Читать книгу Merevõim. Teejuht 21. sajandisse - Geoffrey Till - Страница 5

Merevõim paikneb globaliseerumisprotsessi südames erinevalt maa- ja õhuvõimust lihtsalt seetõttu, et süsteem põhineb peamiselt merevedudel. Daniel Coulteri tähelepaneku kohaselt on järelikult nii:

“Globaliseerumise turvalisuse säilitamine on järelikult roll, millest mereväed ei söanda ära öelda. See on mereväe jaoks raison d’être ning need mereväed, kes seda esimesena mõistavad ja kes käivad seatud eesmärgi saavutamiseks välja kõige sidusama, usutavama ja leidlikuma strateegia, õigustavad oma olemasolu ja sammuvad kindlalt ühte jalga oma isanda ehk üldsusega.”27

Mereväe turvav funktsioon on selgelt igasuguse kaitse oluline osa, sest paljud süsteemi ähvardavatest ohtudest võivad olla merelise iseloomuga või on neil siis tõsised merelised tagajärjed, mis nõuavad ka merelisi vastuseid. Eespool mainitud tankerisõda on ehe näide neist paljudest viisidest, mida mereväed rakendavad “süsteemi turvamiseks” nii otseselt oma tegevusega merel (kaubavahetust kaitstes) kui ka merelt (kaitstes maismaal tingimusi, mis kaubavahetust võimaldavad).

Siin tuleks ära tuua kaks põgusat tähelepanekut mereväe süsteemikaitseülesannete kohta. Esiteks ja varem öeldut korrates on nii, et need vajadused sunnivad meremehi geograafilises mõttes ettepoole liikuma. See ei ole mingi uudne areng, sest ennetavate meetmete kasutamine (forward leaning policy) iseloomustas ka eelmist globaliseerumise suurajastut Pax Britannicat. Nõnda siis:

“Britannia ei vaja kaitsevalle,

ei vahitorne rannapangal.

Ta marsib mööda laineharju,

Tal kodu merel, kaugel kaldast.”28

Teiseks nõuab süsteemi kaitsmine peale strateegilise haardeulatuse ka konflikti kõiki tahke katvat mereväevõimekuste valikut, kusjuures see ampluaa isegi kasvab. Seetõttu peavad tänased mereväeplaneerijad kindlaks määrama mereväe võimalikud reageeringud ning ette valmistama vajalikud platvormid, relvad ja oskused.

Postmodernse mereväe ülesanded

Nende paratamatute riskide, ohtude ja konfliktide hõlmamiseks arendavad postmodernsed mereväed välja erinevaid üksusi ja strateegiaid, mis teenivad nelja eesmärki. Kaks esimest on traditsioonilistest selgesti eristuvad tõlgendused, viimased kaks aga igas mõttes täiesti uued. Need neli eesmärki on järgmised:

■ mereala valdamine,29

■ lähetusoperatsioonid,30

■ korra tagamine merel,

■ merealase üksmeele hoidmine.

Vaatame need neli postmodernse mereväe iseloomulikku tunnust ükshaaval üle.

Mereala valdamine

Postmodernsed mereväed määratlevad seda merestrateegia traditsioonilist elementi pisut teisiti. Laias laastus jääb mere valdamine selleks, mis ta on alati olnud: merd valdav võim saab seda oma huvides kasutada. Seetõttu kuulub merealade valdamine ehk nende valitsemine nii modernse kui ka postmodernse merestrateegia tuumikusse. Postmodernsete merevägede jaoks on merealade valitsemine märksa vähem seotud operatsioonidega vastaslaevastike vastu avaookeanil ja toimub tõenäoliselt rannalähedastes piirkondades. Sealsed ohud erinevad väga nendest, mida võib kohata avaookeanil, kuid on vähemalt sama tõsised. Liiatigi muudab tõenäosus, et sedalaadi kampaaniad toimuvad mitte pealesunnitult, vaid enda algatatud sõdade käigus, merealade valdamise kui “väekaitse” variandi kummaliselt aktuaalseks.

Tõsiasi, et kolm maailma parimat ja professionaalseimat mereväge on hiljaaegu asümmeetrilisele vastasele alla jäänud (vahejuhtum USS31 Cole’iga Adenis, Briti fregati HMS32 Cornwall pardumissalga vangilangemine Iraani Islamirevolutsiooni Valvurite väe mereväelaste kätte ja Iisraeli hästirelvastatud korvetti Hanit tabanud rakett C802, mille tulistasid välja Hezbollah’ üksused), näitab meile, kuivõrd nõudlikud postmodernsed operatsioonid võivad olla.

Poliitiliselt on küllaga tõendusmaterjali sellest, et kodumaine avalik arvamus ei lase küllap pealetükkiva ja ebasõbraliku ajakirjanduse mõjul ennast rahustada tasemeni, mis oli tavaline näiteks Briti 19. sajandil Kolmandas Maailmas peetud süsteemikaitsesõdade puhul.33 21. sajandil sõltub süsteemikaitse püsimine rahuvalvajate endi tõhusast turvamisest. See kehtib nii ranniku lähedal tegutsevate meremeeste kui ka Basra või Bagdadi tänavatel viibivate sõdurite kohta. Rannikulähedastes vetes toimivaid jõude tuleb kaitsta väikeallveelaevade, kaldal baseeruvate suurtükkide ja rakettide ning miinide merehõive takistamise34 võime ja mitmesuguste uute ohtude eest, näiteks ründekaatrite ning väikepaatides või skuutritel terroristide parvrünnakud. Seetõttu vähendatakse võimekust võidelda konventsionaalsete merejõududega avamerel ja pööratakse rohkem tähelepanu vähem intensiivsele ohule ranniku läheduses.

Aga mereala valdamisel on olemas teinegi postmodernne tahk. Globaliseerunud maailmas pole enam tegemist mitte niivõrd mere “turvamisega” selle iseenda kasutusse võtmise mõttes, kuivõrd “turvaliseks muutmisega” kõikidele kasutajatele peale süsteemi vaenlaste. See sobitub hästi seisukohaga, et “meresõiduvabadus” on kui mitte just üleüldine õigus, siis vähemalt üleüldine vajadus, mis ei ole ainuüksi konkreetsete lippude või veoste päralt.

Ühendriikide mereväe mereväeoperatsioonide juht admiral Mullen tõstis esile järgnevat:

“Kui vana merestrateegia keskendus mereala valdamisele, siis uus strateegia peab teatavaks võtma, et kõikide riikide majanduses valitseb tõus mitte siis, kui mered on ühe riigi valduses, vaid siis, kui need on kõikide jaoks ohutuks ja vabaks tehtud.”35

Merestrateegia keel ja retoorika näivad eemalduvat vanast ja välistavast “ülevõimu” mõistest merel. Lühidalt öeldes hakkab “valdamine” (sea control) teisenema prantsuse controle’iks, mis tähendab tegelikult rohkem järelevalvet kui valitsemist. Selline mere kasutamise õiguspäraste vormide ühiskaitse vaim oli üks Ühendriikide uue koostööstrateegia põhielement. Strateegia avalikustati Newportis mereväe staabikolledžis 2007. aasta oktoobris.

Lähetusoperatsioonid

Paljud korratused merel lähtuvad muidugi maalt. Viimaste aastate Indoneesiat ümbritsevate vete julgeolekuprobleemid on näiteks põhjustatud haldamise puudumisest kuival maal36. Seega tegelevad mereväed merel tavaliselt rohkem tõve sümptomite kui selle põhjustega. Aga et pakkuda abi, peavad mereväed suutma maal toimuvaid sündmusi mõjutada ning siin võivad nad strateegiliselt äärmiselt tõhusad olla. Ühtlasi kaitsevad nad süsteemi kaudselt ja mitte oma tegevusega merel, vaid sellega, mida nad teevad merelt. Nad ei kaitse mitte kaubandust ennast, vaid kaubanduse jaoks vajalikke tingimusi. Kuna rannikuvööndis elab suurem osa inimesi, seal on kõige rohkem tööstusettevõtteid ja liigub palju kaupa, siis ilmnevad ka ohud just seal ning postmodernsed mereväeoperatsioonid hakkavadki toimuma seal.

Külma sõja järgsel perioodil on seoses süsteemi kaitsmisega välja kujunenud nn liberaalse interventsionismi kontseptsioon, mis lähtub arusaamast, et kui meie ei lähe kriisi juurde, siis tuleb kriis meie juurde.37 Kõige parem oleks juba enne kohal olla ja kriisi tekkimine üldse ära hoida. Briti kaitseminister selgitab: “Rõhu asetamine lähetusoperatsioonidele on lubanud Ühendkuningriigil täita võtmerolli rahvusvahelise julgeolekukeskkonna kujundamisel.”38 Selline mõtlemine on Euroopas ja Ühendriikides ning üllatavalt paljudes Lõuna-Ameerika ja Aasia-Vaikse ookeani piirkonna maades kaasa toonud teravdatud tähelepanu lähetusoperatsioonidele.

Lähetusoperatsioonid erinevad vähemalt praeguse arusaama kohaselt tavapärastest dessantoperatsioonidest selle poolest, et nad ei nõua ilmtingimata ranniku ründamist ja hõivamist. Nad kalduvad olema äärmiselt politiseeritud, vähemalt kavakohaselt on nad lühiajalised ning viikse läbi emamaast kaugel ja harilikult koos teiste riikidega. Neis ei nähta tavasõja eelkäijat ning traditsiooniline sõjategevus või isegi lihtsalt mereväe tegevus ei pruugi omada kuigi suurt tähtsust selles üldises kampaanias, mille üks osa nad on. Ehkki lõpliku lahenduse peavad sündmused saama kuival maal, aitavad mereväeüksused konflikti strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandil lahendada otsustava panusega ühend39– ja mitmeriigi40-lähetusoperatsioonidesse. Merevägi viib läbi merelt lähtuvaid operatsioone ning transpordib, varustab ja peab ülal üksusi, toetab neid mitmesuguse õhuründevõimega ja kaitseb neid õhurünnakute eest. Lähetusoperatsioonid on igivana meredessandi postmodernne kohandus ja oleks hea, kui seda algvariandiga segi ei aetaks.

Nii Briti operatsiooni Sierra Leones ja selle ranniku lähedal kui ka Austraalia operatsiooni Ida-Timoril peetakse liberaalse interventsionismi piisavalt tulemusrikasteks näideteks. Need illustreerivad seda, kuivõrd on postmodernsed mereväed nihutanud oma tähelepanu tegevuselt merel nendele asjadele, mida nad saavad teha merelt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et jõuliste lähetusoperatsioonidega kaitstakse kaubandussüsteemi ebastabiilsuse või konfliktide eest maismaal. Niisugused potentsiaalselt kaldalt lähtuvad ohud on paariariigid, riikidevahelised või riigisisesed konfliktid ning paljude hiljaaegu mõjuvõimu omandanud valitsusväliste osalejate pahatahtlikud toimingud. Need kõik ohustavad globaalset merepõhist süsteemi. Varem tähendas kaubandussüsteemi kaitsmine muidugi põhiliselt laevasõidu otsest kaitsmist merel. Mahan on teinud kuulsa tähelepaneku:

“Vajadus mereväe järele tuleneb rahumeelse laevanduse olemasolust ja kaob koos sellega, välja arvatud juhul, kui riigil on agressiivsed kalduvused ja ta peab mereväge üleval lihtsalt kui üht sõjalise organisatsiooni haru.”41

Tänapäeval on mereväe prioriteet nende otseste poliitiliste ja strateegiliste tingimuste kaitsmine, mis kasutoova kaubavahetuse võimalikuks muudavad. Merelt lähtuvad ohud kaubandussüsteemile jäävad muidugi alles ja nendega on vaja toime tulla, kuid postmodernses maailmas ei nõua need enam nii suurt tähelepanu nagu Mahani ajal. Süsteemi kaitstakse hoopiski lähetusoperatsioonide ja kollektiivse tegevusega, mis on suunatud kaldalt lähtuvate ohtude vastu.

Praegune keskendumine pealtnäha lõputule maismaafaasile Afganistanis ja Iraagis tekitab osalevate riikide merevägedele tõsiseid raskusi. Lühemas plaanis neelavad need konfliktid raha ja ressursse, mis oleksid muidu võinud minna mereväe käsutusse.42 See vahetu kohustuse hirmuvalitsus põhjustab pikemas plaanis eelarvekitsikusi Ühendriikide, Suurbritannia ja mitme Euroopa riigi mereväes,43 kusjuures eriti ilmsed on need just postmodernsetes merevägedes. Probleem teravdub veelgi, kui unustada, et lähetusoperatsioonid on tihtipeale merelised Corbetti mõttes, kelle jaoks on need operatsioonid, “mille puhul meri on üks olulisi tegureid”.44

Poliitilisest aspektist aga paistab, et mõlema kampaania maksumus ja kaasnenud pettumused muudavad sellised sissetungid muudes paikades vähem tõenäoliseks. See võib kahjustada lähetusvõimekuste arendamist. Kuna lääneriikide merevägede paljude tähtsamate soetuste (lennukikandjate, dessantaluste jne) taustaks või isegi õigustuseks on valmistumine võimalikeks lähetusoperatsioonideks, on see halb uudis postmodernsete meremeeste jaoks. Teisest küljest: kui rahutustele maismaal reageerida vaid merepõhiselt, kaasneb üksnes piiratud vastutus. See võib panna poliitikuid, kes tahavad vältida ohvreid ja pikaajalisi ebaselgeid kohustusi kuival maal, eelistama “merelisi” sekkumiskontseptsioone.

Selline vaade lähetusoperatsioonide rohkem merepõhisest kontseptsioonist, milles maaväed kaldal pole nii tähtsad, läheneb arusaamale “heast korrast merelt”. Olgu siis nii või teisiti, kuid lähetusoperatsioonide tulevane vorm ja riikide tahe neis osaleda hakkab kindlasti mereväepoliitikat määrama. Huvi toetada lähetusoperatsioone on märgatav Ühendriikides, Euroopas ning mõnedes Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna maades.

Korra tagamine merel

Globaliseerumine edeneb siis, kui kaubavahetus on mõlemale poolele kasulik ja toimub nii maal kui ka merel valitseva korra tingimustes. Aga nagu öeldakse “Ühendriikide Merepiirivalve strateegias”, ähvardavad korda merel mitmesugused ohud:

“Nõrgad rannikuriigid ei ole sageli võimelised korraldama ega kaitsma seaduslikku laevasõitu oma vetes ega tagama aluste ohutust. Nad on tihtipeale halvasti ette valmistatud selleks, et turvata oma merekaubanduse ja energiavarustuse taristut või kaitsta mereressursse ebaseadusliku ekspluateerimise ja keskkonda kahjustava tegevuse eest. Kõik need haavatavused ühtekokku mitte üksnes ei ohusta riikide elanikke, ressursse ja majandusarengut, vaid võivad seada ohtu ka üldkasutatavate merealade turvalisuse ja isegi ülemaailmse äritegevuse jätkumise.”45

Postmodernse väite kohaselt kohtab sellistes riikides kõiki rahvusvaheliste kuritegude vorme, aga eelkõige piraatlust, inimeste, uimastite ja relvade salakaubavedu ning rahvusvahelist terrorismi. Pikemas plaanis võivad keskkonnareostus ja mereressursside süstemaatiline laastamine olla veelgi suurem ähvardus rahvusvahelisele süsteemile ja vahest koguni planeedi enda füüsilisele seisundile.

Nagu edaspidine arutelu 11. peatükis näitab, tähendab globaliseerumine seda, et sellel kõigil on oma “kodus” ja “võõrsil” mõõde, kusjuures postmodernsed mereväed on teisena nimetatust rohkem huvitatud kui modernsed mereväed.

Korra säilitamine merel võib ju jääda süsteemi kaitsmiseks vajalike mereliste võimekuste spektri pehmemasse, rohkem politseitööd meenutavasse otsa. Kuid siiski nähakse selles üha enam üht otsustavat ülemaailmse rahu ja julgeoleku tagajat ning järelikult peaks see pälvima mereväe tuleviku kavandajate tähelepanu. Korra hoidmine merel on tunnistatud kolmandaks postmodernse ajastu mereväe neljast esmaülesandest.

Niisugune avarama iseloomuga mure merede turvalisuse pärast ei ole muidugi täiesti uus, kuid jahmatab tähtsus, mida sellele praegu omistatakse isegi niisuguste riikide mereväes nagu Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, kelle merestrateegias domineerivad “modernsed” kontseptsioonid.

Säärastes riikides, kus merevägi ongi kõige muu poolest peale nime tegelikult merepiirivalve, ei tekita see erilisi probleeme. Kahtlemata on kimpus suuremate merevägede planeerijad, kes ressursse eraldades peavad valima merealade julgeoleku “kõva” või “pehme” variandi. Siin on peaasi leida tasakaal “pehmemate” rannavalvejõudude ja – funktsioonide (mille rakendamine ei piirdu mitte mingil juhul ainult koduvetega) ning “kõvemate” ehk tavapäraste mereväeüksuste vahel.

Kas mereväed peaksid need funktsioonid enda kandma võtma või andma üle konkreetselt nende eesmärkide täitmiseks kavandatud eriüksustele?46 Argumente on mõlema variandi kaitseks, kuid kahtlemata on korra hoidmine tähtis ja muutub järjest tähtsamaks.

Merealase üksmeele alalhoidmine

Merekoostööd peetakse merepõhise kaubandussüsteemi kaitsmise seisukohalt niivõrd tähtsaks, et sellest on saanud peaaegu omaette eesmärk. Säärane pürgimus on mitmeti uudne asi. Ehkki palju on kirjutatud sellest, kuidas “valitseda globaalseid ühisvaldusi”, mille all peetakse harilikult silmas merd, õhku ja ilmaruumi nende kohal,47 tunnustatakse suurima “ühisvaldusena” siiski inimesi. Postmodernisti jaoks on nende toetuse saavutamine tõenäoliselt tähtsaim üksiknõue süsteemi kaitsmisel. Inimeste valitsemine tagab sõjaliste ja poliitiliste eeliste niisuguse taseme, mida peetakse üldise edukuse põhiliseks võimaldajaks. Järelikult on raske üle tähtsustada sihikindlat heitlust maailma avaliku arvamuse eest, leidku see siis aset liitlasriikide parlamentides, Washington Posti toimetuseartiklites või Lähis-Ida tänavatel.

11. septembri terroristid ei tülitsenud selle pärast, kes saab endale suurema koogitüki, vaid nad püüdsid kogu pagaritöökoda õhku lasta, sest nende meelest on globaliseerumine iseenesest nende suhtes vaenulik nähtus. Aga neid toetab ka tohutu arv inimesi, kes tahavadki suuremat koogitükki ja keda on vaja neile õiglasemana näiva süsteemi maksmapanemise kaudu veenda kurjategijate toetamisest loobuma. Sellest tuleneb poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku arengu tähtsus ning mereväeüksused saavad tänu oma paindlikkusele ja suutlikkusele kõikjal käepärast olla. Ettenihutatud ja tundlik mereline kohalolek aitab mitte üksnes pahasoovijaid heidutada või neid midagi kasulikku tegema sundida, vaid nii näidatakse oma huvi piirkonna asjade vastu, jälgitakse merel ja kaldal toimuvat ning arendatakse aktiivse koalitsiooniloomispoliitikaga kogukonnatunnet rahvusvahelises ulatuses. Juhtprintsiibiks on seisukoht, et riigi eesmärkide kaitsmisel on sõja ärahoidmine alati parem kui sõja võitmine.

Seda arvestades on merevõimu healoomulised48 rakendused eriti silmatorkavad ulatuslikumates operatsioonides, mille mõte on kaitsta süsteemi nende inimeste südamete ja meelte enda poole võimisega, kellest see süsteem lõpptulemusena ju sõltubki. Postmodernistide arvates kuuluvad “laevastiku ülemaailmse paiknemise” idee ning Ühendriikide hospidallaevade Mercy ja Comfort pikkade ringreiside ja muude sedalaadi humanitaarabioperatsioonide teadlik ärakasutamine just nimelt sellesse kategooriasse.49 Teistsugustes olukordades võib muidugi olla kohasem lennukikandjate lahingugruppide kui sunniabinõu suunamine potentsiaalselt ohtliku ranniku lähedusse. Igal juhul nõuab mereväediplomaatia väga tihedat koordineerimistegevust antud riigi mereväe ja välisministeeriumi vahel. Paljud nendest postmodernsetest ideedest olid algselt kaasatud “tuhande laeva mereväe” kontseptsiooni, mida käsitletakse 10. peatükis.

Päästeoperatsioonid Aasias pärast 2004. aasta tsunamit demonstreerisid mitmeti, kuidas kõnealune kontseptsioon tegelikkuses toimib, sest selle äärmiselt vajaliku töö tegi edukalt ära abiandjate lõdvalt seotud koalitsioon, mis koondus väga lühikese ajaga väljaspool igasuguseid kindlakujulisi kokkuleppeid ja ilma kellegi “juhtimiseta”. Rahvusvaheline päästetegevus Liibanonis 2006. aasta konflikti ajal oli suurel määral samasugune. Mõlemad said võimalikuks merevägede koostööharjumuste tõttu.

Sedalaadi koostöö merel on riigikeskse käitumise piiramise ja vaoshoidmisega ühtaegu abiks konflikte ennetavate institutsioonide loomisel, mis soodustab ka piirkonna majanduskasvu. See näitab eemaldumist tavapärasest “realistlikust” rahvusliku julgeoleku kontseptsioonist ja liikumist koostööaltimate piirkondlike variantide suunas. Järelikult annab merevägi eeskuju ja julgustab kaugenema traditsioonilisest jõutasakaalust säärasel kujul, nagu seda veel hiljuti Euroopas tunti.

Postmodernne merevägi – võimaldajad

Postmodernsed mereväed paistavad silma mitte üksnes selle poolest, mida nad teevad, vaid ka selle poolest, et võimaldavad teistel teha seda, mida vaja.

Osaluslaevastikud

Hiljutised drastilised muudatused Skandinaavia maade merevägedes on huvitavad seepärast, et merevägede kui ranniku kaitsja roll teisenes lähetusmissioonidest osavõtmiseks ja seepärast, et need näitlikustavad nii selgesti osalusstrateegiat. Sellega aktsepteeritakse, et ressursside piiratuse tõttu ei suuda ükski riik lahendada oma julgeolekuprobleeme iseseisvalt ja tarvis on kollektiivset merelist jõupingutust, millega kaasneb operatiiv- ja poliitilise sõltumatuse kaotamine vastava kampaania ajal.

“Paljud riigid on püüdnud säilitada sõjajõude, mis suudavad iseseisvalt toime tulla sõjalise missiooni kõikide tahkudega,” öeldakse Uus-Meremaa kaitsedoktriinis.

“Kuna ei ole tõenäoline, et Uus-Meremaa omandab kunagi selliste sõjajõudude varustamiseks vajaliku finantssuutlikkuse, püüab ta varustada niisugust jõudu, mis on võimeline teiste jõudude ja esindajatega täielikult integreeruma ning neid täiendama … selle tulemuseks on väga tõenäoliselt koos teiste maade jõududega teostatavad operatsioonid mitme riigi liidu või koalitsiooni raames ja järjest keerukamaks muutuvad vastastikused suhted.”50

Postmodernsed mereväed ei looda hõlmata merejõudude vikerkaare kõiki värve, kuid nad on ideaaljuhul pidevalt veendunud, et seda teeb keegi teine, kes on sama usaldusväärne. Nad ei pruugigi pidada teretulnuks sellist asjade käiku ega säärast liitlastest sõltumise määra, kuid eelarvele näkku vaadates lepivad nad selle paratamatusega.

Kuna sellist postmodernset joont mõjutavad oluliselt ressursipiirangud, tuleb selliseid valikuid teha just väiksematel laevastikel. Nende jaoks võib küsimuse tuum seisneda mitte otsustamises, kas osaleda, vaid kuidas osaleda. Kas sõjaliselt ja/või poliitiliselt on tõhusam anda oma panus autonoomse üksuse näol, mida on võimalik niisugusel kujul integreerida suuremasse koalitsiooniorganisatsiooni, või nišivõimekuste kogumikuna, millel ei tarvitse omaette suurt mõtet olla?

Avatud kaitseturg

Samalaadne justkui resigneerunud realismitunne võib tugevdada turu mõjul tekkinud eelistust, mis peab õigeks, et riik ei säilita kodumaist kaitsetööstust iga hinna eest. Seda iseloomustab mereväe või valitsuse rahulik suhtumine, kui mereväevarustust tarnitakse teistest riikidest ja/või kodumaise tööstuse ostavad ära välismaised kontsernid.

Postmodernsed mereväed võivad saada neile vajaliku teiste riikide tarnijatelt kiiremini ja odavamalt kui omamaistelt tootjatelt ega tarvitse lasta ennast kuigivõrd häirida nendest teoreetilistest strateegilistest haavatavustest, mida selline sõltuvus avatud kaitseturust võib endaga kaasa tuua. See pragmaatiline lähenemine sobib kenasti vastastikuste sõltuvustega seotud ja piirideta maailma ning avatud majanduse kontseptsioonidega, mille koht on sügaval globaliseerumise südames.

Kokkuvõtlikult postmodernsest mereväest

Teemat kokku võttes: globaliseerumine ergutab postmodernseid riike pilku majanduslikus, poliitilises ja sõjanduslikus mõttes endast väljapoole suunama. Mõndagi sellest on lühidalt kirja pandud Singapuri valitsuse 2000. aasta kaitseavalduses, mille sõnastust saab vaevalt et paremaks muuta:

“Majanduskriis Aasias on näidanud, kui tihedasti on riikide huvid piirideta maailmas üksteisega läbi põimunud. Selline väike ja avatud maa nagu Singapur on rahvusvaheliste ettenägematute muudatuste suhtes eriti tundlik. Meie edasisel integreerumisel maailmamajandusse niisugune haavatavus suureneb. Maailma mõnes teises osas toimuv võib meie majandust ja julgeolekut otsekohe ja ulatuslikult mõjutada. Me sõltume endale elatise teenimises maailmamajandusest. Me peame teistega aktiivsemalt koostööd tegema, et kaitsta rahu ja stabiilsust siinses piirkonnas ja kaugemal ning soodustada sotsiaalset ja majanduslikku arengut edendava keskkonna tekkimist.”51

Sääraste ideede tõukel avavad postmodernsed riigid rahumeeli oma majanduse teistele ja vajaduse korral hoolitsevad tootva tööstuse ja just üldise metallitöötlemise teisale paigutamise eest. Rahvusliku majanduse kaitsmisel harrastavad nende valitsused võimalikult suures ulatuses klassikalist mittesekkumispoliitikat ega pane ilmtingimata suurt rõhku täiesti sõltumatu kaitsetööstusbaasi loomisele või säilitamisele.

Nad tunnevad siiski uhkust selle üle, et arendavad välja uusi, läbipaistvaid valitsemisvorme, mille puhul informatsioon kui jätkuva innovatsiooni alusmüür on takistamatult kättesaadav.

Niisugused postmodernsed riigid rakendavad sellist kaitsepoliitikat, mille tulemuseks on tõenäoliselt mitte rahvuslikule, vaid rahvusvahelisele julgeolekule keskenduvad mereväed. Nad võtavad merealasid kontrollides omaks pigem kaasava kui välistava hoiaku, mille puhul peetakse võimalike rivaalidega võistlemist palju vähem tähtsaks kui modernsetes riikides. Liberaalset interventsionismi selgelt eelistades näitavad selliste merevägede vorm ja ülesehitus teistega koostöös teostatavate lähetusoperatsioonide kõrget prioriteetsust. Tajudes teravalt merealade üldise julgeoleku tähtsust globaliseerunud merepõhisele kaubandussüsteemile, tagatakse see korra kaitsmisega merel.

Ja lõpuks hindavad nad ka kõrgelt häid, püsivaid ja konstruktiivseid merealaseid vahekordi teistega. Need koostööeeldused soosivad sellise mereväevõimekuse arendamist, mis peab toime tulema süsteemi ähvardavate ohtudega. Niisugused mereväed on seisukohal, et koalitsioonioperatsioonides osalemine on nende jaoks tõenäolisem kui katse tegutseda iseseisvalt.