabudes nautida pärituult ja avanevat merd.